laupäev, mai 27, 2017

E. Lockhart "Me olime valetajad" (mai V)

229 lk
2015, kirjastus Pegasus


Raamat sarjast "kõik on seda lugenud ja Heli oli siiani viimane inimene, kellel see raamat lugemata!" Ausalt- jäi selline mulje küll. Peale selle oli mul mulje, et see on väga menukas raamat ja kõigile meeldib. Raamatu sisu tutvustus ei anna tegelikult üldse mingit infot raamatu kohta, nii et asusin seda lugema tõesti lihtsalt teadmisega, et see on mingi menukas teos.

Peale esimest sadat lehekülge teadsin, et olen haledalt petta saanud. Peale selle ei saanud ma aru, miks leidsin "Me olime valetajad" raamatukogus ulme riiulitelt. Hambad risti lugesin edasi, kuid peas kirjutasin juba ülimalt negatiivset arvustust.

Ja siis jõudis kätte teose kolmas neljandik. Teose põhiline tegevus toimub ühel erasaarel, kus rikka perekonna võsukesed suvitamas käivad ja koos aega veedavad. Suht sisutühi niisama olemine, millega mina vähemalt kuidagi seostuda ei suutnud. Mingil hektel saab selgeks, et suur teema on päranduse jagamine. Rikka isa kolm tütart jagavad vaikselt vara ning püüavad igaüks ennast vee peal hoida. Hoogsalt kasutatakse eesmärgi täitmiseks ära ka oma lapsed, et need vanaisa käest ühte või teist hüve küsiks.

"Me olime valetajad" hakkas minu jaoks toimima siis, kui sain aru: noorte teemaks on patriarhaadi lammutamine selleks, et perekonda päästa! Perekonna rikkuse üles ehitanud isa ja vanaisa oli võimukas mees, kes lasigi nii tütardel kui lapselastel enda ees vingerdada, enne kui neile oma raha ja hüvesid jagas. Ilmselgelt mees nautis seda, et kõik temast sõltusid. Isegi kui ta ütles, et nad peaksid ise teenima ja ennast ülal pidama, siis tegelikult andis talle võimu just see, et kogu ülejäänud perekond oli aastate jooksul tema najale sitsima jäänud.

Noored polnud sellega mingist hetkest enam nõus. Noored hakkasid selle vastu võitlema. Kas just kõige õigemal viisil? Kas see tuli välja nii, nagu nad planeerisid? Selles ma kahtlen. Aga mõte patriarhaadi lammutamisest jäi kummitama.

Raske on öelda, kellele seda raamatut soovitaksin. Teoreetiliselt on see noortekas, kuid otsest noortele suunatust ma küll ei leidnud. Nii et "Me olime valetajad" sobib erinevas vanuses lugejatele. Samas on tegemist ... kuidagi teistmoodi raamatuga, nii et igaühele see kindlasti ei sobi. Lõpuks sai ka selgeks, et ulme riiulid olid täitsa õige koht selle raamatu jaoks.

neljapäev, mai 25, 2017

M. Lu "Legend" (mai IV)

304 lk
2012, Legend
Mis ma siis nüüd tegin?
Ilmselt lugesin esimest osa triloogiast, mille teised raamatud pole eesti keeles ilmunud ja praeguse info järgi ei ilmu ka. Hmm....

Marie Lu "Legend" jäi mulle silma aastaid tagasi, kui olin "Näljamängude" ja "Lahkulööja" triloogiate lummuses. Siis uurisin, et mis on veel sarnased teosed. Tol ajal ma millegi pärast ei saanud aru, et "Legend" oleks eesti keelde tõlgitud, kuigi tegelikult ilmselt juba oli. Mõtlesin tookord endale ingliskeelse variandi tellimise peale.. .aga millegi pärast jäi see ära. Nüüd aga jäi mulle ette info, et see on eesti keeles olemas ja täitsa kohalikust raamatukogust saadaval.

Kirjastus Tänapäev leheküljel on raamatu kohta järgmine tutvustus:
Kunagisi Ameerika Ühendriike laastavad orkaanid ja üleujutused ning sõda kahe osapoole, vabariigi ja kolooniate vahel.
June on vabariigi imelaps, rikkasse kõrgklassi peresse sündinud 15-aastane tüdruk, keda treenitakse hiilgavaks karjääriks sõjaväes. Day, 15-aastane agulipoiss, on vabariigi tagaotsituim kurjategija, tabamatu lindprii, keda kahtlustatakse ka kolooniate heaks tegutsemises.
Nad on pärit täiesti erinevatest maailmadest, kuid nende teed ristuvad, kui mõrvatakse June’i sõjaväelasest vend ja Dayst saab peamine kahtlusalune. June otsustab ta iga hinna eest leida ja oma venna surma eest kätte maksta. Samal ajal teeb Day kõik, et varastada vabariigilt ülikalleid ravimeid oma katku haigestunud vennale. Algab kahe andeka vaenlase vaheline kassi ja hiire mäng, mille käigus aset leidvaid pöördeid, ilmsiks tulevaid saladusi ja kõrgeid panuseid ei näe ette kumbki osapool.
Mulle meeldis, et raamat oli kirjutatud kord June, kord Day vaatenurgast. Ehk siis üks peatükk ühe ja teine teise vaatenurgast.

Raamatut kätte võttes võlub muidugi kohe reljeefne kaanepilt. Tõsiselt ilus. Katsusin seda ikka korduvalt. Päriselt.

Jah, "Legend" ei ole sama voolav, nagu "Näljamängud" või "Lahkulööjad" (eriti kuna ka neil mõlemal olid ju omad vead), kuid sellegi poolest vägagi loetav. Autor üllatas mind korduvalt maailma ning süsteemidega, mis ta välja oli mõelnud. Korduvalt tundus, et kuidagi mehhaaniliselt on üles ehitatud maailm, kus on olemas mingid kohustuslikud osad, mis ühes tulevikumaailmas peavad olema... kui kohe juhtus midagi ootamatut, mis tuimalt ülesehitatud maailma tunde kaotas.

Armastuslugu ei pugenud mulle väga hinge, kuid see oli olemas ja ... samas kui mõelda mõlema osapoole tausta, siis oli selliselt see isegi usutavam. Ülimalt treenitud sõjaväelaselt, ega teistpidi treenitud agulipoisilt ei saagi ilmselt oodata samu tundeid, mida leidsin eelmisest loetud raamatust.

Järgmised osad jäävad minu jaoks ilmselt lugemata just seetõttu, et need pole eestikeelsetena kättesaadavad. Minu jaoks on mõistetamatu, miks antakse välja vaid triloogia 1.osa. Isegi kui esimene osa müüb halvasti, siis võiks ju pigem kohe esimest teha vähem, kuid triloogia ikka täies mahus välja anda. Samas lõppeb esimene osa ka kuidagi nii, et isegi kui järgmised mulle kätte ei satu, siis jään ellu. Jah, küsimusi jääb õhku, kuid ülimalt kriipima midagi ei jää.

"Legendi" kohta olevat ka film tehtud. Seda vaataks küll.

Kui sulle meeldib see raamat, siis ilmselt meeldivad ka need:
"Lahkulööja"- Veronica Roth
"Mässaja"- Veronica Roth
"Murdmatu"- Veronica Roth
"Näljamängud" - Suzanne Collins
"Lahvatab leek"- Suzanne Collins
"Pilapasknäär"- Suzanne Collins

Teised kirjutavad samast raamatust:
Blogistaja
Juuli raamaturiiul
Õhtulehe raamatublogi



kolmapäev, mai 24, 2017

S. Young "Jamaica Lane" (mai III)

360 lk
2016, Ajakirjade Kirjastus


"Jamaica Lane" seisis juba paar nädalat mu raamaturiiulil. Õigemini selle inglisekeelne versioon "Before Jamaica Lane". See sattus sinna pärast Nicholas Sparksi ühe filmi nägemist. See tähendas, et tormasin Pärnu Keskraamatukokku Sparksi teoseid otsima ja ... tulin tagasi muuhulgas ka Youngi raamatuga. Raamaturiiulite vahel jalutades guugeldasin raamatuid teemal friends with benefits ja see oli üks neist, mis välja tuli.

Sellise teema valikut põhjendasin oma eelmises postituses:
 Kes on vähegi mu raamatuid lugenud, siis teavad, et poisi ja tüdruku vahelise sõpruse olen ma väga läbinärinud noortekas "Ütlemata sõnad", osaliselt ka noortekas "Lõpupidu" ja muidugi naistekas "Saatmata kirjad". Suures osas on see olemas minu Ameerika elust rääkivas teoses "Tähtajaline elu" ... ehk siis ma olen sel teemal palju kirjutanud.

Esialgu sain aru, et eesti keelde seda raamatut polegi tõlgitud. Siis aga jäi kusagilt ette, et on küll, aga lihtsalt pealkiri on ikkagi "Jamaica Lane". Ausalt öeldes see ajas mind küll segadusse. Nii et minu arvates oleks võinud pealkirjas selle lane ikka mingiks eestikeelseks sõnaks tõlkida. 

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:
Seltskondlikule olekule vaatamata on Olivia vastassoo esindajatega piinavalt ebakindel — enamasti ta lihtsalt ei söanda huvipakkuvale kutile läheneda. Edinburghi kolimine on uus algus – seksikasse Nate’i armudes otsustab ta hirmud ületada ning teha nii, nagu käsib süda.
Nate Sawyer on fantastiline mängur, kes ei võta endale eales kohustusi. Pärast seda, kui Olivia kaebab talle oma suhtehädasid, pakub Nate end flirtimiskunsti õpetajaks ja lubab treenida neiu seksuaalset enesekindlust. Nende sõbralikust võrgutuskursusest saab peagi hoogne armulugu.

Nate’i minevik ja pühendumisprobleemid viivad aga suhte ummikusse ning Oliviale jääb vaid südamevalu. Kui Nate mõistab, et on teinud elu suurima vea, tuleb tal pingutada rohkem kui iial varem, et panna Olivia uuesti endasse armuma — muidu kaotab ta tüdruku igaveseks.
Oma halvast eeltööst sain aru raamatukogus, kus tuli välja, et "Jamaica Lane" on sarja 3.raamat. Ju eelmised osad ei vastanud minu valitud teemale. See raamat on eraldiseisvalt loetav. Ainus koht, milles tundus, et eelmiste raamatute lugemisest oleks kasu olnud, oli nimed. Algul tundus, et tohutu suur hulk nimesid ja seoseid langes kaela, nii et ma ei jõudnud järge pidada. Kiirelt sai selgeks, et vahet polegi. Sõpruskonna ülejäänud liikmete nimede ja seoste segadus ei seganud põhiloole ehk Olivia ja Nate (seksi)õppetundidele ning sõprad vs armastajad teemale keskendumist.

"Jamaica Lane" oli mõnus ajaviitekirjandus. Tundub, et see oli esimene kord, kus sain aru, kuidas mõjuvas loos ei peagi midagi väga erilist juhtuma. Eriti kui peateemaks on suhte arenemine. Pärast "Jamaica Lane" lõpetamist lugesin Triinu blogist minu raamatu "Ütlemata sõnad" kohta, et mõni teema oli ebausutav. Selle postituse ja viimati loetud raamatu koosmõjul hakkas peas keerlema selgus, et lugesin just raamatut, milles polnud ühtegi ülimalt meeldejäävat sündmust, kuid ma nautisin seda täiel määral. Nii et mõnikord tõesti ei pea lugejaid ääretu sündmuste jadaga üle külvama.

Kuna peategelaste vaheline sõbralik abi seisnes selles, et Nate õpetas Oliviale, kuidas flirtida ja seksida, siis oli seksistseenidel teoses päris suur roll. Samas mitte liiga suur, nii et väga tüütuks veel ei muutunud.

Pinge arenes mõnusalt, kuigi... lõpu eel oli ikkagi petetud tunne. Ma lootsin nii väga, et kuulen ka Nate´i häält ehk olukorda läbi tema silmade, aga seda ei juhtunud. See on aga ilmselt mingi minu kiiks, et tahaks veel rohkem olukorra sisse näha. Seega pääses Nate minu arvates liiga lihtsalt.

Lõpp oli kuidagi... liiga turvaline ja klassikaline. Aga tegelikult oli mul pärast teose lõpetamist sees mõnus tunne, nii et ju siis oli kõik ikkagi hästi.

Väga mõnus ajaviitelugemine. Julgen soovitada!

***
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!












teisipäev, mai 16, 2017

A. Kolga "Varjajad" (mai II)

240 lk
2017, kirjastus Tänapäev
Kusagilt netist jäid ette kaks lauset raamatu tutvustusest:
"Kas poisi ja tüdruku vaheline sõprus on võimalik? Aga kui ühel on teise vastu tunded?"

Nii ma kohe teadsin, et seda raamatut pean ma lugema. Kuna mu ID-kaardi lugeja ütles nüüd täitsa üles, siis käisin eile koos Mathiasega raamatukogus, et mõned kirjastuse arved üle kanda. Mathias luges samal ajal lastenurgas. Läksin talle järgi... ja noorteraamatute riiulist karjus see raamat vastu. Kuigi mul on hunnik raamatukogu raamatuid kodus riiulis, siis võtsin selle kaasa. Poole öö ja tänase hommikuga sai läbi naudeldud.

Oeh.. või no, ma ei teagi, kuidas ma ennast lugedes tundsin... Ma olin väga ootusärev ja lootusrikas. Kes on vähegi mu raamatuid lugenud, siis teavad, et poisi ja tüdruku vahelise sõpruse olen ma väga läbinärinud noortekas "Ütlemata sõnad", osaliselt ka noortekas "Lõpupidu" ja muidugi naistekas "Saatmata kirjad". Suures osas on see olemas minu Ameerika elust rääkivas teoses "Tähtajaline elu" ... ehk siis ma olen sel teemal palju kirjutanud. Ja see on ka põhjus, miks ma ei ole õige inimene sellist teemat hindama.

Minu jaoks oli teoses liiga palju pinnapealsust. Tekst stiilis "läksime sinna- tõusime üles- tulime sealt...". Erilisi sündmusi ei juhtunud. Kui mõni hakkas juhtuma, siis see ka lõppes.

Sellegi poolest arenes suhte osa ilusti. Ehk et suhte liikumine oli mõnusalt üles ehitatud ja dialoogid toetasid seda väga. Seda valusam oli, kui korduvalt oli pinge väga üles keritud ja mina oleks sealt veel ja veel edasi kerinud.... aga siin lõppes jutt ära.

Mingil hetkel guugeldasin autori kohta ja sain aru, et ta kirjutas teose 15-16-aastasena. See kõlas loogiliselt. Sellises vanuses kirjutatu kohta on see tõesti väga hea. Näha oli, et autor oskab mõnusalt lugu edasi kerida ja tekst nende suus oli usutav. Tundus aga, nagu autor kardaks konfikte või vähemalt ei oska väga näha, kuidas konflikte hullemaks ajada ja siis lahendada. Äkki selleks peab tõesti vanemaks saama ja neid asju elus ise rohkem kogema... ma ei tea.

Lõpuks jäi minu sisse kuidagi rahuldamatu tunne. Korduvalt tundsin, et nüüd läheb... tõesti oli hea... väga hea... ja siis lõppes. Ootamatult! Nii mitu korda! Kordan- ma ei ole õige arvustaja sellise raamatu jaoks. Kogu aeg tiksusid mul kuklas minu enda "Ütlemata sõnad" ja "Lõpupidu" ning Anna Toddi "Pärast". Autori jaoks polnud see kasulik võrdlus... aga ma ei saanud sinna midagi parata.

Seega ma ootan Agneselt kindlasti tulevikus veelgi rohkem edasi arendatud lugusid, milles on ka rohkem erinevaid olukordi ja kus ei kardeta konflikte. See lugu on väga lootustandev. Kes on vähem tüdruku-poisi-sõpruse lugusid lugenud (ja kirjutanud!), neile on ka "Varjajad" kindlasti juba mõnus lugemiselamus.

***
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

esmaspäev, mai 15, 2017

V. Zeland "Reaalsuse teostaja" (mai I)

232 lk
2012, Ersen

Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:
Maailmakõiksuses toimivad kindlad seadused. Neid seadusi tundes võib inimene muuta elu vastavalt oma soovidele. Reaalsus lakkab olemast inimese suhtes miski väline ja sõltumatu – inimene omandab võime seda oma tahtele allutada. See raamat on transurfingust – jõulisest tehnikast, mis annab võime teha asju, mis argimõtlemise seisukohast on võimatud – juhtida saatust oma äranägemist mööda. Sellest hoolimata, et suur osa, mida sellest raamatust teada saate, tundub teile üsna tavatu, pidage meeles: siin pole midagi väljamõeldut – kõik on ehtne.

Minuni jõudis see teos läbi Külluse Seikluskoolituse, mille käigus õpime, kuidas oma unistuste elu elada. Oma senistest edusammudest kirjutan siin: Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu. 

Lühidalt öeldes on tegemist väga isikliku lugemiskogemusega, millest saad kätte täpselt selle, milleks valmis oled. Mina kirjutasin lugemise jooksul enda jaoks üles mitu lehekülge tulevikuplaane ning mitme seni peas tiirelnud raamatu süžeed said peas selgemaks. Kui Sina seda raamatut loed, siis kindlasti ei mõju see samamoodi, sest Sul pole elus vaja samu asju, mis mul. Nii lihtne ongi.

Kuna tuli välja, et see polnud sugugi esimene raamat, mida ma lugema pidin, siis nüüd on mu lugemislaual ka Zelandi järgmine raamat, mis on juba hulga mahukam. 


****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

reede, mai 05, 2017

D. H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" (aprill)

335 lk
2016, Varrak


Jaaaaa.... ma tean, et kõik on seda raamatut juba ammu lugenud! Aga ma olen varemgi öelnud, et mul on siiani lugemata suur osa raamatuid sarjast "Kõik on neid lugenud". Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud!  Ilmselt olen ma samal ajal lugenud igasuguseid muid raamatuid.

Teose tagakaanel on tutvustuseks kirjas nii:
Romaani peategelaseks on noor abielunaine Constance, kelle mees jääb pärast sõjas haavata saamist alakehast halvatuks. Constance ei saavuta enam füüsilist lähedust mehega ning nad võõrduvad teineteisest ka hingeliselt. Juhuslik kohtumine metsavaht Mellorsiga äratab Constance´is iha ning ta mõistab, et ainuüksi vaimust ei piisa, täielikku elu ei saa ta kogeda ilma selle kehalise pooleta.

Esmapilgul võiks öelda, et tegemist on omaaegse viiekümne varjundi raamatuga. Samas pole see kindlasti sama lihtsameelne teos. "Lady Chatterley armuke" on kuidagi igas suhtes tasakaalus romaan, mis peaks sobima kõigil. Pealkirjast tulenev erootiline armusuhe on üks oluline liin. Vastukaaluks on aga suurt tähelepanu pööratud tööstuse arengu teemale ning selle mõjule kohalikule töölisklassile.

Peategelane Constance pole ainus, kelle hingemaailmaga lähemalt tutvume. Pea samaväärselt saavad sõna tema abikaasa Cliffordi hingekeeled ning Cliffordi hooldaja omad.

Lugedes mõtlesin korduvalt, et kuidas omal ajal sai selline raamat ilmuda. Olgem ausad- teos on abieluväliseid suhteid õigustav ja isegi ülistav. Lisainfot otsides sain teada, et see raamat oligi erinevates riikides pikalt keelatud. Ei imesta! Uskumatu tundus minu jaoks kuidagi ka see, et teose on kirjutanu mees. Siin räägivad minu sees ehk eelarvamused, aga lugedes ununes tõesti tihtilugu, et autor polegi naine. Naisest peategelase hingeelu oli lihtsalt nii usutavalt kirjutatud.

Mõned tsitaadid:
Tegelikult määrab meie elukäiku suuresti see, kuhu suundub ja millest tagasi põrkab meie poolehoid. (lk 110) 

Tänapäeval on ainult üks klass: rahaklass. Suur või väike, mees või naine- sinna kuuluvad kõik, ning vahe on ainult selles, kui palju sul on ja kui palju sul vaja on. (lk 114)

Ja veel see igavene palgatüli. Kuna ta oli elanud omanike seas, teadis ta, kui asjatu on palgatülile mingit lahendust loota. Lahendust ei ole, peale surma. Ainus õige tegu on palgast mitte hoolida, mitte väljagi teha. (lk 155)

Ja sellised oleme me kõik. Tahtejõuga takistame seesmist intuitiivsel teadmisel pääseda teadvusse. See tekitab hirmutunde, kartliku ootuse, mille mõjul löök, mis meid viimask tabab, on kümme korda valusam. (lk 319)

Noored lähevad marru, sest neil pole raha, mida kulutada. Kogu nende elu keerleb rahakulutamise ümber, aga nüüd äkki pole, mida kulutada. See on see meie tsivilisatsioon ja haridus: kasvata lihtrahvas sõltuma rahakulutamisest, ja siis lõpeb raha otsa. (lk 332)

****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

reede, aprill 21, 2017

M. Heppell "Võrratu elu" (märts)

263 lk
2009, Tänapäev
Lõpuks sai ka märtsikuu raamat läbi loetud. Selleks oli Michael Heppell´i "Võrratu elu. Kuidas elada võrratut, tasakaalustatud elu". Alustasin seda raamatut juba jaanuaris. Siis tuli pikk paus. Kuna praegu on mul aga elus suur korrastamise ja tasakaalustamise aeg, siis see raamat sobis praegusesse hetke ideaalselt.

Kes pole aru saanud, et miks mul loetud raamatute järel on kuude nimetused, siis see on seotud lubadusega, mille seda blogi alustades andsin: loen ühe raamatu kuu jooksul. Kuna märtsikuus oli mitme raamatu kirjutamine ja kirjastamine, siis ühtegi raamatut lõpuni lugeda ei õnnestunudki. Kõik, mis on poolikud, hakkavad nüüd lõpetatud saama.

"Võrratu elu" on enesearenguraamat. Olen neid elu jooksul palju lugenud. Just nimelt arengu, mitte eneseabi raamat (kuigi üks ei välista ilmselt teist). Olin umbes 15-aastane, kui hakkasin enesearenguraamatuid lugema, seega paljud mõtted olid tuttavad. Samas oli hea neid korrata. Oli ka väga palju uusi mõtteid. "Võrratu elu" suur pluss on raamatu ülesehitus. See koosneb erinevatest meie elu valdkondadest (tervis, perekond, raha, suhted, panus, tulevikuväljavaade, karjäär, isiklik areng), millele tähelepanu pöörata. Teos on kirjutatud lihtsalt, hästi struktureeritud ja samas täiesti originaalne. Mulle tõesti meeldis.

Kõige rohkem jäi meelde mõte, et kui inimene loeb ühes valdkonnas 100 raamatut, siis ta on selle ala ekspert! Tekkis kohe suur hasart ja soov seda katsetada. Facebooki lugemise väljakutse grupis loevad mõned inimesed mitusada raamatut aastas, seega ei tohiks see nii ületamatu ülesanne olla.

Nii et kui ilusti kaasa mõelda, raamatus olevaid ülesandeid teha ja endaga aus olla, siis see on kindlasti raamat, mis võib su elu muuta... kui sa lased!

Mina lasen!

Tagakaanel on raamatu kohta selline tutvustus:
Mis muudaks su elu paremaks – isegi võrratuks?
Kas see, kui veedaksid rohkem aega sõprade ja perega? Kui tegeleksid iga päev spordiga? Kui peaksid paremini endale antud lubadusi? Või kui karjäär edeneks soovitud suunas?

Meie kõigi elus on asju, mis vajavad muutmist. Me võime nendest asjadest küll teadlikud olla, kuid püsivate positiivsete muutuste tegemine on hoopis midagi muud. Selleks on vaja selgeid juhiseid. Neid pakubki raamat «Võrratu elu». Tee endale raamatus tutvustatava uudse meetodi abil selgeks, millised valdkonnad sinu elust vajavad kõige rohkem muutmist. Seejärel saad keskenduda just neid valdkondi puudutavatele peatükkidele.

«Võrratu elu» on sinu elu käsiraamat! Võrratu elu saavutamine on lihtne, kui tead, kuidas seda teha.

pühapäev, veebruar 26, 2017

M. Lepmaa "Kuu, räägi minuga" (veebruar III)

89 lk
2017, kirjastus Hea Tegu


Oleme korduvalt Maria Lepmaaga mõistnud, et meie teostes on palju sarnaseid mõtteid ja suhtumisi. Nii ka lühiromaanis "Kuu, räägi minuga". Tunnistan, võtsin selle raamatu kätte skeptiliselt. Tundus utoopiline teos. Kuna Maria eelmine raamat "Saladuse jõud" oli aga haarav, siis tahtsin ka Kuu-raamatu läbi lugeda.

Esimesest hetkest meeldis mulle, kuhu raamat tüüris. Juba algul meenutas Kuu-raamat Walschi raamatut "Jutuajamised Jumalaga". Lugemise käigus sai see tunne vaid kinnitust.

Loo peategelane on tänapäevane naine, kes lapsena on tundlik ümbritseva suhtes, mõistab loodust, kuid aja pikku kaotab selle sideme. Eks tegelikult on meil kõigil lastena ümbritsevaga loomulik suhe, kuid kui õpime seda, mida ühiskond meilt ootab, siis unustame selle, mis on PÄRIS!

"Kuu, räägi minuga" on korduv päris-tunde otsimine ja leidmine. Olemas... kaotatud... leitud... taas kaotatud... leitud.... nii võiks loo peategelase otsinguid kirjeldada.

Maria raamatu lugemiseks peab olema veidigi huvi ja julgust küsida: miks me siin oleme? Mis on kõige mõte? Kes annab vastuseid? jne. Kui Sa endale neid küsimusi veel (või enam?) ei esita, siis pole mõtet seda raamatut kätte võtta. Kui aga selliste teemade üle mõtiskled, siis loe Maria raamatut. 


Maria lugemiselamustest saad lugeda Maria blogist! 

Tsitaate oli väga raske valida, sest kordamist väärt mõtteid oli väga palju. Siiski tuli mingi valik teha.

Mõned tsitaadid raamatust:
"Ta mäletab, kui puhas ta oli, kui terve ta oli enda sees, kui palju oli temas armastust. Armastus... Kus on see nüüd? Miks tema sees enam pole raasugi armastust alles jäänud? Kuhu see küll kadus nende aastatega? /---/ Kelle käes on tema elu, armastus, rõõm ja rahu? Kes vastutab tema õnne eest? Kuidas saada õnnelikuks? Mis üldse on õnn?" (lk 26)

"Minule meeldida püüdmine ei oleks armastus. Ma armastan sind, sest ma lihtsalt armastan sind. Mulle meeldida püüdmine ei pane mind sind rohkem armastama. Ma armastan sind ühesugusena kogu aeg." (lk 37)

"Sest ma ei saa pakkuda neile oma armastust, kui nad ei soovi seda. Minu armastus nende vastu lihtsalt ei luba seda. Ma ei saa neile anda seda, mida nad ei taha vastu võtta. Mina ei suru neile kunagi oma armastust peale," vastab Kuu lihtsalt.(lk 42)
 "Julgus on väga võimas. Vaata, sina oled löödud, et sa oled üksi ja et see maailm on just niisugune oma nõmedate reeglitega nagu ta on. Ja sa arvad, et oled selles suures inimmeres vaid üks väike osake, kellest ei sõltu vähimatki. See on vale. Nii vale suhtumine, kui üldse olla saab. Tegelikult on sinusugused inimesed väga julged ja tugevad isiksused. Te suudate ja tahate mõelda teistmoodi kui enamus." (lk 49)
"Juhtuma hakkab see, et osad löövad kiilu sisse sellesse enamusse. Kiil hakkab mõranema. Mis mõraneb, see hakkab lagunema. See ehmatab enamikku, raputab neid rängalt. Nad hakkavad esimest korda elus mõtlema selle üle, et kas nemad on siiani õigesti käitunud, et kas nende kindlalt käidud rajad on ikka nii kindlad või näivad need ainult nii." (lk 50)









reede, veebruar 17, 2017

Kristiina K. "Toto tembutab jälle" (veebruar II)

40 lk
Heli Kirjastus, 2017




See on esimene minu kirjastuses kirjastatud lasteraamat. Seega loomulikult olen selle läbi lugenud.

Toto on vahva koerapoiss, kes seikleb raamatus koos oma sõpradega, kelleks on nii koerad kui kassid. Raamat on koera silmade läbi kirja pandud. Lood on lustakad ja tempokad.

Juba enne raamatu väljaandmist testisin lugusid enda laste peal. Neile meeldisid.

"Toto tembutab jälle" on kirjutatud trükitähtedega, seega hea raamat lapsele lugema õppimiseks.

Raamatus on palju värvilisi fotosid Totost ja tema sõpradest. Seega ei mingeid ebaloomulikku värvi pilte või imeliku kujuga loomi. Kõik on päris. Nii saab laps sellest raamatust ka õige nägemuse loomadest.

Raamatus on keskmisest veidi paksemad lehed, nii et lapse esimese puudutuse peale need ei purune. Kaaned on kõvad. 

Lasteraamatutega on minu jaoks kriteeriumiks, et kas minu lastele meeldib või mitte. Toto lood meeldivad neile väga. 

teisipäev, veebruar 14, 2017

E. Hartley- Brewer "Poiste eneseväärikus" (veebruar I)

224 lk
2004, Ersen


"Poiste eneseväärikus. 100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks" peaks olema iga lapsevanema ja õpetaja öökapiraamat. Ausalt! Tarkused ja mõtted on kõik samad, mis muudes lastekasvatuse raamatutes, aga need on nii mõnusalt ja loogiliselt kokku võetud. Nii et kui pole aega-tahtmist-vms, et pikemalt lastekasvatusse süveneda, siis see on raamat, mis võtab kõik ilusti kokku ja hädast välja päästab. Lootust on küll, et sellise lühikäsitluse järel tekib huvi süvenemise järgi.

Tagakaanel tutvustatakse raamatut nii:
Iga vanem tahab, et ta poeg peaks endast lugu. Eneseväärikus on tema reisipass õnnelikule, täisväärtuslikule elule. Enesest lugupidaval lapsel on kergem õppida, mängida, suhelda ja armastada.Kasvueas poiste eneseväärikus tuleb ja läheb. Vanemad saavad last paremini toetada, kui nad mõistavad tema kasvuraskusi ja põhjusi, mis teevad ta haavatavaks ja kisuvad enesehinnangut alla. 
Selles praktilises ja arutlevas raamatus õpetab Elizabeth Hartley-Brewer lapsevanematele, kuidas:¤ mõista väljakutseid ja võimalusi, mida tänapäeva elu poistele pakub,¤ arendada lapse seesmist tugevust eakaaslaste survele vastu seista,¤ panna poeg käituma viisil, mis hoiab ja suurendab ta eneseväärikust,¤ kergemini nurjumistest üle saada,¤ õpetada pojale järjekindlust ja enesedistsipliini püstitatud eesmärkide saavutamisel.
Käistletud teemad on kõik sellised, millega me lapsevanemana iga päev kokku puutume. Võib öelda, et "minu last see ei puuduta!", aga see on pigem märk, et sa ei tunne ja tunneta enda last. Laste kohta pole võimalik liiga palju õppida. Aga lastekasvatuse põhimõtteid tundmata on lihtne lastele palju ja püsivalt haiget teha.

Ma ei jõua, ega taha siin erinevaid teemasid lahata, vaid ütlen, et seda raamatut ma tõesti soovitan!

Mõned tsitaadid (valitud väga vägivaldselt, sest tegelikult oleks enamus raamatust väärinud ümberkirjutamist):
"Poisid, kes tunnevad, et vanemad neid usaldavad, on nende usalduse üle uhked ja näevad vaeva, et seda õigustada." (lk 206)
"Ära armasta ennast vähem kui poega. /---/ enesekontrolli säilitamine on kasulik investeering, mis tuleb kasuks kõigile. Hea tuju korral suhtume kaasinimestesse positiivselt ja paneme nemadki naeratama." (lk 200)
"Poja tugevate külgedega arvestamine mitte ainult ei tõsta ta enesehinnangut, vaid näitab talle sinu tingimusteta tunnustust." (lk 180)
"Läbikukkumine on lapse õppimise vältimatu osa, näidates, milleni ta võimed hetkel küündivad. Kui läbikukkumise õppetundi arvesse võtta, näitavad need teed edule." (lk 164)
"Poisid loobuvad kergesti, kui neil puudub eneseusk." (lk 156)
"Kui kardad ise vigu teha ja püüad neid maha salata, läkitad pojale vale sõnumi. /---/  Armasta oma poega selle eest, kes ta on, mitte selle eest, mida ta oskab teha." (lk 148)
"Liiga palju on madala enesehinnanguga poisse, kes ei loodagi edu saavutada. Nad isegi ei proovi. Paljudel neist puudub positiivne eduka mehe eeskuju, kes näitaks neile, mida kõike võib hea tahtmise korral saavutada. Esmalt peavad nad aga õnnestumiste ja läbikukkumiste kaudu õppima tundma oma võimeid." (lk 141)
"Kõige paremini saab isa või isaeeskuju lapsele oma hoolivust tõestada, kui näitab, et austab ja armastab tema ema. /---/ Naiste sõnalisel või füüsilisel solvamisel, eriti aga poisi ema ründamisel, on sageli juba esimesel korral poja eneseväärikusele, vaimsele tervisele ja tulevasele edukusele hävitav mõju." (lk 212)
"Seesmine tugevus on sageli üles ehitatud pühendumusele. Lapsed peavad tundma, et oled neile pühendunud, et kasvada rõõmsameelseteks, enesekindlateks, paindlikeks ja usaldusvärseteks ning seesmiselt küllalt tugevateks, et ennast teistele pühendada. /---/ Sinu poja eneseväärikus, õnn ja enesekindlus sõltub sinu oskustest neid omadusi temas arendada." (lk 222)
Pärast selle raamatu lugemist tundsin, kuidas ma armastan oma poisse veel rohkem (tüdrukut ikka ka :) ). Rõõm oli lugedes kinnitust saada, kui paljusid asju ma neist tarkustest juba praegu praktiseerin. Mitmed vanad asjad tulid meelde. Mõnegi uue tarkuse sain ka.

Nii et jälle olen enesekindlate ja rõõmsameelsete laste kasvatamisele paar sammu lähemal! Tule sina ka :)

esmaspäev, jaanuar 30, 2017

M. Lepmaa "Saladuse jõud" (jaanuar III)

190 lk
2015, Kentaur


Tutvun siin järjest Eesti autorite naistekatega. Täpselt nii ma Maria Lepmaa raamatut julgeks sildistada. Mõnus, tempokas ja haarav naistekas.

Raamatupoe lehel kirjutatakse teose kohta nii:
Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu.
Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku.
Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...
Lisaks Geale on raamatus hulgaliselt tegelasi, kellel kõigil rõõme ja muresid seoses suhete ning enese koha leidmisega. Võibki öelda, et kogu raamatu jooksul toimuvad suhetes mitmed ümberpaigutused. Suur rõhk on eneseleidmisel. Autor on sisse toonud menuka raamatu "Saladus".

Kui raamatu tutvustuse järgi võiks arvata, et teos on "Saladuse" ümberjutustus, siis seda see kindlasti pole. Peategelane Gea küll seda raamatut loeb ja praktiseerib, kuid ülejäänud tegelastel tuleb ise elutarkusteni jõuda. Ja jõuavad ka.

"Saladuse jõud" sisaldab palju filosofeerivaid mõtisklusi erinevate tegelaste suust elu erinevate tahkude üle. Kuna raamat on kirjutatud tempokalt ning kirjeldustele pole väga aega raisatud, siis aegajalt jääb nõrgaks suhe tegelastega, sest neid on nii palju. Mõned nimed kippusid vahepeal lugedes segamini minema, sest mõnegi tegelase jaoks ei tekkinud lugedes pilti. Kuid kuna teemad ja mõtisklused olid universaalsed, siis see väga ei seganudki. Vahepeal aga tundus jah, et pigem võiks mõni tegelane vähem olla, kuid tahaks olemasolevate kohta rohkem teada.

Toimetamise poolelt jäi silma, et laused oleksid võinud aegajalt lühemad olla. Mulle endale meeldib ka väga pikki ja põimitud lauseid teha, kuid nüüd olen õppinud lühimalt hakkama saama. Väga tihti teeb lugemise lihtsamaks, kui lause erinevad osad omaette lauseteks eraldada. 

Kuna tegemist on Maria ühe esimese raamatuga, siis ootan huviga, kuidas ja kuhu tema järgmised teosed arenevad. Seda raamatut oli aga lust lugeda, nii et paari õhtuga oli teos läbi. Soovitan!

Mõned tsitaadid:
"Ja sealt need kibestunud vanainimesed tulevadki. Varem ma mõtlesin, et need tigedad vanainimesed on vihased teiste inimeste peale, kuid nüüd mõistan ma, et nad on iseenda peale vihased oma elamata elu pärast." (lk 50)
"Inimene on tööori. Peab olema. Mõelda vaid, mis saaks, kui talle jääks kasvõi kõva pooltund, et iseendaga olla- ta rumal võib siis ju mõtlema hakata. Ja mõtlev inimene on halb, seda tuleb juba eos vältida. Sestmis siis saaks, kui kõik äkki mõtlema hakkaksid? Kes siis orjatöö ära teeks?" (lk 86)
"Imelik, et alles lähedase surm paneb inimese tõsiselt mõtlema kõige üle siin elus, mis on tähtis ja mis nii väga tähtis pole." (lk 142) 

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

neljapäev, jaanuar 19, 2017

K.-L. Puht "Võidetud tüdruk" (jaanuar II)

164 lk
2016, Heli Kirjastus






Karina-Louisa Puhti raamat "Võidetud tüdruk" oli minu jaoks esimene teise autori kirjastatud raamat minu kirjastuses. See ilmus juba eelmise aasta kevadel, kuid tunnistan, et alles nüüd lugesin selle otsast lõpuni läbi. Enne avaldamist lugesin esimesi peatükke ning mõnda osa keskelt. Sellest piisas, et avaldamise soov kindlaks saaks.

Nüüd, pärast kogu raamatu lugemist, olen selle otsuse üle õnnelik. Karina-Louisa kirjutatud lugu on tõesti haarav. Eile õhtul ei jõudnud enam üleval olla, seega jäid lugemise vahele mõned unetunnid, kuid muidu lugesin ühe jutiga läbi.

Kohe algul pean endale tuhka pähe raputama, sest raamatu on toimetanud kirjastuse väline isik, seega selle töö oleks pidanud üle tegema. Jättes kirjavead märkamata ning arvestades, et Karina-Louisa pani selle loo kirja üheteistkümnenda klassi aastatööna, sai nautima hakata.

Lugu "Võidetud tüdruk" on kirja pandud hoogsalt. Tegevus on haarav. Kui raamatu tutvustuses on välja toodud kiirenduste teema, siis minu jaoks hulga haaravam olid inimsuhted. Eriti kooselu vägivaldse boyfriendiga. Õigmini bipolaarse inimesega, kes saab mingil hetkel küll aru, et ta on haige, aga ei oska ise midagi teha ning ka inimesed tema ümber ei oska teda aidata. Ootasin huviga, kuhu see teema ennast kerib ja kuidas on lahendatud.

Kui mingil hetkel tundus, et tegemist on klassikalise noortekaga, siis korduvalt tabasin ennast mõttelt, et ei tea enam, mis mind järgmise nurga taga ootab. Karina-Louisa tegevuskäigud ülatasid mind korduvalt.

Jah, juhused olid korduvalt muinasjutuliselt uskumatud ning läbinähtavad, kuid üldiselt see loo nautimist ei seganud. Pigem andis juurde mingi kindlustunde. Teadmise, et maailm toimib. Ma ei tea, aga just selline mõte mul neile kokkusattumustele mõeldes tuli.

Suhtevägivalla teema on selline, millest aegajalt (eriti pühade ajal) räägitakse, kuid samas need, kes seda kogevad, ei saa ikka tihti abi. Karina-Louisa on väga eredalt kirjeldanud olukorda, kus naine kogeb korduvalt ja korduvalt suhtes vägivalda, kuid esiteks pole tal endal kuhugi minna ja teiseks on mehest kahju. Need hood lähevad üle. Koos on ju ka ilusaid hetki. Klassika. Jah, kõik need lood on klassikalised, kuid samas nii erilised. Inimesed, kes neis lugudes päris elus elavad, on ikkagi päris inimesed.

Lugedes on vastik tunne, sest tahaks vägivallaga leppiva tegelase raamatust välja kiskuda ja öelda, et: "Tee midagi! Ära mine tagasi!", aga reaalselt ongi ju paljud inimesed samas olukorras ja... raamatulehtedel nõmedana tunduvad selgitused, et "ta pole ju alati selline", "ma ise olin süüdi", toimivadki. Seega Karina-Louisa oskus tekitada lugejas soov peategelasele appi tõtata, toimis. Järelikult oli teema usutavalt lahti kirjutatud.

Nii et kuigi "Võidetud tüdruku" tegevus toimub kusagil määramatus Ameerika paigas, on see minu jaoks pigem eluline lugu tunnetest ja inimloomusest.

Lugemisel tasub juurde võtta veidi muinasjutulist naiivsust ning kirjavigade kallal närimise asemel toimuvale keskenduda. Nii avaneb läbi Karina-Louisa sule lugeja ees haarav maailm valusate otsuste, kiiruse, tunnete, keeruliste otsuste ning õnnega.

Mõnus lugemine üheks õhtuks.

Mõned tsitaadid:
""Sa oled üks kuradima haige inimene," oli ta jälle hullumise äärel.
Mulle aitas sellest, kuidas ta minuga rääkis. Mul oli täna seljas see väga liibuv kleit, näol vähemalt kolm kilo meiki ning see õhtu pidi tulema üks parimatest. Ja mida tema teeb? Rikub kõik ära." (lk 44)

"Raske on mõelda, et jätan kõik selja taha. Victoriale ja Brianile jään kindlalt selgituse võlgu, aga parem oleks, kui ma kedagi ei kohtaks. Nad võivad proovida mu otsust muuta, aga ma ei soovi enam siia jääda. Siia maailma, mis tapab mind vaikselt ja veab aina rohkem põhja. Must süvik, millest proovisin välja ronida, tundus lõputu, sest iga abikäsi vedas mind alt ja ma kukkusin kolm korda sügavamale." (lk 147)

***

Minu kirjastuse tegemiste kohta loe rohkem facebooki grupist Heli Kirjastus!

Minu loominguga saad kursis olla siin: Heli Künnapase looming.

teisipäev, jaanuar 10, 2017

D. Lessing "Kui vanad suudaksid..." (jaanuar I)

264 lk
2016, Varrak
Ma lugesin seda raamatut kaua. Väga kaua!

Raamatu sisu ei hakka ümber jutustama. Teos kuulub sarja Aegumatud armastuslood, nii et sellelt lehelt saab raamatukohta rohkem infot.

Tegemist on armastuslooga... ilma Loota! Tõesti - peategelase Jane ja Richardi vahel on lõõmav armastus, kuid mineviku varjude ja elavate kaaslaste tõttu ei saa nad segamatult koos olla. Suurest armastusest hoolimata suudlesid nad kogu raamatu jooksul vist kaks korda ja voodisse ei jõudnud kordagi. Armastusloo juures tavaliselt eeldatakse siiski ka selliseid füüsilise armastuse märke.

Peale selle veel tõsiselt masendav õetütar Kate. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma lugemise jooksul oleks tahtnud ta sealt korterist välja tõsta. Ja nii kestis see 200 lehekülge, kuni ... käis mingi klõps! Äkitselt hakkas kogu lugu kokku kõlama. Viimaseid lehekülgi neelasin nii, et kõik muu ununes. Viimase umbes 60 lehekülje jooksul oli lugemine väga mõnus, sest sai selgeks, et teisiti polekski saanud olla- füüsiline armastus oleks sellest hoopis teise loo teinud, "elluärganud" Kate oleks kõike muutnud... Nii et kõik oli väga loogiline ja ootamatult sain aru mitmestki inimesest enda ümber.

Alles teisi arvutusi otsides sain aru, et sellel raamatul on ka esimene osa. Lugedes ma sellest puudust ei tundnud ja ei saanud aru, et ma millestki ilma oleks jäänud (aga võib ka olla see, et me ei saa igatseda seda, mida ei tunne ja kogenud pole).