laupäev, detsember 31, 2016

Lugemisaasta 2016

Lugemisaasta 2016 on lõppenud ja aeg sellest kokkuvõtted teha. Kui eelmise aasta lõpus lubasin veel tublim olla ning eelmisel aastal loetud 32 raamatut ületada, siis tegelikult nii ei läinud.  Tulemuseks jäi 16 raamatut.

Üheks põhjuseks kindlasti aktiivsem kirjutamise ja kirjastamise töö. 2016.a  detsembrikuu oli minu jaoks rekordiline, sest avaldasin kaks enda raamatut: "Tähtajaline elu" 2.osa ja romantilise jutustuse "Jõuluks koju" (sarja "Mõni õhtu romantikat" esimene raamat).  Kevadel ilmus mu kauaoodatud noorteromaan "Ütlemata sõnad".

Novembrikuu algul lõpetasin jutustust "Jõuluks koju", mis algselt ilmus Delfi naistekas. Ülejäänud novembrikuu osalesin NaNoWriMo- l ning kirjutasin romaani "Portselanist tüdruk". Loodan, et see näeb ilmavalgust juba 2017a jooksul. 2017a avaldamise plaanides on minu enda raamatutest veel 5 raamatut sarjast "Mõni õhtu romantikat", lasteraamat "Kolme pärna saladus" ja... on veel mõned huvitavad mõtted.

Juba jaanuarist hakkavad Heli Kirjastuse kaudu aktiivsemalt ilmuma ka mitmete teiste autorite teosed. Mõnega neist on töö käinud juba novembrikuust alates.

Kogu see pikk jutt ongi põhjenduseks, miks ma sel aastal nii vähe lugeda jõudsin. Seekord on lihtne lubada: järgmisel aastal loen rohkem!  



Loetud said sellised raamatud:
1. Maili Pilt "Unemati ja lumematu: kadunud lumeliiva otsingud"
2. Siim Veskimees "Lõputu juuni"
3. Lev Tolstoi "Anna Karenina" 1.osa
4. Anna Todd "Pärast"
5. Megan Hatfielt "Vampiiri vari"
6. Martin Widmark "LasseMaia Detektiivibüroo"- Rongimõistatus, Jalgpallimõistatus
7. Aimee Beekman "Valikuvõimalus"
8. Emily Brontë "Vihurimäe"
9. Colleen Hoover "Lootusetu"
10. Kati Saara Vatmann "Mustrimuutjad"
11. Kristin Hannah "Jaanimardika tee"
12. Santa Montefiore "Tuletorni saladused"
13.  Alexandre Jardin "Ainult üks kord"
14. Robyn Carr "Eksleja"
15. Barbara Delinsky "Esimene, parim ja ainus"
16. Robert Kiyosaki, Sharon Lechter "Rikas isa, vaene isa"


Tegelikult on mitu raamatut ka pooleli, kuid eks nende arvelt siis täiendan lihtsamalt järgmise aasta nimekirja.

Viimase 10 aasta statistika on siis selline:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
2016a- 16 raamatut

Mõnusat uut lugemisaastat kõigile!

 Loomulikult loodan, et loete ka minu raamatuid. Aga kui mitte, siis mu soov on, et igaüks leiaks endale sellise raamatu, mis talle meeldib. Lõppeval aastal on mul eriliselt hea meel selle üle, et lugevate inimeste hulk minu ümber suureneb. Iga loetud leheküljega väheneb pinnapealsus ja hoolimatus ning suureneb empaatiavõime. Vot, seda usun küll!

esmaspäev, detsember 26, 2016

Heli Künnapas "Jõuluks koju"

120 lk
2016, Heli Kirjastus

Juhtuski nii, et minu seitsmes raamat on ootamatult hoopis sarja "Mõni õhtu romantikat" 1.osa "Jõuluks koju".  Trükki läks mitu nädalat varem küll "Tähtajaline elu" 2.osa, kuid kuna viimane on kõvakaaneline, siis läheb selle trükkimisega kauem aega.

"Jõuluks koju" on minu katsetus lihtsate ja armsate "naisekate" vallas. Eks igaüks saab nüüd ise lugeda ja öelda, kuidas õnnestus.

Raamatu sisu:
"Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?"

Sarja järgmisest raamatust on kirjas põhiidee. Loodan suure osa raamatust veel selle aasta jooksul paberile saada. Lugejateni peaks järgmine osa jõudma järgmise aasta veebruaris. Esimene osa ilmus järjejutuna Delfi naistekas, kuid teist osa tuleb ikka paberil lugeda.

Tänu sellele raamatule käisid Delfi naisteka päkapikud enne jõule meile kingitusi ka toomas. Videot sellest näed siit!

esmaspäev, detsember 05, 2016

R. T. Kiyosaki, S. L. Lechter "Rikas isa, vaene isa" (november)

232 lk
2005, Sinisukk

Kuna ma siin jätkuvalt rikkaks saamisega tegelen, siis on õigustatud, et lõpuks harin ennast ka sel teemal. Või õigemini- jätkuvalt! Sest pärast kõiki neid raamatupidamise kursusi jms ei ole õige öelda, et ma alles HAKKAN ennast rahaasjades harima. Isegi raamatut "Rikas isa, vaene isa" lugesin esimest korda juba 2005.a detsembris ehk 11 aastat tagasi. Sellest ajast on raamat mu enda raamaturiiulis olemas olnud. Sel nädalavahetusel olin lastega üksi kodus. Mingil hetkel raamaturiiulist möödudes tuli tunne, et vot seda raamatut tahan nüüd lugeda. Ehk hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida viimasel ajal lugenud ja kirjutanud olen.

"Rikas isa, vaene isa" on ameerika turgu arvestades kirjutatud raamat. Kui seda meeles pidada, siis on lihtne meie oludesse mittesobivad mõtted välja jätta ning keskenduda üldistele põhimõtetele, mis kehtivad kõigi jaoks.

Kui kiunumisega pihta hakata, siis olen kindel, et kogu selle jutu oleks saanud ka lühemalt ära öelda. "Rikas isa, vaene isa" kirjutamise ajal aga Kiyosaki ilmselt veel ei teadnud, et mõne aasta pärast on ta välja andnud veel palju-palju samateemalisi raamatuid, mis koostöös ta veel rikkamaks teevad. Nii et paljud kordused ja pikad venitamised oleks võinud ära olla.

Nagu ütlesin, olen seda raamatut 11 aastat tagasi lugenud ja nii olid põhilised ideed mulle teada. Mitmeid neist olen aastaid ka enda elus järkjärgult sisse viinud. Ja sellegi poolest oli see väga värskendav lugemine.

Julgen raamatut soovitada kõigile, kes kunagi ettevõtlusega alustamisele on mõelnud. Palgatöötajatel, kel on kindel kuupalk, mida nad mõjutada ei saa, ei tasu seda raamatut väga kätte võtta, sest see võiks asjatut masendust tekitada. Kiyosaki on sellise omanikele tulu teenimise suhtes suht kriitiline. Tema kindel tee on oma firma kaudu raha teenimine. Raamatust võib jääda mulje, et see on nii tohutult lihtne, kuid tegelikult kaasnevad oma ettevõttega ikka päris suured riskid. Pealegi pole kõik inimesed valmis selliseks pingeks, mis ettevõtlusega kaasneb. Nii et mina ei julgeks küll absoluutselt kõigile ettevõtlust soovitada, ega öelda, et see on nii tohutult lihtne.

Üks oluline kõigile mõeldud mõte raamatust on aga arusaam, et tulude tõstmiseks on vaja investeerida varadesse, mitte kohustustesse. Personalijuhina sain korduvalt õppetunni, kuidas inimesed pole kunagi oma palgada rahul. Kiyosaki rääkis sellest samuti- vaesed ja keskklass ostavad endale raha eest kohustusi ja nii nad ei saagi kunagi oravarattast välja. Oravaratas tähendab siis ringi, kus käid tööl, teenid raha, kulutad, käid tööl... jne. Kui tõuseb palk, tõusevad kulutused, siis tuleb rohkem töötada, tõuseb palk, tõusevad kulutused... Tuttav, eks ole?

Praegu on mul küll hirmus tuhin veel raha teemal targemaks saada. Milliseid häid raha teemal harivaid raamatuid oled Sina lugenud? Mida julged soovitada? Milline Kiyosaki raamatutest on veel lugemist väärt?

pühapäev, detsember 04, 2016

esmaspäev, november 28, 2016

Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 2.osa

2016 detsember
Heli Kirjastus


Postitus teemal "Mida Heli kirjutab?".

Tähtajaline elu 2.osa on minu noorteromaani teine osa. Teose peategelane Rebecca läks õnnetu armastuse ning eneseotsingute tõttu aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Kuna mul endal on see tee samamoodi läbi käidud, siis on ilmne, kust on tulnud teose idee. Siiski pole tegemist otse elust maha kirjutatud raamatuga. Nii et kui keegi arvab ennast siit ära tundvat, siis ausalt- kõik kokkulangevused eluga on juhuslikud.

Juba detsembrikuus see raamat välja tuleb. Esimene osa ilmus pea poolteist aastat tagasi, nii et kiiremad lugejad on teist osa päris kaua oodanud. Siinse blogi lugejad aga saavad nüüd aru, miks ma viimasel ajal väga palju lugeda pole jõudnud. Ikka seetõttu, et lõpetasin Tähtajaline elu 2.osa.

Peale selle kirjutasin oktoobris Delfi naistekasse järjejutu "Jõuluks koju", mis samuti detsembris raamatulettidele jõuab.

Nii palju siis lugemisest.

Sellest, kuidas Tähtajaline elu 2.osa endale soodsamalt soetada, saad lugeda aga siit: Telli noortekas Tähtajaline elu 2.osa hinnaga 10€!

pühapäev, november 13, 2016

B. Delinsky "Esimene, parim ja ainus" (oktoober)

264 lk
2014, Ersen


Kuna mul on endal ka plaan nüüd romantiliste lühiteostega kätt proovida, siis püüan neid ikka lugeda ka. Minu esimene (vist?) tutvumine Harlequini sarjaga läks väga igavalt. "Eksleja" oli üle aegade igavaim teos, mida olen lugenud.

Nädala lõpus aga jalutasin taas raamatupoes. Väga heade hindade letist haarasin kaasa Barbara Delinsky "Esimene, parim ja ainus" ning Susan Mallery "Unelmate peig". Kuna mul praegu üldse aega ei ole, siis esimesena asusin lugema neist väiksemamahulist ehk Delinsky teost. Kuigi see on minu arvestuses alles oktoobrikuu raamat, siis ausalt, mul on mitu lugemist veel pooleli, kuid need on lihtsalt lõpetamata.

"Esimene, parim ja ainus" on küll lihne ajaviiteromaan. Selle peategelane Marni Lange oli 17-aastaselt Brian Websterisse kirglikult armunud. Seejärel viis üks traagiline õnnetus nad aastateks lahku. Neliteist aastat hiljem said nad tööalaselt kokku ja vana arm polnudki vahepeal ära roostetanud.

Tundub taas selline hästi lihtne ja klassikaline lugu. Oligi! Aga lugeda oli mõnus. Kokkuvõttes ei juhtunud ju väga midagi, kuid raamatut käest panna ei saanud. Mõnus voolav tekst. Lihtne, kuid mitte sisutühi. Nii et mõnus mõnetunnine ajaviide. Lihtsate armsate lugude nautijatele soovitan küll.

Praegu tundub, et selle autori teoseid võitan ka ise edaspidigi kätte.

reede, september 30, 2016

R. Carr "Eksleja" 1.raamat (september III)

352 lk
2014, Ersen

Ma ei mäleta, millal ma viimati niii väga ootasin, et raamat loetud saaks!!!
Ausalt- väga igav oli. Aga ma olen nii tihti raamatupoes neid ilusaid Harlequini sarja romaane imetlemas käinud. Neile on raamatupoes eraldi riiulid, kus siis hulk ühtemoodi ilusaid värvilisi kaasi reas. Nii ma siis mõtlesin, et kaua ma elan nii, et ma ei tea, millest sellised raamatud räägivad. Mõtlesin seda kõik need 352 lehekülge. Pooleli ei tahtnud jätta, aga loetud ka nagu kuidagi ei saanud.

Lugu on siis klassikaline, kus väiksesse kohta ilmub üks uustulnud- mees, nimega Hank Cooper. Ta on aastaid ringi rännanud ja pole ennast ühegi koha, ega inimesega pikemalt sidunud. Loomulikult leiab ta just sellest väikesest kohakesest elu armastuse, kelleta enam lahkuda ei suuda. Peale selle avastavad mitmed teised kohalikud, kuidas nad on aastaid teineteist armastades kõrvuti elanud ja nüüd julgevad seda tunnistada.

Ehk lugu, mille esimestel lehekülgedel saad aru, kes kellega kokku saavad. Ja nii ka on. Ei mingeid üllatusi. Isegi mitte selles, millist teed pidi nad teineteiseni jõuavad. Kogu selle armumise ja üksteise leidmise ümber puudus minu jaoks kogu romantika. Ei mingeid tundeid lugedes. Tegelased jäid samuti väga võõraks ja ei puudutanud üldse.

Tegemist on seega lihtsa ajaviiteromaaniga. Mind väga huvitab, kuidas kirjanik samal teemal veel mitu-mitu raamatut on üles ehitanud... aga ma tõesti ei suuda seda rohkem lugeda.

Harlequini raamatute kaanepildid on aga ikkagi ahvatlevad ja lugema kutsuvad.

reede, september 23, 2016

A. Jardin "Ainult üks kord" (september II)

151 lk
2015, Eesti Raamat


"Ainult üks kord" oli minu esimene tutvumine Eesti Raamatu nüüdisromaani sarjaga. Tunnistan- ma ootasin midagi muud!

Teose lugu on paljutõotav (tekst raamatupoe kodulehelt):
"Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda.
Ta ütleb Hannah’le: “Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.”
Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah’ pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?"


Kuna New Yorgi WTC kaksiktornid (või õigemini nende endine asukoht) ja kuupäev 11.september kohe esimestel lehtedel mängu tulid, siis tegelikult reetis see suuresti kogu loo tuleviku. Mitte küll teed, kuidas selleni jõutakse, kuid ega väga palju variante ei jäänud.

Minu jaoks oli see lugu... mehelik. Tegelikult polnud selles loos minu jaoks mingit kirge. Vaid puhas matemaatika- kes, kellega, miks ja millal peaks koos olema. Nö kire ajel tehtud teod jäid ka minu jaoks liiga mõistuspäraseks.

Sellised kiitsakamapoolsed raamatud on tavaliselt õhukesed sellepärast, et need on keerulised ja neis on palju mõtlemistvajavaid mõtteid (no vähemalt need, mis kõvade kaantega mingis nimekas sarjas ilmuvad). Kõik need teemad, millele ma oleks tahtnud peale sellise raamatu lugemist mõelda, minu jaoks sealt lõpuks üldse üles ei kerkinud.

Üks põnev kirjanikupoolne nõks minu jaoks, mida ma pole varem kohanud, oli kirjanikuga teoses kohtumine. Ehk et Alexandre Jardinist sai raamatu "Ainult üks kord" üks kõrvaltegelane, kellele isegi paar rida teksti anti. Aga tema ühest teisest teosest (guugeldades leidsin, et see pidavat tema kuulsaim teos olema) oli juttu korduvalt. Arvata võib, et ma selle võtte mõnes enda raamatus varsti ära kasutan, nii et minu tegelased saavad ka kokku kirjanik Heli Künnapasega ning räägivad tema raamatutest.


esmaspäev, september 19, 2016

S. Montefiore "Tuletorni saladused" (september I)

344 lk
2016, Varrak

Santa Montefiore on minu jaoks varasemast tuttav valik. Varem olen lugenud tema teoseid "Meelespeasonaat" ja "Prantsuse aednik". Mõlemad raamatud on sellised, mis jäävad meelde. Eriti "Meelespeasonaat". Samas on selle lugemisest möödas pea 10 aastat, seega ega ma ei tea, kas praegu loeksin seda sama vaimustunult.

"Tuletorni saladused" peategelane on 33-aastane Ella Trawton, kes põgeneb oma sisutühja ning suuresti ema poolt planeeritud elu eest Londonis. Ta varjub Iirimaa võrratus kohas nimega Connemara, kust ta perekond on pärit. Algab retk läbi perekonna ajaloo saladuste ning loomulikult toob uustulnuk uut hingamist väikese koha elanike seas.

Seoses mu enda noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisega on mul niigi praegu Iirimaa vaimustus (ei, mu teose tegevus pole Iirimaale kolinud, ikka "kõigest" Ameerikas, kuid Iirimaa tuleb ka teemaks). "Tähtajaline elu" 1.osa on müügil näiteks Rahva Raamatus. Nii vaimustas mind ka raamatus kogu see Iirimaa metsiku looduse kirjeldamine. Oleks tahtnud kohe ise ka sellesse sukelduda.

Montefiore kirjutamise stiil on mõnusalt ladus. "Tuletorni saladused" ei tekitanud mingeid tohutuid emotsioone, loos polnud mingeid väga erilisi pöördeid, kuid sellegi poolest oli kogu aeg huvitav ja kõik liikus edasi.

Seega mõnus meelelahutus.

neljapäev, august 18, 2016

K. Hannah "Jaanimardika tee" (august I)

469 lk
2012, Varrak


Suures plaanis räägib see raamat kahe naise sõprusest rohkem kui 30 aasta jooksul ehk vanuses 14-40+. Selle perioodi sisse mahub väga mitmeid erinevaid eluperioode- selliseid, mida naised käivad kõrvuti, kui ka selliseid, kus mõlemal on täiesti erinev tee. Pidevalt kordavad naised lapsepõlves antud lubadust: sõbrad igavesti. Ja nii tullakse koos väga erinevatest olukordadest ja eluetappidest läbi.

Võtsin selle raamatu raamatukogust kaasa täiesti suvaliselt ja ilma igasuguse eelteadmiseta. Algus venis. Kogu see noorusaja kirjeldamine oli kuidagi väga aeglane ja tundus, nagu ei jõuaks kuhugi. Siis aga läks tegevus käima ja lugesin üle 100 lehekülje päevas. Jah, sellele aitas kaasa see, et käisin paaril õhtul lapsi hoidmas, kus pidin magavaid lapsi valvama. Järelikult oli mul aega rahulikult lugeda.

Nüüd näen, et sellel raamatul on olemas ka teine osa ning mõtlen isegi sellele, et võiks seda lugeda. Millalgi. Ehk siis nii huvitav polnud, et kohe nüüd teist osa otsima minna, kuid samas jäid küsimused õhku küll ja hea meelega vaataks, kuidas kirjanik need teemad on lahendanud.

kolmapäev, juuli 27, 2016

K. S. Vatmann "Mustrimuutjad" (juuli)

235 lk
2016, Kirjastus Hea Tegu

Kati Saara Vatmanni (end. Murutar) raamatud ei jäta kedagi külmaks- neid kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende hulka, kes Vatmanni raamatutest alati mingi edasiviiva mõtte leiab.

Minu viimase aja üks mõtlemist muutev lugemiselamus oligi Kati raamat "Mustrimuutjad". Nägin ka sellest etendust, mida Kati kodus Soone talus etendati. Mõtted sellest on kirjas siin: Kati juures Soone talus muudeti mustreid.

Mustrimuutjate loos saavad Eestimaa viimases metsas kokku seitse täiesti erinevat inimest: nunn, metsavaht, moslemitarist teadlane, nõiatar, poliitik, ärimees, väemees. Tegevus toimub ajal, kui Eestimaa linnad on getostunud ja viimast metsa hakatakse maha raiuma.

Kati sunnib oma teoste läbi inimesi oma valudele otsa vaatama. Tihti teeme elus seda, mida peab, mida oleme harjunud nägema, mida on kõik teised enne meid teinud... mõtlemata, kas see on ka see, mida MINA tahan. Järgime elus mustreid, mis on teised meile ette kirjutanud ja ette elanud ning ei mõtle, kas me ikka sobime sellesse mustrisse.

Vana tõde on, et kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Kati kisubki Mustrimuutjates probleemi ehk võõraste mustrite järgimise lahti ja sunnib tegelasi iseendale otsa vaatama.

Seda raamatut lugedes ning etendust vaadates pidin ka mina seda tegema- endale ja mustritele oma elus otsa vaatama. Arusaamine, et pead midagi oma elus muutma, on valus. Tegelikult aga on sellest tulenev vabanemine hiljem läbielatud valu väärt.

Seega soovitan soojalt Kati raamat kätte võtta, rahulikult läbi lugeda ning endast läbi lasta. Meie elus on palju asju, mida me teeme, aga tegelikult ei peagi. Lihtsalt tundub, et me peame, sest me ei mõtle teistele võimalikele variantidele.

kolmapäev, juuni 08, 2016

C. Hoover "Lootusetu" (juuni)

376 lk
2015, Pegasus

"Lootusetu" on taas raamat, mida käisin täitsa teadlikult raamatukogust otsimas. Kadunud oli. Tuli välja, et fantaasia riiulis on. Mul oli segadus- kirjeldusi lugedes ei olnud seal küll vampiiridest, vaimudest või tulevastest aegadest juttu. Lugema hakates ootasin siis, et millal kõik need üleloomulikud jõud sekkuvad. Poole peal sain aru, et ega enam vist ei sekkugi. Nii oligi- tegu on ikka täitsa tavalise realistliku teosega, kust kõik maavälised elukad puuduvad.

"Lootusetu" pole nii hea raamat, kui "Pärast", aga on siiski selline, millest võib vaimustuda. Algus tundus küll veidi ebaloomulik ja pingutatud- 17aastane Sky, kes seni on olnud koduõppel, läks gümnaasiumi viimases klassis kooli. Loomulikult sai ta juhuslikult kokku Dean Holderiga, kes kohe esimesel silmapilgul tundus hirmutav ja teistsugune. Loomulikult tuli välja, et selle taga on hoopis mingid muud põhjused ja valearusaamised... aga siis läks põnevaks.

Teos on mõnusalt kirjutatud. Lugemine läheb kiiresti, kuid samas pole liiga lihtsameelne. Julgen seda teost soovitada neile, kellele meeldis "Pärast" ja ka minu "Ütlemata sõnad". Usun, et meeldib.

teisipäev, mai 31, 2016

E. Brontë "Vihurimäe" (mai III)

304 lk
2016, Varrak

Järjekordselt raamat, mille lugemist olen kaua planeerinud. Minu raamaturiiulisse sattus see sarja Aegumatud armastuslood kaudu. Eelinfo minu jaoks oli see, et Vihurimäe on suur armastuslugu. Eriti kinnistas seda arusaama noorteraamat "Pärast", mis mulle väga-väga meeldis. "Pärast" peategelaste ühine lemmikraamat oli "Vihurimäe", mida siis aegajalt loeti või millest räägiti.

Sarja Aegumatud armastuslood kodulehel
on raamatu kohta kirjutatud nii:
Üksildusele kalduva, ratsionaalse ja loogilise Emily „Vihurimäe“ sai avaldatud 1847. aastal. „Vihurimäed“ võib võtta kui maailmakirjanduse kirglikuimat armastusromaani, kuid see armastus näib väljuvat piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetav ja tavapärane. Heathcliff ja Catherine on igaveseks seotud tundega, mis kipub neid endidki hävitama ning jääb neile päriselt mõistetamatuks. Armastusega moodustab kontrasti teine tunne – vihkamine. Ja vihkamine ja kättemaksuiha on niisama tugevad nagu armastus ning mõjuvad romaani tegelastele niisama hävitavalt. Samal ajal aga on Brontë kangelased ja kangelannad usutavad inimesed, kellega on lugejatel võimalik samastuda ja kellele nad saavad kaasa elada. Mingi lunastuse on autor varunud lõpuks kõigile oma tegelastele ning küllap on nende tegelaste haruldane arhetüüpsuse ja erandlikkuse koostoime ka põhjuseks, miks on romaanist korduvalt filme ja teatriversioone tehtud. Uus põlvkond lugejaid avastas „Vihurimäe“ seoses ülimalt populaarse „Videvikuga“, mille kangelanna Bella lemmikraamat see oli.

Jah, Vihurimäe oli küll armastuslugu. Sellise igikestva ja lõikava armastuse lugu, mis ajab hulluks ning paneb vahendeid valimatult käituma. See pole aga üldse see, mida mina armastusloolt ootan. Ma saan aru, et Vihurimäe oli omas ajas täiesti ennekuulmatu ja eriline teos. Samuti on tõsiselt hämmastav, et autor, kes põhimõtteliselt pole kusagile reisinud, ega väga paljude inimestega kohtunud, suutis sellise inimhingede pahupooli lahti harutava teose kirjutada.

Seega Brontë geniaalsuses ma kindlasti ei kahtle. Kogu lugu oli minu jaoks aga raskemeelne ja lootusetu. Pidevalt oleks tahtnud vahele segada ja noodikesegi heledat valgust lehekülgede vahele pista. Aga noh, ega kõik autorid ei peagi kirjutama teoseid, mis vastaksid minu soovidele. Enda soovidele sobivaid teoseid kirjutan ma ikka ise.

kolmapäev, mai 18, 2016

A. Beekman "Valikuvõimalus" (mai II)

247 lk
2016, Varrak


Ma ei osta koju väga tihti raamatuid või siis ostan neid väga allahinnatud raamatute letist. Sari "Aegumatud armastuslood" jäi aga kohe kuidagi silma ja nii hakkasingi järjest neid raamatuid ostma. Ostmata jäid Remarque "Taeval ei ole soosikuid" ja Austen "Mõistus ja tunded", kuna need on varem läbi loetud.

Eks seda ostude jada mõjutas ka sarja esimese raamatu valik. Selleks oli Brontë "Vihurimäe", mis oli Anna Toddi "Pärast" peategelaste lemmikraamat. Jah, selle lugemiseni ma veel pole jõudnud, kuid nüüd ootab "Vihurimäe" mind truult raamaturiiulis.

Sarja raamatutest alustasin millegi pärast lugemist hoopis viiendana ilmunust, milleks on Aimee Beekmani "Valikuvõimalus".

Sarja Aegumatud armastuslood lehel on raamatu kohta selline tutvustus:
Beekmani raamatu peategelane on väikelinnas elav kolmekümneseks saav õpetajanna Regina, kes mõistab, et tal on üha raskem leida seda soovitud elukaaslast, kellest võiks saada ka tema laste isa. Teda ähvardab saatus jäädagi lahkama koos teiste omasuguste haritud ja üksikute naistega elu, mis neile tegelikult rahuldust ei paku. Regina otsustab võtta oma saatuse enda kätesse ning leiab endale kuldsete kätega mehe, kes paraku ta laste isaks ei kõlba. Selle probleemi lahendab naine siis otsustavalt ja viisil, mis tekitas lugejates väga vastakaid reageeringuid. Mõnele andis see võimaluse vaimustuda tugeva naise otsustusvõimest, mõnele aga ettekäände kiruda naiste emantsipatsiooni ja tundekülmust. Beekmani romaan ilmus küll peaaegu nelikümmend aastat tagasi, aga teema pole praegugi aegunud.

See raamat ilmus esmalt 1978.aastal, kuid seda fakti teadmata võib lugu pidada väga tänapäevaseks. Olukord, kus naine püüab kohanduda nö ühiskonna ootustega, kuid teeb seda talle sobival viisil, kasutades olemasolevaid vahendeid. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas aastakümneid tagasi seda raamatut loeti. Eks kindlasti tekitaks selline käitumine ka tänasel päeval skandaale, kuid praeguseks oleme juba hulga rohkemaga harjunud, nii et äkki see polekski nii suur asi. Samas on praegu info levimise kiirus ja võimalused hoopis teised, nii et kauges külas toimunud asju saavad arvustada ka inimesed teisel pool maakera.

Mulle igatahes see raamat meeldis. Tõsine üllatus eesti kirjandusest. Ma tõesti ei teadnud, et juba aastakümneid tagasi Eestis selliseid tekste kirjutati.

kolmapäev, mai 04, 2016

M. Widmark "LasseMaia Detektiivibüroo" (mai I)

88 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Ühel päeval aega parajaks tehes sattusin raamaturiiuli ette, kus oli terve rida LasseMaia Detektiivibüroo raamatuid. Meediast on ammu silma jäänud, et neid peetakse populaarseteks lugudeks. Nii võtsingi kätte ja lugesin kiirelt 2 raamatut läbi.

83 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Tunnistan, et mul on raske mõelda, kuidas umbes 10-aastane laps selliseid lugusid loeks. Raamatu vorm ja kujundus meeldis mulle väga. Palju oli pilte ning tähed olid mõnusa suurusega. Tekst oli selge ja ladus. Kokkuvõttes jäi minul neist raamatutest aga kuidagi kuiv tunne. Kogu aeg jah midagi toimus, aga kogu lugu oli kuidagi emotsioonitu ning ei jätnud pärast lugemist mingit jälge.

Varsti saan neid raamatuid aga oma lapse peal testida ja siis selgub tõde, et kas need lood õigele sihtrühmale peale lähevad või mitte.

kolmapäev, aprill 20, 2016

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

Siin ta on- minu ülimegaväga kaua oodatud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on ilmunud! Saadaval poodides, jõudmas raamatukogudesse ja saab osta ka otse minu käest (soovist anna teada helikunnapas@gmail.com).


256 lk
2016, Heli Kirjastus
Toimetaja: Monica-Linde Klemet
Kujundaja: Liis Karu
Tagakaane foto: Evelin Sulg

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused. (Toimetaja Monica-Linde Klemet)

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Mõned lõigud raamatust:
"Joel saab mu eemaletõmbuva keha rahutusest aru, langetab mu seljal lebanud käe, kuid kokkupõimitud käed jätab seotuks. Midagi rääkimata lähme saalist välja. Järgnen talle sõnatult, sest kui ma midagi ütleks, reedaks see kindlasti segaduse mu sees." (lk 36)

"Elus ei ole kõik asjad lõbusad. Mõnikord tuleb ennast sundida ja hambad risti vaeva näha. Alles seejärel läheb lõbusaks... kui siiski." (lk 53)

"Sa ei kujuta ette, kui kurb tunne see on, kui oled kogu aeg mingis hullus rahvamassis.. Ja samal ajal oled täitsa üksi," lausub ta taaskord unistavalt kuhugi kaugusse vaadates. (lk 68)

"Tunnen taaskord, kuidas põlved muutuvad nõrgaks. Ma ei saanud niigi aru, mis toimub ja poiss külvab oma mitmetimõistetavate sõnadega jälle segadust. Ta ütleb nii palju... ja samas veel rohkem jätab ütlemata." (lk 132)

Edasi loe raamatust!

neljapäev, aprill 14, 2016

M. Hatfield "Vampiiri vari" (aprill I)

2011 a
324 lk
Kirjastus Ersen

Kuigi mul on mitu raamatut veel pooleli (näiteks Anna Karenina 2.osa ja noorteka Pärast 2.osa jne), siis lõpetasin vahepeal hoopis ühe vampiiride raamatu. Kuna ma viimasel ajal harrastan jälle raamatupoodides nuuskimist (see, et käid pikalt raamatupoes ringi, silitad raamatuid, nuusutad, loed sisu kirjeldusi, sirvid jne), siis tõin taaskord koju ühe 2,99€ maksva raamatu.

Algus oli isegi midagi. Vampiiriprintsess Alexia vangistas draakoniisanda Declani, kelle vanemad vampiirid just tapsid. Sellest mõttest oleks võinud päris ilusa loo kokku kerida. Minu jaoks autor seda aga ei teinud.

Jah, otse loomulikult armusid nad teineteisesse ja ületasid takistusi, aga see kõik oli ebaloomuliku (mitte, et vampiirid ja inimeseks muutuvad draakonid saakski üldse väga loomulikud olla). Kõik juhtus kogu aeg. Asjadeni ei viinud loomulikud arengud, vaid kogu aeg juhtus midagi ebaloogilist. Pääsemiseks või muudeks tegemisteks ilmusid äkitselt vajalikud asjad ja kõik laabus, kui pidi, kuigi enne selleks migit vihjet ei olnud.

Väga pinnapealne lugu. Pidevalt ei saanud ma aru, kas ma sain ütlemata asjadest õigesti aru või mitte, sest neid lihtsalt polnud kirjas. Peale selle ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli noorte või täiskasvanute raamat, sest minu arust ei sobinud see kummalegi.

Aga noh, vampiirid pidavatki eile päev olema. Üks raamatukogu töötaja ütles mulle nii.

esmaspäev, märts 21, 2016

Blogiauhinnad 2016

Sel aastal osalen ka mina Blogiauhinnad 2016 jagamisel. Üritusest saad pikemalt lugeda Blogiauhinnad 2016 lehelt.

Minu lugemisblogi on kirjas raamatublogide kategoorias. Mida rohkem on osalejaid, seda vahvamad alati sellised ettevõtmised on. Kui sa pead ka raamatu- või mõnda muud blogi, siis pane ennast kirja siin ja osale samuti blogiauhindade jagamisel!



kolmapäev, märts 16, 2016

A. Todd "Pärast" (märts II)

558 lk
2015, Buduaar Meedia OÜ


Mulle tõesti meeldis! Esimesel päeval lugesin 400 lehte, aga kuna ise maani haige ja lapsed ka kodus, siis rohkem ei jõudnud. Nii tuligi viimased 158 lehte järgmiseks päevaks jätta.

Viimasel ajal olen jälle jõudnud mitmed korrad harrastada oma lemmiksporti- üksi raamatupoes jalutamist, raamatute sirvimist, sisu tutvustuste lugemist. Nii mulle ka "Pärast" ette jäi. Ühel päeval jäi ette ja järgmisel läksin ja ostsin ära. Ma ei osta endale tavaliselt (eriti sellise hinna eest!) ühekordseks lugemiseks mõeldud raamatuid, aga esimesest hetkest oli selge, et see raamat toetab minu enda hetkel pooleli olevaid teoseid.

Võin kindlalt öelda, et need, kellele meeldib "Pärast", neile meeldib ka minu varsti ilmuv noortekas "Ütlemata sõnad". See lihtsalt on nii:

Klassikaline lugu tublist tüdrukust ning segase tumeda taustaga "pahast poisist", kes jupi kaupa avaneb ja paremaks muutub.

Mõnusalt liikuvalt kirjutatud. Enamasti dialoogile keskenduv. Midagi erilist ei juhtu, kuid pinge on kogu aeg üleval. Samas- umbes 400ndal leheküljel muutub veidi tüütuks, et alati, kui asjad lähevad hästi, siis kohe lähevad uuesti halvasti. Kuna see juhtub nii kiiresti ja nii tihedalt, siis erilist sidet ühegi hästi-, ega halvastiminekuga ei tekki. Saan aru, et selline stiil tuleb sellest, et algselt on lugu netis jupi kaupa avaldatud. Kuna seda seeriat on veel päris-päris mitu raamatut, siis vot seda ma enam ette ei kujuta, et kuidas sama teemat veel väga edasi saaks venitada? Aga eks ma hiljem püüan seda kusagilt edasi lugeda. Seda ma küll ei viitsi oodata, et millal järgmine lugu eesti keeles ilmub.

Minu jaoks on märk veel see, et nutta ma küll kordagi ei saanud.

Seksistseenid on jah täitsa olemas. Pidevalt. Minu jaoks on noortekaid kirjutades alati küsimus, et kas ja kui palju seksi? Ühes mu noortekas on väga vähe seda kirjeldatud ja juba kuulsin, kuidas üks ema oma 15-aastasel tütrel seda lugeda ei lubaks. No "Pärast" pole sel juhul jah üldse tema teema. Ilma seksi (ja seksilaadse tegevuseta) oleks see raamat vist poole lühem.

Nii et mulle jah meeldis.

reede, märts 04, 2016

L. Tolstoi "Anna Karenina" I osa (märts I)

479 lk
1978, Eesti Raamat


Olen varemgi kirjutanud, et ma olen see oma arust päris palju lugenud inimene, kes on koolid jms lõpetanud enamusest suurtest klassikutest mööda pääsenult. "Anna Karenina" on järjekordne raamat, mida minu arust on kõik teised lugenud ja mina siiani polnud. Siis nägin ühel hetkel kogemata mingit osa sellest filmist ja tuli jälle meelde, et mu lugemisplaanis on "Anna Karenina" juba ammu kirjas.

Kuna praegu on loetud vaid I osa, siis tegelikult on lugu ju veel poolik.

Vene kirjandus on mulle millegi pärast alati meeldinud. Keskkooli ajast on eriliselt meeles Turgenevi teosed. Praegu mõeldes on selle põhjuseks vist ikka see üks ja sama keelatud armastuse teema, mis mind võlub. Sellest saab ju nii erineval moel kirjutada. Nii on ka "Anna Karenina" ju tegelikult lugu keelatud armastusest ja sellest, kuidas ümbritsevate reeglite järgimine inimesele mõjub ning lõpuks hoopis vastupidiselt tööle hakkab.

Võiks öelda, et Tolstoi teos on oma kaasaja realistlik naistekas (oi, ma kuulen juba hammaste kiristamist, et kuidas ma klassika kohta nii öelda julgen, aga mõte jääb samaks).

teisipäev, veebruar 16, 2016

S. Veskimees "Lõputu juuni" (veebruar I)

189 lk
2013, Kirjastus Fantaasia

Jätkan vabaerakondliku kirjandusega. Ehk siis kirjandus ise pole erakonnalik, vaid autor minu jaoks tuttav just erakondlikust tegevusest. Ats Miller (kirjanikuna Siim Veskimees) on minu jaoks tuttav just nii. Ja tänu sellele jõudsingi teoseni "Lõputu juuni".

Olen juba varem kirjutanud, et fantaasia ei ole päris minu maailm. Olen siin küll fantastiliste noorteraamatutega tutvunud, kuid Veskimehe raamat on ikka päris teine maailma. Sõna otseses mõttes.

Autori enda kodulehel on selle kohta kirjutatud nii:
Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle. (Lugu sellest, kuidas suvalistes kohtades on suvalisi uksi suvalisse kohta, on hoopis teine lugu teiste probleemidega...) Kuna ma ei tahtnud sisse tuua ka kauget tulevikku, tahtsin, et see lugu algaks siin ja kohe, nö tänastes oludes, tuligi sisse tuua võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga. Eks sedagi oli omamoodi lahe kirjutada (loodan, et ka lugeda) ja kuid see ei ole peamine.

Peamine on valikutes – see ei ole spoiler, kui ütlen ära, et ühel hetkel jõutakse olukorrani, kus igal Maa rahval on mõni kuni mõnisada „täheväravat”, mis avanevad inimesele igati sobivatele planeetidele. Enamasti hea kliimaga ja suhteliselt ohututele planeetidele (või vähemalt on selline paik, kuhu see tähevärav, minu raamatu mõiste „tünn” avaneb). Mida inimesed teevad? Mis juhtuma hakkab? Kuidas eestlased käituvad?

Nii et minu jaoks oli see teos jah huvitav lugemine täitsa tühja koha pealt ehk esimene "linnuke" selles žanris. Nii pole mul seda millegagi võrrelda, ega kuidagi hinnata. Raamatus leiab korduvalt atsilikku otsekohest halvastiütlemist... mille varjus saad aru, kui hästi ta tegelikult ütles ja kui edasiviiv mõte see oli. Oska ainult lugeda.

Mõnus retk teise maailma!

pühapäev, veebruar 14, 2016

M. Pilt "Unemati ja lumematu: kadunud lumeliiva otsingud" (jaanuar)

104 lk
2009, Helge

Selle raamatu peategelasteks on unemati Mattias ja lumematu Leonard. Arvake nüüd ise, kuidas see raamat meie laste lugemislauale jõudis?

Õige- meie Mathias sai selle sünnipäevaks, kui oli 1.või 2.aastane. Sel ajal me selle raamatuga midagi muud ette ei võtnud, sest siis ta nii pikki tekste kuulata ei suutnud. Panime kappi. Aasta aega tagasi hakkasin mina aktiivselt Vabaerakonnas tegutsema. Sain seal kokku sellise toreda mehega, nagu Kalle Pilt. Ühel ühisel Tallinna-retkel hakkas ta rääkima, et tema naine Maili Pilt on ka raamatu kirjutanud. Unemati ja lumematu mainimisest piisas, et mul tuleks meelde- umbes 5 aastat tagasi jõudis see raamat ka meie koju! Otsisime üles ja hakkasime lastega õhtuti lugema!

Unematid ja lumematud ei suhtle omavahel. Kadunud uneliiv on aga ühine probleem, mida unemati Mattias ja lumematu Leonard koos otsima asuvad. Selleks tuleb neil igasuguseid seiklusi läbida. Kohtutakse Pakasetaadi ja tuulekrattidega, käiakse Kõuekülas ja vihmasellide juures jne. Selle põneva tee jälgimiseks on raamatu sisekaanel ka kaart kõigist Pilvemaailma kohtadest.

Meie jaoks on see üks esimene nii pikk lasteraamat, mille oleme õhtuti koos läbi lugenud. Bullerby lapsed oli esimene, millega alustasime, aga see kadus peale eelmist Soome reisi kusagile ära ja on lõpetamata. Unemati ja lumematu lugu on laste jaoks huvitav, tegelased on hästi välja mõeldud. Teoses on ilusarmsaid kohti ja ka hirmulähedast tunnet tekitavaid. Nii on selles kõike, mida tavaeluski leiab, kuid fantastilisemas võtmes. Meie lastele tõesti meeldis. Juhtumid ja tegelased on meeldejäävad. Lugesime raamatut päris pika aja jooksul. Sellegi poolest on lastel siiani meeles üsna esimestel lehekülgedel toimunud juhtum, kus mustas unenäos on roosad tomatid. See oli laste jaoks tõsiselt naljakas! Sellised meeldejäävad seigad näitavad, et lugu on hästi jutustatud, sest lastel tekkib kujutluspilt toimuvast.

Teos on kaunistatud imeilusate piltidega. Meie traditsioon on, et iga laps kuulab enda voodis pikali ja kui on loetud, siis käin ringi ja näitan kõigile pilti. Selle raamatu pilte nad imetlevad pikalt.

Nii et soovitan soojalt umbes alates 4.eluaastast!