256 lk
2016, Heli Kirjastus
Toimetaja: Monica-Linde Klemet
Kujundaja: Liis Karu
Tagakaane foto: Evelin Sulg
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused. (Toimetaja Monica-Linde Klemet)
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."
Mõned lõigud raamatust:
"Joel saab mu eemaletõmbuva keha rahutusest aru, langetab mu seljal lebanud käe, kuid kokkupõimitud käed jätab seotuks. Midagi rääkimata lähme saalist välja. Järgnen talle sõnatult, sest kui ma midagi ütleks, reedaks see kindlasti segaduse mu sees." (lk 36)
"Elus ei ole kõik asjad lõbusad. Mõnikord tuleb ennast sundida ja hambad risti vaeva näha. Alles seejärel läheb lõbusaks... kui siiski." (lk 53)
"Sa ei kujuta ette, kui kurb tunne see on, kui oled kogu aeg mingis hullus rahvamassis.. Ja samal ajal oled täitsa üksi," lausub ta taaskord unistavalt kuhugi kaugusse vaadates. (lk 68)
"Tunnen taaskord, kuidas põlved muutuvad nõrgaks. Ma ei saanud niigi aru, mis toimub ja poiss külvab oma mitmetimõistetavate sõnadega jälle segadust. Ta ütleb nii palju... ja samas veel rohkem jätab ütlemata." (lk 132)
Edasi loe raamatust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar