2014, Ersen
Ma ei mäleta, millal ma viimati niii väga ootasin, et raamat loetud saaks!!!
Ausalt- väga igav oli. Aga ma olen nii tihti raamatupoes neid ilusaid Harlequini sarja romaane imetlemas käinud. Neile on raamatupoes eraldi riiulid, kus siis hulk ühtemoodi ilusaid värvilisi kaasi reas. Nii ma siis mõtlesin, et kaua ma elan nii, et ma ei tea, millest sellised raamatud räägivad. Mõtlesin seda kõik need 352 lehekülge. Pooleli ei tahtnud jätta, aga loetud ka nagu kuidagi ei saanud.
Lugu on siis klassikaline, kus väiksesse kohta ilmub üks uustulnud- mees, nimega Hank Cooper. Ta on aastaid ringi rännanud ja pole ennast ühegi koha, ega inimesega pikemalt sidunud. Loomulikult leiab ta just sellest väikesest kohakesest elu armastuse, kelleta enam lahkuda ei suuda. Peale selle avastavad mitmed teised kohalikud, kuidas nad on aastaid teineteist armastades kõrvuti elanud ja nüüd julgevad seda tunnistada.
Ehk lugu, mille esimestel lehekülgedel saad aru, kes kellega kokku saavad. Ja nii ka on. Ei mingeid üllatusi. Isegi mitte selles, millist teed pidi nad teineteiseni jõuavad. Kogu selle armumise ja üksteise leidmise ümber puudus minu jaoks kogu romantika. Ei mingeid tundeid lugedes. Tegelased jäid samuti väga võõraks ja ei puudutanud üldse.
Tegemist on seega lihtsa ajaviiteromaaniga. Mind väga huvitab, kuidas kirjanik samal teemal veel mitu-mitu raamatut on üles ehitanud... aga ma tõesti ei suuda seda rohkem lugeda.
Harlequini raamatute kaanepildid on aga ikkagi ahvatlevad ja lugema kutsuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar