teisipäev, veebruar 15, 2011

K.Murutar "Viimnekuu" (veebruar I)


Kuna viimasel ajal sai rasedusega "vähe" kokku puututud, siis hakkasin enne Joosepi sündi Murutari "Viimnekuu" lugema. Enamus sellest sai siiski loetud juba haiglas, kui endal pisipoja oli sündinud.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et see raamat/päevik oli kirjutatud enamuses Kati abikaasale. Mul oli küll pidevalt tunne, et olen ninapidi nende isiklikus elus... aga no seda ju päevik tähendabki :) Seega teistpidi oli tõesti huvitav reaalselt näha teise inimese ellu- ja nagu Murutar isegi kirjutas- siinkohal pole midagi analüüsida, ega kritiseerida, sest see on kellegi elu, mitte väljamõeldis.

Mind häiris see, et kogu selle suhtumise ja kõige toimunud juures ei saanud ma aru, miks see paar ikka veel koos elab. Nüüdseks on muidugi teada, et ära see liit ka lõppes... aga kõik see kirjeldatu tundus kohati väga masohhistlik. Kusagil lõpupoole tuli välja lause, milles nägin enda jaoks põhjendust mehe suhtumise talumiseks: arvamus, et naise kõik lapsed võiksid olla ühe mehega.

Mõned tsitaadid:
- "Paljud neuroosid ja katkenud närvid on tingitud illusioonist, et kogu maailm jälgib just konkreetselt mind. Kõik näevad ja epavad meeles, mida mina teen. Tühjagi! Kogu maailm on täis samasuguseid maailmanabasid. Ja ülemääraselt suurt tähelepanu eeldatakse sellepärast, et meie peredes on ebanormaalselt vähe lapsi. /---/ Alates kolmelapselisest perest ei hakka noored inimesed end enam arvama ületähtsustatud miraakliks- lasterikkus kingib lapsele lisaks arvukale omade jõugule ka adekvaatse minapildi. Jätab psühhiaatrid ilma lisatööst ja keemiavabrikud antidepressantide kohutava ja kasumliku kuhja tootmise põhjustest."

- "Arutasime Anuga, kuidas riik ja mehed harjuvad, et naised suudavad kõike, ning hakkavad eeldama, et nii peabki olema. ja kui naine väsib, nõuab tuge ja osadust, tänu ja tunnustust ja teab, mis luksusi veel, on nii riik kui mehed üllatunud- sa saad ju ise ja kõigega toime, mis sa nüüd pipardad ja tujutsed, rikki läksid või? Ise oleme selle jama endale selga kasvatanud. Aga enese ülekoormamise süüd tunnistada o nraskem ku iseda koormat üleinimlikult suutlikuna üha edasi kangutada."

laupäev, veebruar 12, 2011

H. Künnapas "Lõpupidu"


Jah, seda raamatut ei ole ma küll ise lugejana lugenud... küll aga kirjutanud ja seetõttu autorina korduvalt üle lugenud. Seega usun, et võin selle siia üles panna küll.
Täna sain kätte ka autori eksemplarid oma raamatust, seega olen seda nüüd ka käes hoidnud :)
Raamatu sisu tutvusts tagakaanel siis selline:

Kui Raili oma viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril haigutamiseni tuttaval Oodvere tänaval kooli poole sammub, ei oska ta aimatagi, kui huvitavaks tema elu peagi muutub. Kolkakooli on siginenud kaks uut abiturienti – tõmmu seltskondlik Marcus ja heledapäine veidi eraklik Roomet. Värske veri tuttavate poiste seas tekitab kohalike piigade hulgas üksjagu piidlevaid pilke ja konkurentsi, Marcusel aga on selge huvi just Raili vastu. Ja äkki muutuvad Raili elus kooli ja korvpallitrenni asemel tähtsaks hoopis teised asjad. Ta on armunud ja õnnelikum kui eales varem. Kuid peagi näitab end medali teine, märksa tumedam pool. Selgub, et Marcust ja Roometit seob minevik, mille nad tahaksid meelsamini olematuks teha ...
Railil tuleb selle kooliaasta jooksul selgusele jõuda väga tähtsates küsimustes. Mille põhjal otsustada, keda võib usaldada? Kas armastus on miski, mis jalust niidab, või kasvab see vähehaaval? Kui kaua läheb aega, enne kui inimest tõeliselt tundma õpid? Mille jaoks õigupoolest on enda kõrvale vaja teisi inimesi? Kas meil üldse on olemas kedagi peale iseenese?