D. Setterfield "Kolmeteistkümnes lugu" (jaanuar II)

Diane Setterfieldi raamat "Kolmeteistkümnes lugu" räägib sellest, kuidas üks menukas kirjanik võtab ühendust noore biograafiga, et see tema elust tõtt kirjutaks.
Vastupidiselt eelmise loetud raamatuga on selles kasutatud väga sõnaderohket ning voolavat stiili. Algusest peale oli väga huvitav lugeda. Mida rohkem lugu edasi läks, seda raskem oli raamatut käest ära panna. Vahepeal avastasin isegi, et käed olid raamatu kaante ümber pigistatud, kuna ma ootasin, mis saab edasi :-)
Loomulikult, kui umbes 300-ndal leheküljel hakkas tunduma, et nüüd on loogiline lõpp teada, siis pöörati kõik peapeale ja kogu eelnevalt loetu tuli uuesti ümber hinnata. Mul ei olnud kordagi igav, lugemiseks kulus kokku nädal aega. Samas, kui see oleks veninud pikema aja peale, siis oleks loo võlu äkki veidi kaotanud. Ma arvan.

Mõned tsitaadid:
- Vida Winter: "Viisakus. See on üks vaese inimese voorus, kui sellist asja üldse olemas on. Ma tahaksin teada, mis selles sekkumatuses siis nii oivalist on? Liiatigi on seda lihtne saavutada. Olemaks viisakas, ei vaja inimene erilist annet. Vastupidi, kena olla on ainus, mis siis üle jääb, kui millestki muust pole midagi välja tulnud. Edasipüüdlikud inimesed ei arva karvavõrtki sellest, mida teised neist arvavad. "
- "Igal inimesel on oma lugu. Sellega on samuti nagu perekondadega. Te võib-olla ei tea, kes nad on, olete nad võib-olla kaotanud, kuid nad on sellegipoolest olemas. Elu on teid eemale kandnud või olete neile ise selja keeranud, kuid te ei saa öelda, et teil neid ei ole. Lugudega on sama lugu."

J.Johnston "Illusionist" (jaanuar)

Raamatu tagakaanel on öeldud:
"Jennifer Johnston on üks Iirimaa stiilitundlikumaid ja peenemaid inimeste hingeelu kujundajaod. Tema romaane on sageli nimetatud impressionistlikeks, sest olukorrad, inimeste suhtumised ja tunded on seal edasi andtud nappide, kuid väga täpsete ja mõjuvate vahenditega."
See kirjeldus oligi põhjus, miks ma seda raamatut lugesin- huvi selle kirjaniku stiili vastu. Ma ei pidanud pettuma.

Algul oli natuke segadus, kuna tundus, et kirjanik on hakkama saanud liiga väheste sõnadega ehk et ma ei saagi sellest raamatust midagi. Sellegi poolest oli seda lihtne lugeda algusest saadik. Kui ma aga raamatu keskpaigas hakkasin aru saama, et mis toimub, oli juba raske raamatut käest panna. Lõpuosas tuli võtta tihedaid mõttepause, sest loetu käis sügavalt minust läbi ja napid sõnad andsid toimuvale jõudu juurde. See oli jällegi raamat, mille puhul ma ei oska öelda, kellele ma seda lugeda soovitaksin, kuid mulle andis see väga palju ja puudutas mind väga sügavalt.

Mõned tsitaadid:
- Sõnad võivad olla nagu raketid, või roosid või teise maailma poole rändajad. Võid mängida nendega toredaid mänge, mis toovad sulle ja teistele naeratuse näole, teevad muretuks, või võivad tappa; võid varjata tõtt või seda kuulutada.
- Mulle ei meeldi eriti, kui mind tihenevasse õhtusse sõidutatakse, kui ma ei tea, kas mul peaks olema kaasas ujumisriided või ballikleit. Mulle ei meeldi eriti üllatused. Ma tahan olla armastatud. Ma tahan, et õhk mu ümber oleks puhas. Ma olen üks igav kuju.
- "Olen ma sulle kunagi valetanud?"
"Sa oled varjanud minu eest saladusi."
"See pole valetamine. Igaühel on peas hulle mõtteid, mis kuuluvad ainult talle."

Heli lugemisaasta 2007

Eelmise aasta algul sai lubadus antud, et loen iga kuu 1 raamatu. Kuigi oktoobris ja septembris oli lugemisega kehvasti, siis jällegi juuli-august läksid selle võrra paremini. Seega lõppkokkuvõttes sai isegi 1 raamat rohkem loetud.
Minu lugemisaasta 2007 nägi välja järgmine:
1. P.Pohl "Pärast viimast hoiatust"
2. C.L. Lewis "Tabatud rõõm"
3. T.Saar "Karjääri keerdtrepp. Kuidas luua endale meelepärane tööelu?"
4. E. Tohvri "Kodumaja"
5. A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" V osa
6. P.Pohl "Janne, mu sõber"
7. B. Cartland "Armastuse hingus"
8. K. Kender "Ebanormaalne"
9. J.K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi"
10. E. Väljaste "Nektarilind"
11. J.K. Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber"
12. S. Montefiore "Meelespeasonaat"
13. A. de Botton "Mure staatuse pärast"

A. de Botton "Mure staatuse pärast" (oktoober)

"Mure staatuse pärast" on väga huvitav raamat ja räägib sõna otseses mõttes sellest, et kuidas ja miks on kõik inimesed mures oma staatuse pärast siin ilmas ning seletab lahti, kuidas enda jaoks staatusemuret vähendada. See raamat oli kainestav arusaamine sellest, et ükskõik, kas ka mina seda endale tunnistan või mitte, et tõesti- kõik inimesed muretsevad oma staatuse pärast, ja mina nende seas.

Igal juhul soovitan lugeda!

Mõned tsitaadid:

-Kui meie koht ühiskonnaredelil teeb meile muret, siis on põhjuseks asjaolu, et meie arusaam endast sõltub tugevasti sellest, mida teised meist arvavad. Vähesed isikud (Sokrates, Jeesus) välja arvatud, sõltub see, kui rahul me endaga oleme, maailma poolt välja näidatavatest austusavaldustest.

- õigem oleks see, mida me ihkame, kokku võtta sõnaga, mida poliitikateoorias harva kasutatakse: ARMASTUS.
Kui toit ja peavari on kindlustatud, ei tarvitse peamine tõukejõud, mis peitub meie soovi taga ühiskondlikus hierarhias läbi lüüa, peituda mitte kaupades, mida me saame kokku kuhjata, ega võimus, mis on meie käsutuses, vaid armastuses, mis meile tänu kõrgele staatusele osaks saab. Raha, kuulsust ja mõjukust võidakse hinnata pigem armastuse pantidena ja selle saavutamise vahenditena, mitte omaette eesmärkidena.

- Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.

- SNOBISM- snoob on isik, keda häirib kõrge staatuse puudumine teiste juures.
- Snobismis on peaaegu alati süüdi hirm. Need, kes on oma seisundis kindlad, ei veeda aega teiste halvustamisega. Kõrkuse taga peitub meeletu kartus. Kui me tahame jätta teistele mulje, et nad pole meie jaoks küllalt head, siis peab meid vaevama tunne, et me oleme neist madalamad.

- “Kas muusik oleks kuulajate valist aplausist meelitatud, kui teab, et kuulajaskond koosneb- ühe või kahe erandiga- ainult kurtidest?”
- Tähtis pole mitte see, millised me mingile juhuslikule grupile paistame, vaid see, millised me enda teadmist mööda oleme.

- Iga ühiskond austab kõrgelt teatud laadi inimesi- mõistes samas hukka või ignoreerides teistsuguseid, kuna neil puuduvad õiged oskused, aktsent, temperament, sugu või nahavärv. Ometi pole need edu väljendajad kaugeltki mitte püsivad ega kõikjal kehtivad. On tähele pandud, et omadused ja oskused, mis kusagil tooksid kaasa kõrge staatuse, kipuvad teisal olema tähtsusetud või saavad lausa halvakspanu osaliseks.

- Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Me ei saa oma tühisusetundest ülemitte end tähtsamaks tehes, vaid mõistes, kui tähtsusetud on suhteliselt võttes kõik inimesed.

Tegelikult kirjutasin sellest raamatust välja 7 lehekülge tsitaate (trükitult), seega siinkohal on tegu armetu püüdega anda üldine ülevaade parimatest mõtetest, mis sellest raamatust sain. Üldiselt sain teada, et tegelikult otsivad kõik inimesed siin maailmas kahte sorti armastust: seksuaalset armastust ja armastust maailmalt. Kõik ülejäänu keerleb vaid nende kahe armuloo ümber!

S. Montefiore "Meelespeasonaat" (septembrikuu)

Viimased 6 tundi olen veetnud selle raamatuga ja nüüd ongi läbi. "Meelespeasonaat" on raamat, mida tahaks pikalt nautida, et jõuaks mõnu tunda igast leheküljest... kuid samas mille tahaks kiiresti läbi lugeda, kuna tahaks teada, et mis edasi saab ja kuidas lugu lõppeb.

Ausalt öeldes tunnen, et mida iganes ma selle raamatu kohta ütleks, oleks see väga isiklik. See oli tõsiselt valus raamat... ja päriseluline... minu jaoks. Kui olin raamatu läbi lugenud, sain aru, miks see minu kätte varem pole juhtunud- lihtsalt polnud veel õige aeg! Aga nüüd oli! Muidugi kui oleksin seda varem lugenud, siis oleks see tol ajal midagi ehk ka muutnud, kuid kindlasti poleks mõjunud nii, nagu nüüd.

"Meelespeasonaat" raputas mind tugevasti, samas on see raamat, mille puhul ma ei teagi, kellele võiks seda soovitada. Nagu ütlesin, minu jaoks on see väga sügavalt isiklik raamat, seepärast ongi raske öelda, et kellele võiks soovitada.

Mõned tsitaadid Montefiore raamatust "Meelespeasonaat":

-Audrey: "Ma tean, et kui alati oleks kevad, ei oskaks me seda ealeski hinnata; inimesed peavad kannatama, et teada, mis on õnn."

-Õige mehega võib tantsimine olla armastuse füüsiline väljendus. Kaks koos liikuvat keha. Kaks hinge, mida eraldab vaid nahk. Kaks läbi rinnakorvi varbade teineteise poole hüüdvat südant.

-Alicia:"Issi ütleb, et inglise haridus on parim kogu maailmas."

Teenijanna Mercedes:" Vaata mind- minu ema õpetas mind süüa tegema ja minu vanaema õpetas mind palvetama. Söögitegemisega olen ma saanud palju häid mehi ja palvetamisega välja teeninud andeksandmise selliste pattude eest. Mida ühel naisel veel on vaja teada? Sa abiellud ja saad lapsed, ükskõik, kas sa tead, et maakera on ümmargune ja pöörleb või ei tea. Nii või teisiti pöörleb ta edasi."

-"Ta vajab vaid, et teda armastatakse," lausus Audrey tasa.

"Aga Audrey, kes teda armastaks? Kes investeeriks sellist aega ja vaeva, et teda mõista? Ta lükkab inimesed endast eemale. Keegi ei suuda temani jõuda. Ta on miilide kaugusel oma universumis ja mida vanemaks ta saab, seda kaugemale ta läheb. Ühel päeval kaob ta täiesti ära."

-"Jah, mees suudab naist muuta. Ta saab kas naise eest hoolitseda ja teda armastada, nii et naine kasvab nagu taim päikese käes, või ta võib naisele haiget teha ja lasta tal ära kuivada, nii et ta närbub ja sureb."

- "Kas oskate kujutleda, kuidas saab õpetada kurte lapsi muusikat tegema? Kes söandaks sellise ilmselt võimatu ülesande ette võtta? Ometi, kurdid inimesed kuulevad südamega, aga on küllalt mehi, kes kuulevad kõrvadega ja on ometi kurdid oma südamemuusikale."

- Grace:" Miks ma nii kurb olen?"

Louis:" Kaunid asjad teevad meid alati kurvaks."

"Miks?"

"Sest me ei saa neid lõpmatuseni endale hoida."

J.K.Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber" (augustikuu II)

Täna öösel kell 3.30 lõpetasin teise Harry Potteri raamatu lugemise. Seekord pealkirjaks siis "Harry Potter ja saladuste kamber".

Ma küll kubasin, et selle puhkuse ajal rohkem Potterit ei loe ja tutvun ka muude teostega. Kui aga 1.pulma-aastapäevaks sain Potteri teise osa, ei suutnud ma vastu panna ja avasin raamatu... ja edasi läks asi muidugi loomulikku rada pidi. Ehk et raamatut ei saa käest panna, kuni on lõpetatud.... ja kui on lõpetatud, siis on kuidagi tühi tunne.

Praegu tundub, et ma pole vist tükk aega lugenud raamatut, mille lõpetamise järgi elad nö selle raamatu maailmas ja tahad teada, et mis saab edasi. Äkki on asi selles, et ma pole lasteraamatuid ammu lugenud (sry, valetan, Pohl´i raamatud olid ju ka tegelikult lasteraamatud).

Igatahes olen jätkuvalt seda meelt, et Rowling oskab kirjutada. Tegevus on väga tihe ning põnevust jätkub lõpuni... ERITI lõpuni, sest lõpp oli seegi kord ootamatu, eriti kuna seekordsest osast pole ma kunagi näinud ei filmi ega kuulnud midagi muud.

Nüüd julgen küll öelda, et puhkuse ajal ma rohkem Potterit ei loe, aga kunagi küll :)

Elme Väljaste "Nektarilind" (augustikuu raamat)

Mõnus lugemine! Päris mitmeid tabavaid mõtteid, kuid samas mitte väga keeruline ja filosoofiline. Kindlasti ei kahetse, et lugesin. Hea suvine puhkuseaegne teos.

Minu arvates võib küll öelda, et (vähemalt selles raamatus) kirjutab Elme Väljaste meie ümber olevatest inimestest meile kõigile. Mitmed probleemid ja mõtted tulid tuttavad ette :) Lõpp oli natukene ettearvamatu, kuid kindlasti positiivne. Peale raamatu lugemist jäi hea tunne... ja muidugi tekkis energiat ja motivatsiooni kirjutamiseks.

Eks seda ju üks hea raamat peabki tegema: andma mõtteid ja motivatsiooni oma elus teha midagi, mida oled ammu planeerinud, aru saada iseenda prioriteetidest ning neile vastavalt käituda. Väljaste Nektarilind küll vahepeal tundus natuke venivat, kuid lõppkokkuvõttes mõjus see raamat mulle just nii, nagu üks hea raamat peab mõjuma.

Mõned tsitaadid:
(minia räägib ämmale kahest probleemist, mis teda oma tulevase mehe juures häirivad):
"Esimene on kõige hullem!"/---/"Esiteks ei loe Rein ise raamatuid ja talle ei meeldi, et mina neid kogu aeg lugeda armastan. Mind näiteks ei huvita teleka ees ilmaasjata lösitamine. Mina vaatan ainult "Seks ja linna" ja kõik."

(teemaks romantilise meele puudujääk minia tulevases mehes ehk Loore pojas):
Loore: "Kas romantilise meele puudujääk Reinu juures ei häirigi sind enam?"
Ulla: "Häirib ikka! Aga küll ma ta ümber õpetan./---/"
Loore: "Kallis Ulla, ma ei mõista su sinisilmsust. Vaevalt sa usud, et tõeline taburetijalg võiks ükskord õide puhkeda. Sa võid puu- või plastmassjalga kas või iga päev kanakaka leotusveega kasta. Tee, mida tahad, aga lehti, õitest rääkimata, sinna ikka ei teki."

J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (juuli III)

Hiljuti ilmus Harry Potteri väidetavalt viimane raamat. See tähendas muidugi, et Potter oli jällegi kõikjal meedias. See kord minu arust veel eriti palju, kuna väidetavalt on nüüd ju nüüd ilmunud ka viimane raamat... kuigi keegi-kuskil juba kuulis, et äkki ikka ei olegi viimane.

Igatahes otsustasin siis mina ka, et tahan teada, mis värk selle Potteriga on ja miks ta nii populaarne on. Kindel otsus tuli raamatupoes, kus Potterit tundus pool poodi täis olevat- igas võimalikus variandis. Ostsin endale inglisekeelse- no et kui raamat on lihtsalt üles haibitud, siis vähemalt olen saanud lugemisega inglise keelt praktiseerida.

Ei ole lihtsalt meedia töö see Potter! Raamat on tõesti hea. Rowling kirjutab lennukalt, südamlikult ja sündmusterohkelt. Mõnus on lugeda ja arvata, et mis saab edasi... aga ikka suudab ta üllatada.

Tegelikult, kui Ameerikas elasin, siis lastega vaatasime filmi ka esimese osa kohta... aga ega ma sellest eriti midagi ei mäleta ja see oli ka siiani tõesti mu ainuke kogemus Potteriga. Kuid isegi kunagi filmi näinuna ei teadnud ma tegelikult mitte midagi, mis raamatus ees ootab. Mõned kohad olid tuttavad, aga üldiselt oli kõik ikka üllatusterohke.

Igatahes Harry Pottery raamatuid loen veel... kuigi mitte selle puhkuse ajal, kuid ühel päeval ikka!

Kaur Kender "Ebanormaalne" (juuli II )

Kaur Kender on üks Eesti autoritest, kelle suhtes on mul meedia jms kaudu tekkinud mulje, et ta on midagi erilist. Mõned päevad tagasi jõudsin siis nii kaugele, et alustasin Kenderi Ebanormaalse lugemisega.

NEW YORK!!!!

See on see, mida see raamat minu jaoks tähendas!!! Enamus tegevusest toimus New Yorkis, seega otsisin ainult tuttavaid kohti ja kujutasin ette, mis tunne oli käia näiteks Central Park´is või Times Square´el. Ja tekkis tunne, et tahan tagasi.. .või no vähemalt, et tahaks veel ja veel jalutada ringi NYC tänavatel jne.

Muus mõttes jättis see raamat mind külmaks. Kuigi mitte päris, sest kuigi vahepeal tundus, et teema ei jõuagi mitte kunagi mitte kusagile välja, siis lugemist lõpetades sain aru, et tegelikult oli asjal ikka mõte sees :)

Lugedes neid inglise keelest otse tõlgitud lauseid, tuli meelde see tunne, kui sa ei oskagi ilusas eesti keeles mõelda, vaid tõlgidki laused otse, kuna oled nii kaua ainult inglise keeles rääkinud. Tuttav tunne!

Ma ei usu küll, et ma edaspidi väga vabatahtlikult rohkem Kenderit loeks, aga ma ei kahetse, et ma selle raamatu läbi lugesin.

Mõned tsitaadid:

-loteriipileti ostmise kohta:

"Kui me ei osta piletit, on tõenäosus New Yorki loteriil võita null. Null on aga kuidagi paha number: Kuidagi liiga lõplik, liiga olematu. Isegi nullist natuke suurem tõenäosus on tegelikult lõpmata palju suurem."

"Tühised inimesed. Kui palju neid on. Kui mõttetud nad on. Kui kavalad nad on. Kui hästi nad oma tühiste asjadega hakkama saavad. Kohutav."

"Sa oled siin üksi./---/...tunned sa siiski, et New Yorkis on inimesi liiga vähe. Sinu inimesed. Sa hakkad esimest korda aru saama, mida mõeldakse sõnaga juured. "

"New York on palju parem koht kui sinu kodulinn, sest siin on väga palju kohti, kus saab tasuta olla. Nagu näiteks raamatukogud. Ja pargid. Sa olid harjunud parkidega, mis iseennast häbenevad ning mida inimesed vaatavad kui mõttetut kapriisi ja autoliikluse segajat ja asotsiaalide kogunemiskohta. Kuid New Yorki pargid on teistsugused. Nad on uhked ja neid hinnatakse. Sest nad on eluliselt olulised. "

"Sa ei ole kunagi suutnud ühelgi palgalisel töökohal eriti pikalt töötada, sest hiljemalt mõne kuu pärast võtad sa kalkulaatori, korrutad kuupalga nende kuudega, mis sa parimal juhul arvad endal veel elada olevat jäänud, vaatad seda numbrit, vihastad, ja lahkud. Parem tõesti kaks korda nädalas oodata New York loterii loosimist ja unistada kui tappa unistus tööga."

Barbara Cartland "Armastuse hingus" (juulikuu raamat)

Ma sain sellega hakkama- sundisin ennast Cartlandi raamatut lõpuni lugema!!! Barbara Cartland on naiskirjanik, kelle menukusest on ikka aegajalt ajakirjanduses juttu ning ka raamatukogus on tema raamatuid vist terve riiul täis. Seega tahtsin nii väga teada, et mis tema raamatud nii menukaks teeb. Kunagi varem alustasin ka ühe tema raamatu lugemist, kuid eriti kaugele ei jõudnud.

"Armastuse hingus"on Cartlandi 500.romaan ja selle perioodiks on regentlus (nagu autor ise eessõnas kirjutab). Raamatu sisu kohta ei ole mul midagi muud öelda, kui et... see vist ongi selline klassikaline romantiline armastuslugu.

Minu jaoks oli see väga tühi raamat. Juba peale esimest peatükki hakkas häirima, et iga lause algab uuelt realt ja et tegelikult võid mitu lehekülge läbi lugeda, ilma et sealt üldse mingit mõtet leiaks.

Minu arusaam Barbara Cartlandi menukusest on lihtne ja mõistetav tegevus, ettearvatavalt õnnelik lõpp, kõigile arusaadavad lihtlaused...

Rohkem ma Cartlandile oma aega raiskama ei hakka... aga austust vääriv on see, et kirjanik on ära tabanud midagi, mida temalt oodatakse, sest tema raamatud on ju siiani menukad!

Tegin nüüd väikest uurimustööd ka netist ja tean, et ta elas kaua... 98-aastaseks :)