J. Cooper "Ratsanikud" (jaanuar)

Seis on sama, et ma olen viimasel ajal päris palju koolitööde jaoks raamatuid osaliselt läbi töötanud, aga see pole päris lugemine, seega siia neid ei kirjuta. Peale viimast sessi võtsin paar päeva kohustustest puhkust ja täna lõpetasin Jilly Cooperi raamatu "Ratsanikud".
Ma lugesin seda viimati umbes 10 aastat tagasi ja tookord olin väga vaimustuses. Olen temalt lugenud ka Rivaale ja Appassionatat. Kõigist olin vaimustuses!
Seekord võtsin raamatu ette selle mõttega, et enne, kui hakkan oma jutukesi edasi kirjutama, tahaks lugeda midagi väga head. Aga seekord ei olnud enam nii hea. Seekord ma lugesin seda norides. Otsisin imelikke lauseid ja kohtu, kus ma ei saanud aru, et kes täpselt ühte või teist asja ütles, kus tegevus läks liiga kiiresti edasi ja kus liiga aeglaselt... no igatahes on päris raske niiviisi raamatut lugeda.
Mulle ikka veeldis, aga nii vaimustunud ma enam ei ole.

Sellegi poolest kirjutab Cooper väga ladusalt ja hoogsalt. Pidevalt on pinge olemas ja kuigi palju on selliseid kohti, kus järgnev on loomulik, siis lõpuks ootad ikkagi, et kuidas siis kõik asjad lahenevad. Seega mina liigitaks selle teose nö kvaliteetse ajaviitekirjanduse alla :)

Minu lugemisaasta 2009!

Kuna ma viimasel ajal pole midagi lõpuni lugeda jõudnud, vaid koolitööde ja muude tegemistega olen vaid suurt hulka raamatuid "nuusutanud", siis teen siia vähemalt kokkuvõtte oma eelmisel aastal loetud raamatutest.
Kuna minu suureks rõõmuks (VEEL! :P) on varsti ka minu enda raamat avaldamisel, siis ma pean eriti eesti kirjanike kommenteerimisega edaspidi vist ettevaatlikum olema :) Sest olgem ausad- raamatute kommenteerimisel/kritiseerimisel ei ole tõde, vaid lugemiselamus (või selle puudumine) on seotud ikka ka lugeja hetkeseisu ja meeleolu... ja tuule suunaga.

Nüüd aga loetelu minu poolt 2009.aastal loetud raamatutest:
1. A. Weiser "Vana Testamendi sissejuhatus"
2. R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu"
3. I. Meos "Kaasaja filosoofia"
4. M. Andra "Vähemalt..."
5. U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"
5. J. Sinkkonen "Kasvamine poisina"
6. J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma"
7. J. Gaarder "Sofie maailm"
8. K. Priilinn "Hõbeingel"
9. "Rabi Nahmani imelised lood"
10. P. Reiser "Kolmekesi"
11. H.Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!"
12. T. Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke"
13. R. Byrne "Saladus"
14. L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood"
15. P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud"
16. H. Mänd "Miks sa vaikid?"
17. M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas"
18. J. Gaarder "Apelsinitüdruk"
19. S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"
20. T. Laanem "Väikesed vanamehed"
21. K. Murutar "Eedeni aed"
22. T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"
23. j. Aus, M.Holsting "On seal keegi?"
24. P. Valk "Töid religioonipedagoogikast"

Seega keskmiselt 2 raamatut kuu jooksul. Neli neist on konkreetselt koolitööde jaoks loetud teosed, aga ülejäänud täitsa vabatahtlik valik!

T. Hellsten "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid." (detsember)

199 lk
Raamatu sisu võib lühidalt kokku võtta autori enda sissejuhatuses toodud sõndaega:
"Inimene on olend, kes leiab oma tõelise olemuse ja identiteedi siis, kui ta avastab tõsiasja, et Keegi armastab teda. Armastuse imet suudab inimene kogeda vaid juhul, kui ta nõustub tunnistama omaenda nõrkust ja jõuetust."

Selle raamatu lugemine ei lähe kiiresti, sest iga peatükk on mõtlemapanev. Tihti isegi iga lause. Tundub, et tekst nagu polegi pikk, aga ühte lausesse või teksti lõiku on kogutud väga sisutihe mõte, nii et mõtlemist jätkub tükiks ajaks.

Minu arvates on Hellsteni käesolev raamat üks sellistest teostest, et kui seda tervelt ei viitsi läbi lugeda, siis võid selle suvalise koha pealt lahti lüüa ja kasvõi natukene lugeda. Äkki leiad just selle koha, mis sind aitab. Tegemist on raamatuga, mis on mõeldud kõigile, aga iseasi, kuidas igaüks jälle aru saab. Kui kõik raamatus toodud mõttekäigud on võõrad ja uudsed, siis tasub kindlasti uuesti lugeda, aga usun, et mingit abi või mõtlemisainet jätkuv sellest kõigile.

Hellsten on muude teemade seas käistlenud seda, et:
- inimesed ei saagi tihtilugu täiskasvanuks ning jäävad otsima inimesi, kellele panna vastutust oma elu eest, nagu nende vanemad seda lapsepõlves oleksid pidanud tegema;
- tihti jätkame oma vanemate tehtud vigu ning teeme oma lastele haiget nii, nagu meile tehti, sest ei oska selles midagi imelikku näha. Sellest ringist saab välja vaid seda tunnistades;
- kõigest kõige olulisem on ARMASTUS!;
- kahtlemine ja segadusesolek on väärtuslikum kui igasugused kindlameelsed vastused, sest see näitab, et inimene mõistab, et tema pole maailmas kõige võimsam tegelane ning et ta pole võimeline ennast ise päästma;
- teistest erineda julgevad vaid need, keda armastatakse, kes tunnevad armastust. Teistest erinemine jätab üksi ning seega ongi see vaid tugevate "lõbu". Tugev saab olla aga ainult siis, kui tuntakse armastust ning kui tunnistatakse enda nõrkusi;
- nende inimeste ümber, kes ennast ise ei hoia ning kes pole endale oma mineviku ja enda isiksusega seonduvaid asju selgeks teinud (ja mõelnud), nende ümber on miiniväli. Kui ütled või teed midagi nende ümber valesti, võid astuda psüühilisele miinile, mis võib sulle palju haiget teha. See inimene ise ei pruugi aga teada, et tema ootamatu käitumise põhjuseks on see, et ta on enda elus olulised teemad jätnud läbimõtlemata;
- välisest rikkusest olulisem on sisemine edu ehk see, et inimene oskaks ja julgeks elada omal moel, tunneks iseennast, tunneks oma vajadusi, oskusi ja unistusi ning elaks neid kuulates.


Need ja paljud muud mõtted leiadki Hellsteni raamatust. :-)

J.Aus, M.Holsting "On seal keegi?" (november)

138 lk
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus, 2009

Uus leeriõpik oli täiesti teadlik valik minu lugemislaual. See on üks raamatutest, millesse oma stipendiumi raha investeerisin.
Kuna ma ei ole kirikuõpetaja, ega vii läbi leeritunde, siis ei oska ma kommenteerida, et kuivõrd kasutatav on see leeriõpik leerikursuse läbiviimisel. Tavakristlasena võin aga öelda, et soovitan seda kõigile, kel haridust ja teadmisi õpetajast vähem. Ma usun, et midagi uut ja täiendavat saab sellest enda jaoks igaüks, kes vähegi kirikus toimuvast huvitatud on- nii metsataguse küla tädi Maali, kui ka igapäevaselt kirikuaiast läbimarssiv jõulu-kristlane (ehk see, kes vaid jõulupühade ajal leiab tee kirikusse). Minu jaoks olid mitmed teemad kordamine, kuid samas ka palju uut. Sobivad fotod ning mõtlemapanevad jutukesed olid ka hästi valitud.

Tsitaadina tahan välja tuua lk 55 välja toodud punktid kristliku usu kohta. Ehk et "kristlik usk kutsub meid:
- märkama igat inimest sõltumata tema staatusest;
- hoolima mitte ainult iseendast ja oma elu puudutavast, vaid olema aktiivne ka ühiskonnas, viidates valupunktidele ja neid lahendama;
- arvestama teise inimesega kõikjal;
- mitte leppima ükskõiksuse ja ebaõiglusega;
- panustama oma aega ühiskonna teenimisele."

Leeriõpik on sobilik lugemine ka neile, kes ennast kristlaseks ei pea, sest kristlikud traditsioonid (nt kalendri tähtpäevadki) ja sümbolid jms ümbritseb meid kõikjal ning leeriõpik on üks lihtne viis vähemalt mõnest asjast aru saada!

P. Valk "Töid religioonipedagoogikast" (oktoober)

249 lk, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008 a.
Nagu pealkirigi ütleb, koosneb see kogumik religioonipedagoogikat puudutavatest töödest. Artiklid on kirjutatud 10 autori poolt ning Pille Valk on kogumiku koostaja ja toimetaja. Algselt hakkasin neid lugema seoses TÜs võetava religioonipedagoogika psühholoogia loenguga, kuid kuna teemad olid nii huvitavad, siis nüüd saigi kogu raamat läbi loetud.

Pille Valk on sissejuhatuses ise öelnud, et:
"Taasiseseisvunud Eestis on religiooni ja hariduse teema olnud jätkuvalt teravate vaidluste tulipunktis. Kirglikult on sõna võetud nii religiooniõpetuse vastu kui selle kaitseks. Paraku üsna sageli vastaspoole argumente analüüsimata ja üksteisest mööda rääkides.
Käesolev kogumik püüab anda oma panuse religiooni ja hariduse teemalise diskussiooni edendamisse Eesti ühiskonnas akadeemilisest vaatepunktist."

Julgen soovitada kõigile, kes soovivad religiooniõpetuse teemadel sõna võtta, sest kaasamõtlemiseks materjali jätkub!

T. Laanem "Väikesed vanamehed" (september II)

256 lk

"Väikesed vanamehed" tahtsin läbi lugeda sellepärast, et kusagil kiideti seda kui teost, milles on meeste karakterid väga hästi välja toodud, nagu see oleks mehe poolt kirjutatud.
Iseenesest olen nõus! Üldse olid erinevad karakterid hästi kirjeldatud ja samuti erinevate tegelaskujude areng. Samas muutus minu jaoks karakterite eristamine ja kirjeldamine olulisemaks üldisest tegevusest. Selles mõttes, et lõpuks nagu ei toimunudki väga palju ja erinevate kujude väljatoomine oli olulisem sellest, mis toimus.
Väga palju oli looduse kirjeldusi ja võrdlusi loodusest. Arvatavasti näitab see autori häid teadmisi looduse teemaldel. "Arvatavasti" sellepärast, kuna ma ise ei tea, järelikult ei saa kontrollida, et kas kõik kirjeldatu oli ka loogiline ja õige :-)

Lugemiseks läks aega 2 õhtut. Kuigi raamat on 256 lk pikk, oli reavahe päris suur, seega ega teksti nii palju polnudki.

K. Murutar "Eedeni aed" (september I)

Keset Martin Lutherist ja pühakirjast rääkiva essee kirjutamist läksin hoopis raamatukokku ja otsisin üles paar raamatut, mis on mul nimekirjas: "neid raamatuid tahan lugeda!". Üks selle nimekirja raamat oli Kati Murutari "Eedeni aed". Ma ei tea, miks ja kuidas see raamat minu nimekirja sai, aga hea oli, et sai. Nimelt- MEELDIS VÄGA! Peale raamatu lugemist lugesin ka mitut tema artiklit, seega ei olegi enam kindel, et kas asjad, millest räägin, on raamatust või artiklitest.

Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Ma kardan, et üks põhjus, miks ma lausa neelasin seda raamatut oli, et see oli nagu tasuta käsiraamat tulevikust. No ma olen ju ka terve lapsepõlve unistanud, kuidas mul tulevikus hakkab olema palju hobuseid ja koeri... ja lapsi ka. Ja see unistus pole siiani üle läinud. Kati raamat andis julgust, et äkki ei peagi unistamist lõpetama? :-)

Samas oli palju juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas" (august III)

174 lk

Mitch Albom´i raamat "Viis inimest, keda kohtad taevas" on mu raamaturiiulis seisnud juba päris kaua.

Kirjastuse Pilgrim kodulehel on raamatu tutvuseks kirjutatud järgnevat:

"Mitch Albomi uus romaan „Viis inimest, keda kohtad taevas” kõneleb elust ja surmast. Kirjanik jutustab helge alatooniga loo siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta, nagu pealkirigi ütleb, viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta.

Iga inimene on elu jooksul kindlasti surmale mõelnud. Elu ei ole iseenesestmõistetav nähtus, nagu seda pole ka lähedased, tervis või kodu. Surm aga tundub loomuliku, kuigi valuliku paratamatusena kõige elava jaoks. Iseäranis tekitab see kurvastust ja küsimusi juhul, kui kaotame lähedase, keda armastasime ja kellest hoolisime. See raamat paneb mõtlema kõigi lähedaste hingede peale, kes siit maisest maailmast on lahkunud, ja annab mõtteainet, mis hakkab juhtuma edasi ... "

Mõned tsitaadid:

- "Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud. Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kelleski mööda."

- "Ja enne meid elanud inimesed mõjutavad meid ka. Me liigume iga päev kohtades, mida poleks olnud ilma nendeta, kes elasid enne meid. Meie töökohad, kus me veedame nii palju aega- usume sageli, et need said alguse meie tulekuga. See pole nii."

- " Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seestpoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi."

J. Gaarder "Apelsinitüdruk" (august II)

143 lk

"Apelsinitüdruk" oli jällegi üks teadlik valik raamatukogu riiulilt, kuna olen eelnevalt läbi lugenud Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus" ja "Sofie maailm".
"Apelsinitüdruk" on lugu sellest, kuidas varalahkunud isa kirjutab oma väikesele pojale kirja, mida poeg loeb 11 aastat hiljem ehk 15-aastaselt.
Üldiselt oleksin pakkunud, et see on Gaarderi kõige varasem teos. Minu jaoks olid tema teised kaks raamatut hulga filosoofilisemad (loomulikult ka kaks korda pikemad). Lugesin selle läbi tänase päeva jooksul ja mingeid väga erilisi mõtteid mõlkuma ei jäänud. Sellegi poolest pean Gaarderi "Apelsinitüdrukut" paremaks ja huvitavamaks raamatuks kui paljusid teisi, kuid tema enda raamatutega võrreldes ootasin midagi enamat... vähemalt minu jaoks.

- "Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab."

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)

Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et:

"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."