I. Rull "Populismist" (jaanuar III)

204 lk
Rull& Rumm 2014

Juba enne lugemist oli selge, et see on praegusel ajal kohustuslik lugemisvara kõigile- nii kandidaatidele, kui valijatele (kes me kõik oleme). Peale lugemist jäi arvamus samaks.

Kõige tabavamalt võib raamatu sisu kokku võtta lõppsõnas kirjanik Toomas Kall´i poolt kirjutatuga:

„Igatahes ei saa keegi pärast raamatu lugemist valima minnes enam öelda: „Oi, kas tõesti on minu ajusid vahepeal pestud? Ma ei märganudki!“ Keskmine poliitik, keda samuti pole olemas, vaatab seda raamatut aga õudusega nagu mustkunstnik, kes avastab enne etendust kassa juures mehe, kes publikule kõik tema trikid ära seletab.“

Eessõnas tõdeb autor Ivo Rull, et:

"Ühelt poolt on selge, et ilma meelepäraste lubadusteta pole valimistel edu loota. Inimlik soov elada paremini nüüd ja kohe ei kao kunagi ega kuhugi./.../ Rahajagamise lubadused on kõige primitiivsemad, aga samas kõige laialdasemalt toimivad"

Nii et teema on meie jaoks vältimatu. Teoses toodud näited poliitilistest tegudest või tegematajätmistest on meist enamusele tuttavad, aga see, et neid võiks liigitada, sildistada, grupeerida, tuli mulle kohati üllatusena. Ja ometi pole ma päris poliitikakauge inimene. Nii et kindlasti tasub lugeda ja ennast kurssi viia, kuidas meid mõjutatakse.

Poliitikute jaoks ei saa sellest raamatust niivõrd juhiseid, mida teha, et viisakalt inimesteni jõuda, vaid pigem et mida MITTE TEHA, et poliitikuna väärikaks jääda.

Stiililt on ka väga mõnus teos. Peatükid on lühikesed, "normaalse inimese" keeles, mitte targutavat teadust ja uuringuid täis. Nii et tõesti igaühele arusaadavad. Oleme ju kõik aegajalt kogenud, kuidas keeruliste võõrsõnade ja kontrollimatute faktidega püütakse tekitada tunne, kuidas teine rääkija on mingil kõrgemal tasandil. Rull sellist väljalükkamist ei harrasta ning teos on tõesti mõeldud kõigile. Lisaväärtusena antakse iga peatüki lõpus käitumisjuhised käsitletud populistlikust lõksust pääsemiseks ning teemat puudutav mõtteKARK (tsitaat mõnest teisest teosest).

Minu suurim kiuviu raamatu juures on selle materjal- väga paksud leheküljed on ebamugavad lugeda ja teost peab jõuga lugemise ajal lahti hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda, mis võiks olla mõistlik seletus sellise paberi valimiseks. Samas tean, et oma esimese ise kirjastatud teose "Minu ilus elu maal" puhul panin teadmatusest ise mööda ja sain liiga läikiva paberi. Järgmisel korral olen targem.

Kes nüüd kohe tahab populismi õppetundidega tutvuma hakata, siis raamatut saab tellida siit: "Populismist" tellimine Nii saab ka autori pühenduse, nagu minagi sain.

V. Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust" (jaanuar II)

127 lk
Loomingu Raamatukogu nr 33-35/2013

"Olemise hetked" on Woolfi päevik, mida ta kirjutas elu lõpuaastatel, kuid milles käsitleb enamasti noorusaastaid ja lapsepõlve.

Minu esimene ja eriline kogemus Woolfiga oli tema teos "Tuletorni juurde". Käesolev raamat andis sellele loole korraliku põhja. Nii et need kaks teost toetasid tugevalt teineteist.
Woolf pidavat olema kirjanik, kes käsitleb oma teostes suures osas inimesi oma lähiringist. Tema jaoks tähendas mälestustest kirjutamine nendest vabanemist. Seda tunnet olen ka enda juures märganud, et mõnikord tuleb mõni juhtum raamatusse raiuda, et sellest oma elus ja sisemuses lahti saada.
Võiks arvata, et on vastupidi- kui miski on raamatus, on see kõigile avalik. Kuid tegelikult on see vabastav.

Aga Woolfi juurde tagasi. Teos koosneb segamini pildikestest, hetkedest. See ei ole klassikaline sündisin-kasvasin-surin elulugu, ega pole ka kirjaniku teoste tagamaade avamine. Need on pildikesed, mis Woolfile minevikust ette tulevad.

Tsitaatidega on seekord raske, kuna märgin neid lugedes märkmepaberit raamatu vahele kleepides. Täna hommikul, kui mul olid veel mõned lehed raamatut lugeda, "luges" 2-aastane Maria raamatu läbi, nii et ühtegi märkmepaberit ei olnud. Ta oli ise väga õnnelik, et sai raamatu puhtaks teha.
Ühe tsitaadi ta mulle siiski jagamiseks jättis. Ju see oli mu pisitütre arvates olulisim, mille sellest raamatust võiksin meelde jätta:

"Ma arvan, et tegin enda heaks seda, mida psühhoanalüütikud teevad oma patsientide heaks. Ma panin sõnadesse mingi väga ammuse ja sügava tunde. Ja seda sõnadesse pannes ma seletasin selle lahti ja siis vabanesin sellest."(lk 25)

H. Ørstavik "Kirikuõpetaja" (jaanuar I)

176 lk
2010, Eesti Raamat

Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:

Romaani tegevustik leiab aset meie päevil karmis Põhja-Norra tundrumaastikus napi nädala jooksul alates pühapäevasest jumalateenistusest kuni saami tüdruku matusteni reedel. Peategelase, noore naiskirikuõpetaja mõtted ja tõeotsingud on klammerdunud minevikku, doktorantuuriaegsesse kurvalt lõppenud sõprusse Saksamaal, kust ta pages ülepeakaela Norrasse, ning saamide ja norralaste verisesse usutülisse 1852. aastal, millest ta kirjutab doktoritööd. Olevik ja inimsuhted aga käivad talle üle jõu ning Sõna, mille kuulutajaks ta on seatud, näib olevat kaotanud oma sisu ja väe.

Selle raamatu puhul on pealkiri minu arust eksitav- need, kes ootavad rohkem religioosseid arutlusi, peavad pettuma. Neid pole. Need, kes jätavad raamatu lugemata, kuna see on nagunii "mingi usuraamat", saavad petta, sest jäävad mõnusast mõtisklusest ilma.

Mina kuulun esimeste hulka ning uskusin pealkirja järgi, et religioosseid arutlusi on rohkem. Samas on see salakaval raamat- saad aru täpselt nii palju, kui oled valmis vastu võtma. Tegelikult on see küll nii iga raamatu puhul, aga sellise tundliku teose puhul veel eriti.

Põhjamaa kirjandusest olen viimastel aastatel mitmeid positiivseid kogemusi saanud (hiljuti Haahtela, varem Hamsun jt). Käesolev teos suurendas veelgi mu huvi Põhjamaade kirjanike vastu.

"Kirikuõpetaja" oli küll suhteliselt keeruline, sest korraga käis tegevus väga paljudes aegades ja kohtades, sest peategelane Liv meenutas pidevalt minevikku, kujutas ette tulevikku ning samuti saatsid teda mõtted saamidest. Kui aegajalt tuli seetõttu mõnda lõiku üle lugeda, et ikka aru saada, kes mida ja mis ajastus rääkis, siis tegelikult oli see sasipundar väga mõnusalt esitatud ja päris segi ei läinud asjad kunagi.

Lugemisaasta 2014

Lugemisaasta 2014 on läbi saanud koos kalendriaastaga.

Käesolev aasta oli minu jaoks eriline, kuna ilmus mu noorsooromaan "Tristan", mis on minu kolmas raamat. Mitu kuud sellest aastast kulus ka mu järgmise teose "Minu ilus elu maal" lõpetamisele-koostamisele-korrastamisele. See peaks lugejateni jõudma hiljemalt 2015.a jaanuari lõpus. Nii et üsna varsti.

Teiste kirjutatust aga lugesin järgmisi raamatuid:
1. Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
2. Paulo Coelho "Viies mägi"
3. Claudia Joseph "Kate: printsessiks saamise lugu"
4. Rick Warren "Eesmärgist juhitud elu"
5. Erik S. Reinert "Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad"
6. Andrus Kivirähk "Jumala lood"
7. Rein Raud "Rekonstruktsioon"
8. Souad "Elusalt põletatud"
9. Mihkel Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku"
10. Margit Peterson "Segavereline"
11. Janka Lee Leis "Vihmasaatjad"
12. Aile Alavee "Luule, ametnik"
13. Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"
14. Lea Jaanimaa "Tule eile meile"
15. Inga Raitar "Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni"
16. Kati Saara Vatmann "Tuusik teisele kaldale"
17. Roone Roost "Mis sul viga on"
18. Inga Raitar "Karmavõlad"
19. Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"
20. Marian Suitso "Hobusehullud"
21. Merike Mikk "Tahan Soome elama"
22. Aita Kivi "Lähedal"
23. Joel Haahtela "Kadumispunkt"
24. Juku-Kalle Raid "Eelarve. Friigikogu rahvuseepos"
25. Erik Tohvri "Mere taga"
26. Koostanud Margit Peterson "Pärnu kirjarahva antoloogia"
27. Valdis Rumnieks "Iidse tamme saladus"

Nii et eelnevasse ritta võib lisada rekordaasta:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut

Ma ju räägin- iga lisanduva lapsega jõuan rohkem tehtud! Teoreetiliselt võib öelda, et lõpetasin veel 2 raamatut... või isegi kolm, sest kevadel sai kirjastajale saata "Tristan", suvel lõpetasin ühe noorsooromaani "Tähtajaline elu", mis tuleb veel üle käia ning sügisel lõpetasin elulise teose "Minu ilus elu maal", mis varsti ilmub.

Lugemisvara valik oli seekord jälle suht mitmekesine. Selles on nii vanu tuttavaid, kui uusi ja huvitavaid autoreid, konkurentidega tutvumist, ettevalmistavaid teoseid minu järgmisteks kirjutisteks, mõtlemapanevamaid raamatuid, kui ka lihtsamakoelisi. Pika aja jooksul koostatud lugemisnimekirjast sain mitu teost maha kriisutada. Samas aga sain juurde toredaid sõpru, kes kirjutavad... ja juba mu sõbrad kirjutavad nii palju, et ei jõua kõike äralugeda.

Aitäh, lugemisaasta 2014, et olid!

Teretulemast 2015.lugemis- ja kirjutamisaasta!

V. Rumnieks "Iidse tamme saladus" (detsember IX)

169 lk
2004, Tormikiri

Keskmisele koolieale mõeldud ulmeline põnevusjutt, milles ühe 12-aastase poisi kätte satub iidne käevõru. See unikaalne ehe muudab poiste elu põnevaks ja eluohtlikuks, sest sama aaret jahivad ka kurjategijad ning kunstiäritsejad.

Ma pole küll päris õiges vanuses selle raamatu lugemiseks ja minu ette jäi see hoopis ühel muul põhjusel. Kuid ma usun, et see võiks ka noortele meeldida, sest kirjutatud on väga liikuvalt, pidevalt midagi toimub, kõik on loogiline ja pinge püsib lõpuni.

Koostanud M. Peterson "Pärnu kirjarahva antoloogia" (detsember VIII)

185 lk
2014, kirjastus Hea Tegu

Huvitav ja ebatavaline kogumik viieteistkümne Pärnumaa autori loominguga. Siin on luulet, proosat ja näidend. Kogumiku koostaja Margit Peterson on kokku kogunud omanäolise seltskonna kirjutajaid, kelle erilaadseid kirjatükke on päris huvitav segamini lugeda.

Siinkohal tahaks teha keks-keks: vahva Margit on ka mind järgmise antoloogia autorite ridadesse lisanud, nii et eks üheks käesoleva teose lugemise põhjuseks oligi, et tekkiks endal aim, mida võiks ise kirjutada. Nüüd siis aimdun ja kirjutan siin.

E. Tohvri "Mere taga" (detsember VII)

232 lk
2012, Varrak

Tohvri jõudis mu lugemislauale ikka seetõttu, et see troonib ka paljusid laenutusedetabeleid. Ikka tahan teada, miks teda nii palju loetakse.
"Mere taga" algas paljutõotavalt. Teose peategelaseks on Jaanus, kes läks Soome bussijuhina tööle. Teiseks peategelaseks Soome arstiks läinud Loone. Mere taha tööle käivate inimeste teema on viimastel kuudel ju meie pereski aktuaalne ja nii kõnetasid esimesed paar peatükki väga. PÕhjuste ja inimeste tunnete kirjeldamine oli väga reaalne. Olin juba vaimustunud ja arvasin, et mu senine arusaam Tohvri teostest on ekslik.
Aga siis hakkas kõik korduma ja minu jaoks ei olnud romaanis oodatud arenemist. Kogu keskosa kordaski teose algust ja siis järgmise arenguna tuli juba lõpp.

Selline vahva ühe õhtu lugemine oli!

J.-K. Raid "Eelarve" (detsember VI)

251 lk
2013, Ema ja Isa OÜ

Raamatupoe kodulehel on järgmine tutuvustus:

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. Juku-Kalle tulevärklikule teosele on kirjutanud kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt ja Eiki Nestor ning pildid joonistanud Marek Strandberg.

Lugesin kõnealuse ööistungi toimumise ajal Juku-Kalle FB lehelt osasid kirjutisi, seega raamatus eesootav polnud üllatus. Ma arvan, et eelolevate valimiste eel võiks see olla kohustuslik lugemisvara kõigile valijatele. Jah, võib arutleda teemal, et kas on viisakas kaasriigikogulaste kohta nii kirjutada... kuid samas- kas meie poolt valitud inimestel on õigustatud niiviisi kõigi aega ja raha raisata?

Aga see jäägu igaühe enda otsustada. Nii lugedes, kui pärast valimiskasti juures.

Mõned tsitaadid:

"Vaheaega nõudnud Valeri Korb pööritas oma pingis totralt ja ütles korraga asespiiker Jüri Ratasele: "Aitäh, proua juhataja! Ma võtaks nüüd vaheaja!" (lk 162)

"Mati Raidma aga pillas saalis absoluutse pärli: "Riigikogu on läbilõige ühiskonnast, aga kes kurat käskis nii sügavale lõigata!" (lk 210)

J. Haahtela "Kadumispunkt" (detsember V)

94 lk
Loomingu Raamatukogu nr 4-5/2014

Täiesti müstiline teos sellest, kuidas kirjutada haaravalt mitte millestki.
Peale alustamist, ei suutnud ma seda teost käest panna. Samas ei toimunud seal peaaegu midagi. Kuid selline märkamatu pinge ja ootus oli kogu aeg üleval.
Minu jaoks oli see esmakordne tutvus Haahtela loominguga. "Kadumispunkt" räägib uurimisretkest teise Soome kirjaniku, Raija Siekkineni jälgedel. Kõige rohkem saab selgeks see, kuidas midagi ei saa selgeks ja kuidas keegi Raijat väga ei tundnud. Aga see, kuidas Haahtela sellest räägib, on tõesti lummav. Kuidas nii väheste sõnadega on võimalik nii palju öelda. Tõesti, tekstis pole midagi üleliigset ja samas kõik, mis vaja, on olemas.

Joel Haahtela (1972) on erialalt arst, psühhiaater ja peab seda ametit ka praegu ikka edasi.


Mõned tsitaadid:

"/---/ ma tundsin sedasama, osalt meeldivat õudu nagu kunagi noorest peast- et asjad vaid juhtusid, et neid ei saanud eriti palju mõjutada, et maailm oli ja tuli vastu ja sellega pidi leppima sellisena, nagu see oli; et igaüks oli üksinda, ja polnud teist võimalust, kui tõusta hommikul üles, panna riidesse, astuda tänavale, käia kindlal sammul teiste seas, vaadata, kuhu see viib." (lk 18)

"Lisaks olid kunstnikud tihtilugu raske iseloomuga ja kõige paremad surnust peast, kenasti muuseumis, igatahes oli neist siis vähem tüli." (lk 25)

"Ja miks see lahkumise kihk, kui igale lahkumisele järgnes vältimatu tagasitulek; tagasi iseenesesse, tagasi selle juurde, mis oli või mille eest oli tahetud põgeneda?" (lk 84)

A. Kivi "Lähedal" (detsember IV)

239 lk
2008, AS Ajakirjade Kirjastus

Jätkuvalt olen Eesti autorite lainel.
Raamatu pealkiri on "Lähedal", kuid tahaks sellele vägisi lisada "...ja siiski nii kaugel."
Teos räägib läbi mitme aastakümne vahelduvalt ühe eduka naise lugu, kes peale koondamist läheb Kreetale ning sealsete nädalate jooksul siis olnud meenutab.
Juttu on suhetest erinevate pereliikmete (ema, isa, poolõed jne) ning meestega (armukesed, elukaaslane vms). Kõigi nende suhete puhul aga jäigi tunne, et kuigi inimesed on teoreetiliselt lähedal, siis on nad ikkagi kuidagi kauged... Ühestki neist tegelastest ei jäänud muljet, et nad peategelasega väga lähedased oleksid.

Stiililt on see mõnus teos, hästi loetav, silme ette tekivad pildid kirjeldatust. Kuigi väga aktiivset tegevust ei ole, siis pinge püsib ikka pidevalt üleval.
Veidi häiris liiga tihe ajastu vahetamine. Uue peatüki algul oli küll ilusti ära toodud tegevuse aastaarv, kuid sellegi poolest kippusid need segi minema. Samas oli just see võte, mis sundis rohkem kaasa mõtlema ning andis sisule kindlasti juurde.

Tsitaat:

"Kui pole ühist minevikkuega lootust ühisele tulevikule, ollakse vaba nii süüdistustest, kahtlustest ja kõhklustest kui ka kujutlustest, mis olevikust eemale kisuvad. Olude sunnil olime vaid siin ja praegu- ning saime sellest parima, mis võimalik oli." (lk 235)