neljapäev, september 25, 2008

E. Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel" (september)

Taaskord sain loetud ühe softi raamatu ehk Elme Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel". Nagu umbes poolteist aastat tagasi rõõmustasin, siis mitte-üliõpilase ega mitte-õpetajana võisin endale mõnda aega lubada igasuguste kergete raamatute lugemist. Kuna ma sel aastal olen jällegi üliõpilane, on käes jällegi hulga keerulisemad teosed.

Käesolev raamat oli ühe naisterahva jutustus ja meenutused oma elust, alustades sellest, kui ta 70ndail noore miniana sattus tolleaegse ühiskonna elumudelisse- ämma ja äia pooleliolevasse individuaalelamusse Proletariaadi puiesteel ja jäi sinna aastateks.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle midagi andis, kuid teadsin, et tahan selle kindlasti lõpuni lugeda. Selline mõnus lihtsalt lugemine pärast pikka päeva. Võib-olla kõige rohkem andis see mõnusa teadmise, et keegi teine on elanud nii, nagu ma ise poleks valmis elama ja õnneks pole olnud vajadust nii elada.

Mõned tsitaadid:
- "Olen aastatega aru saanud, et kõige tähtsam ongi otsustamine. Otsustad mingi asja ära. Nii ma teen! Ja siis kasvavad just nagu nähtamatud tiivad selga. Uus energia kannab sind uute seatud eesmärkide poole."

- "Hoolimata aastaid kestnud põgenemistele suutsime hiljem, kui jäime omaette koju elama, luua kindlad ning toimivad peretraditsioonid. Ilma nendeta ei saa! Traditsioonid on nagu selgroog, mis toetab peres valitsevat vaimu ja hoiab kooselamise virge."

- "Palju inimesel vaja on? Sa ei võta ju enesega lõpuks midagi ühes. Milleks kõik need uhked majad ja autod, kui närvid on tuksis ja südamed seiskuvad ootamatult magamise pealt. Ütle, miks?"

Kommentaare ei ole: