Loomingu Raamatukogu 2008/18-20
Iga kohustusliku kirjandusega võitleva (üli-)õpilase või oma ala spetsialisti või niisama ennast haritud inimeseks pidava inimese unelmate pealkiri, kuna see annab lootust kiirretseptile, mis päästaks pidevast vaevast kõigi nende lugemata "ülimalt oluliste" raamatute pärast.
Nimelt pole ju saladus, et igal alal on kohustuslikke raamatuid ikka rohkem, kui keegi meist lugeda jõuaks. Seega harimatuse tunne ei lõppe.
Kiirretsepti lootjate ootused aga kustuvad kiiresti. Bayardi "retsept" põhineb pigem sellel, et peame endale mõistlikult aru andma, et ühel inimesel pole kunagi võimalik kõiki raamatuid läbi lugeda. Seega pole häbi, kui mõned on vaid lehitsetud või mõnest raamatust räägitakse teistelt saadud info kaudu.
Väga huvitav kategooria on aga unustatud raamatud- need, mida oleme lugenud, aga ei mäleta. Minu käesoleva blogi alustamise üheks põhjuseks oligi see, et ma ise mäletaks, milliseid raamatuid olen lugenud. Seega pole siinsete postituste taotlus olnud kunagi edastada kõrgtasemel kriitikat, vaid pigem jätta väike märk igast loetud teosest. Sellegi poolest olen selle aja jooksul vähemalt ühe ajaviiteromaani läbi lugenud nii, et alles pärast avastasin, et olen seda juba lugenud (ja tuttavad olid vaid mõned kohad). Seega- kas unustatud teosed on tegelikult loetud või mitteloetud?
Siinsesse blogisse kirjutan ka ainult neist teosest, mis lõpuni läbi loetud. Seega kui raamat on nii halb, et ma seda lõpetada ei suuda, siis see siia ka ei jõua. Sellest ehk ka veidi läbiv positiivne toon. Seega olen mitmeid raamatuid pidanud "läbi närima", et ikka lõpuni jõuda ja raamat blogisse-kirjutamise-vääriliseks saaks. Samas Bayardi käsitluse järgi on see ajaraiskamine, sest tegelikult on ju mingigi lugemistaustaga inimesel võimalik suht kiiresti aru saada, kas on mõtet kättevõetud teos lõpuni lugeda või mitte.
Byard on rääkinud ka sellest, et info raamatu sisust on meil kõigil erinev ja et kuigi kirjanik ei taha kuulda, et lugejale raamat ei meeldinud, siis veel hullem on, kui lugeja kiidab sinu kirjutatud raamatut... ainult et sulle pole lugeja käest kuuldu sugugi tuttav. Ehk et loetu hakkab elama meis kõigis oma elu vastavalt ajale ja kohale, kus seda loeme.
Ja see ongi see, miks mina ei taha inimestele rääkida, et millest ma raamatu kirjutasin... sest igaühe jaoks on see erinev ja mu raamatud on kirjutatud täpselt sellest, mida igaüks sealt välja loeb. :)
Bayardi julgen aga soovitada kindlasti kõigile, kellel on suur lugemata raamatute hunnik laual ning kümne erineva raamatukogu kaardid rahakotis. Lugemata ei jää sellest loomulikult ükski raamat, kuid Bayard aitab vähendada häbi ja muret nende raamatute pärast, mida me pole jõudnud lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar