2009, Varrak
Mingil põhjusel teadsin "Paradiisi" ilmumisest alates, et ma pean seda lugema. Aga kas polnud raamatukogus... või läks vahepeal juba meelest- ja hea oligi! Selle raamatu õige lugemise aeg minu jaoks oli PRAEGU! Mul on raske väga midagi rääkida selle teose kohta, sest selleks peaks liiga isiklikuks minema.
Nii, nagu eelmist lugemisaastat alustanud Hamsuni teos "Maa õnnistus" rääkis maaelu ja mingi koha armastamisest, siis tegi seda ka Õnnepalu "Paradiis". Aga hoopis teisiti. Ja teisiti ka sellest armastamisest, nagu meie oma sõpruskonna maaelu elajatega teeme. Õnnepalu teosest puudus igasugune rabelemine ja võitlemine, pigem hoopis leplik maaelule allumine.
Minu jaoks oli tegemist kuidagi nukra teosega. Kõik oli kuidagi korras ja nagu positiivne, aga samas jäi kogu aeg kõlama see, et kõik hea on varem ära olnud ja ei tule enam kunagi. Sellegi poolest õhkas igast lausest suurt armastust Paradiisi vastu.
Hoolimata sellest, et meie hetke reaalne maaelu on midagi muud, kui rahulik kooskulgemine Oma Kohaga, oli Õnnepalu teoses väga palju mõtteid, mille kehtivust oma elus olen ammu tundnud, aga mõne puhul pole osanud sõnastada. Mõnegi mõtte olen aga endagi jaoks ammu sõnastanud ja oli hea näha, et keegi veel nii tunneb. Ainult, et minu tunded ja igatsemised jagunevad mitme koha vahel... ning äkki suudan minagi kunagi neist nii kirjutada.
Ühe teise lugeja blogist lugesin, et mõne arvates Õnnepalul ei olegi midagi öelda, aga ta teeb seda väga hästi! Ja nii ongi- kokkuvõttes ei toimunud teoses midagi, kogu kohas ja kirjeldatus polnud midagi erilist... aga kuidas Õnnepalu seda kõike kirjeldas- lihtsalt lummav!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar