Neljapäev, juuni 04, 2015

V. Roth "Murdmatu" (juuni III)

416 lk
2014, Pegasus

Kuna pool eilsest päevast läks järgmise osa hankimisele, siis "Lahkulööja" triloogia kolmas osa sai loetud täna. Kuna tuli välja, et Pärnu-Jaagupi raamatukogus oli vaid triloogia 2 esimest osa ning üheski lähimas raamatukogus ka seda polnud (Pärnut mõtlen), siis sammusin otse hoopis raamatupoodi. Nii et kui keegi nüüd peale kahe osa lugemist avastab, et kolmandat ei saa, siis minu käest saab laenata.

Noh, lõppu ma ei taha ära rääkida. Aga millegi pärast olin kogu aeg kindel, et see on teistsugune.

Nelja päeva jooksul tuli lehekülgi siis kokku peaagu 1200 (mõni jäi puudu). Kolmas osa oli sama tiheda tegevusega, kui eelmised, kuid lugemine läks aeglasemalt. Ei tea, kas seetõttu, et nii mitu päeva järjest oli kirjaniku keelekasutusega nii ära harjutanud, et see polnud enam uudne... või oligi igavam? Palju kordamisi oli "Murdmatus" küll. Just nagu oleks autor tahtnud, et seda saaks lugeda ka eelnevate osadeta, kuid minu arust ei saa. Nii et eelmistes osades toimunu kordamist oleks vähem võinud olla- kes eelmisi luges, mäletab nagunii ja kes pole lugenud, seda need ka ei aitaks.

Kui algul rõõmustas mõte, et selles raamatus saab lugeda ka Tobiase mõtteid, siis pettusin kohe tema esimese peatüki juures. Nimelt polnud see SEE Tobias, kes minu peas ja eelmistes osades oli. Minu jaoks kõlasid Tobiase mõtted väga Trisi moodi, nii et lihtne oli peatüki jooksul ära unustada, et kes siis seekord mina-tegelane on. Erinevatest vaatenurkadest rääkides peaks minu arust suutma teha seda nii erinevalt, et lugeja aru saaks, kes räägib.

Viimases osas oli vahva mõelda ka, et tegelikult olen ju pool aastat raamatu mõttelises tegevuskohas elanud- Chicago lähedal. Ehk siis raamatu järgi ääremaal ehk Chicago ja Miwalkee vahel. Aga no sellest mõnes minu järgmises raamatus :)

Oma viimaste lugemispäevadega jäin aga väga rahule. Minu jaoks on see fantaasia maailm uus... ja samas jookseb see kõik meie igapäevase maailmaga kokku. Nii et kui keegi mõtleb, et ma olen täitsa uuele lainele üle läinud, siis ei- mina näen kõigis neis viimastes loetud raamatutes seda osa, mis meie eluga kokku puutub. Lõppude lõpuks on ju kõik üks ja sama.... iga uus on unustatud vana... jne. Nii et isegi kui ühe või teise asja üle ka viimases triloogias võiks vinguda, siis üldiselt on väga mõtlemapanevad teosed olnud ja soovitan lugeda ning filme vaadata.

Kommentaare ei ole: