1989a, Eesti Raamat
Kristiina kasvamise lugu läks teises osas loogiliselt edasi. Poliitikat oli küll rohkem ning lõpuks hakkasid need kes-kellegi-pojad segamini minema, aga üldmuljet see ei seganud.
Isiklikus mõttes oli minu jaoks omamoodi kogemus see, et teise osa lugemise vahepeal rändasin ise koos oma 4 lapsega umbes 600-700 kilomeetrit põhja poole ehk laste isa Herlendi juurde Soome. See pikk sõit on minu jaoks iga kord omamoodi mõnus palverännakulaadne kogemus, kuid seekord tuli Põhja-Soome loodust vaadates veel korduvalt meelde raamatust loetud Kristiina rännakud. Vaevalt, et ta küll autoga reisis, kuid mingi sarnasus neis kogemustes võis siiski olla.
Mõned tsitaadid:
"Asi on nii, Erlend, et vähesed on sündinud isandaks, aga kõik on sündinud teenima. Õigesti valitseda tähendab oma teenri teener olla..." (lk 113)
"Ära muretse enam selle pärast, Kristiina, mis sul minu pärast on kahetseda. Aga tuleta seda meelde, kui su lapsed üles kasvavad ja sulle võib-olla tundub, et nad ei ole sinu ja oma isa vastu säärased, nagu sina seda õigeks pead. Ustav on su armastus nende vastu, seda ma tean, aga sa oled kõige kangekaelsem siis, kui su armastus on kõige suurem, ja isemeelsus pesitseb nendes sinu poistes, seda olen ma märganud." (lk 215)
"Iga poja puhul, kes lastekarja suurendas, oli ta tundnud, et sellega suureneb ka tema vastutus suguvõsa heakäekäigu ja kindlustatuse eest- täna õhtul mõistis ta, et iga uue lapsega, kelle eest tal hoolt tuli kanda, oli suurenenud tema valvsus, tema võime näha kõike, mis teda ümbritseb. Nii selgelt kui sel õhtul ei olnud ta veel kunagi tundnud, mida saatus oli temalt nõudnud ja mida see oli talle seitsme poja näol kinkinud." (lk 286)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar