2009, Petrone Print
Selle raamatu puhul olen veidi Pahupidi Leenu, sest ma lugesin “Minu Ameerika” 2.osa juba tükk aega tagasi. Nüüd siis ka esimene loetud.
Kinnitan, nagu tagakaanel Aigi Vahingki ütleb, et “Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean.” Minu jaoks oli küll see vahe, et kuna ma elasin Ameerika peres, siis ei pidanud ma kogu selles asjaajamises nii ninapidi sees olema. Kõrvalt aga nägin ikka ning teiste kogemusi kuulsin sellegi poolest.
Tekstid on varasemalt Epu blogis ja ajalehtedes-ajakirjades ilmunud, nii et need on nö massidele kirjutatud- lihtsad, loogilised ja kiiresti loetavad. Keerulisemad teemad on aegajalt sisse toodud selles võtmes, et ta arutleb teemade üle, mida ta ameeriklastega ei saanud rääkida, sest need olid seltskonna jaoks liiga tõsised.
Sellised raamatud on mõnus eneseabi ja tuletab meelde, miks ma Ameerikas ei ela, kuigi võimalus oli ju olemas! Jah, mulle meeldivad Eestis nii paljud asjad, mis on meie jaoks iseenesest mõistetavad, et neid peab aegajalt sellise Ameerika raamatu kaudu meelde tuletama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar