264 lk
2016, Varrak
Ma lugesin seda raamatut kaua. Väga kaua!
Raamatu sisu ei hakka ümber jutustama. Teos kuulub sarja Aegumatud armastuslood, nii et sellelt lehelt saab raamatukohta rohkem infot.
Tegemist on armastuslooga... ilma Loota! Tõesti - peategelase Jane ja Richardi vahel on lõõmav armastus, kuid mineviku varjude ja elavate kaaslaste tõttu ei saa nad segamatult koos olla. Suurest armastusest hoolimata suudlesid nad kogu raamatu jooksul vist kaks korda ja voodisse ei jõudnud kordagi. Armastusloo juures tavaliselt eeldatakse siiski ka selliseid füüsilise armastuse märke.
Peale selle veel tõsiselt masendav õetütar Kate. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma lugemise jooksul oleks tahtnud ta sealt korterist välja tõsta. Ja nii kestis see 200 lehekülge, kuni ... käis mingi klõps! Äkitselt hakkas kogu lugu kokku kõlama. Viimaseid lehekülgi neelasin nii, et kõik muu ununes. Viimase umbes 60 lehekülje jooksul oli lugemine väga mõnus, sest sai selgeks, et teisiti polekski saanud olla- füüsiline armastus oleks sellest hoopis teise loo teinud, "elluärganud" Kate oleks kõike muutnud... Nii et kõik oli väga loogiline ja ootamatult sain aru mitmestki inimesest enda ümber.
Alles teisi arvutusi otsides sain aru, et sellel raamatul on ka esimene osa. Lugedes ma sellest puudust ei tundnud ja ei saanud aru, et ma millestki ilma oleks jäänud (aga võib ka olla see, et me ei saa igatseda seda, mida ei tunne ja kogenud pole).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar