2017, kirjastus Hea Tegu
Oleme korduvalt Maria Lepmaaga mõistnud, et meie teostes on palju sarnaseid mõtteid ja suhtumisi. Nii ka lühiromaanis "Kuu, räägi minuga". Tunnistan, võtsin selle raamatu kätte skeptiliselt. Tundus utoopiline teos. Kuna Maria eelmine raamat "Saladuse jõud" oli aga haarav, siis tahtsin ka Kuu-raamatu läbi lugeda.
Esimesest hetkest meeldis mulle, kuhu raamat tüüris. Juba algul meenutas Kuu-raamat Walschi raamatut "Jutuajamised Jumalaga". Lugemise käigus sai see tunne vaid kinnitust.
Loo peategelane on tänapäevane naine, kes lapsena on tundlik ümbritseva suhtes, mõistab loodust, kuid aja pikku kaotab selle sideme. Eks tegelikult on meil kõigil lastena ümbritsevaga loomulik suhe, kuid kui õpime seda, mida ühiskond meilt ootab, siis unustame selle, mis on PÄRIS!
"Kuu, räägi minuga" on korduv päris-tunde otsimine ja leidmine. Olemas... kaotatud... leitud... taas kaotatud... leitud.... nii võiks loo peategelase otsinguid kirjeldada.
Maria raamatu lugemiseks peab olema veidigi huvi ja julgust küsida: miks me siin oleme? Mis on kõige mõte? Kes annab vastuseid? jne. Kui Sa endale neid küsimusi veel (või enam?) ei esita, siis pole mõtet seda raamatut kätte võtta. Kui aga selliste teemade üle mõtiskled, siis loe Maria raamatut.
Maria lugemiselamustest saad lugeda Maria blogist!
Tsitaate oli väga raske valida, sest kordamist väärt mõtteid oli väga palju. Siiski tuli mingi valik teha.
Mõned tsitaadid raamatust:
"Ta mäletab, kui puhas ta oli, kui terve ta oli enda sees, kui palju oli temas armastust. Armastus... Kus on see nüüd? Miks tema sees enam pole raasugi armastust alles jäänud? Kuhu see küll kadus nende aastatega? /---/ Kelle käes on tema elu, armastus, rõõm ja rahu? Kes vastutab tema õnne eest? Kuidas saada õnnelikuks? Mis üldse on õnn?" (lk 26)
"Minule meeldida püüdmine ei oleks armastus. Ma armastan sind, sest ma lihtsalt armastan sind. Mulle meeldida püüdmine ei pane mind sind rohkem armastama. Ma armastan sind ühesugusena kogu aeg." (lk 37)
"Sest ma ei saa pakkuda neile oma armastust, kui nad ei soovi seda. Minu armastus nende vastu lihtsalt ei luba seda. Ma ei saa neile anda seda, mida nad ei taha vastu võtta. Mina ei suru neile kunagi oma armastust peale," vastab Kuu lihtsalt.(lk 42)
"Julgus on väga võimas. Vaata, sina oled löödud, et sa oled üksi ja et see maailm on just niisugune oma nõmedate reeglitega nagu ta on. Ja sa arvad, et oled selles suures inimmeres vaid üks väike osake, kellest ei sõltu vähimatki. See on vale. Nii vale suhtumine, kui üldse olla saab. Tegelikult on sinusugused inimesed väga julged ja tugevad isiksused. Te suudate ja tahate mõelda teistmoodi kui enamus." (lk 49)
"Juhtuma hakkab see, et osad löövad kiilu sisse sellesse enamusse. Kiil hakkab mõranema. Mis mõraneb, see hakkab lagunema. See ehmatab enamikku, raputab neid rängalt. Nad hakkavad esimest korda elus mõtlema selle üle, et kas nemad on siiani õigesti käitunud, et kas nende kindlalt käidud rajad on ikka nii kindlad või näivad need ainult nii." (lk 50)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar