M. Haran "Pehme puudutus" (jaanuar VI)

296 lk
2005, Varrak

Selle raamatuni jõudsin ainult tänu lugemise väljakutsele. See raamat läheb 2018.aasta väljakutse esimese teema alla, mis on: mine raamatukogusse, vali autor, kelle perekonnanimi algab sinu eesnime esitähega ning loe nii mitmes raamat, kui vana oled. Lugesin 35. Selleks oli Joel Haahtela "Liblikakoguja". Kuna ma olen seda raamatut juba lugenud ja kuna kuu aja pärast on mul sünnipäev, siis võtsin julgelt hoopis 36.raamatu.

Raamatu tutvustust võid lugeda kirjastus Varrak kodulehelt: Pehme puudutus.

Kuna autor oli minu jaoks võõras, lugesin kohe tema tutvustust- endine teleprodutsent. Miks on mul tekkinud tunne, et väga head ajaviiteromaanide autorid on suures osas endised teleprodutsendid? Kas teletöö annab raamatute kirjutamiseks teadmisi juurde? Hmm, olgem ausad- tegelikult on minu huvi vastupidine- tahaksin teada, kuidas kirjutada häid teoseid, mis sobiks ka telesse?

Esimesest lehest alates oli lugu tempokas ja kaasahaarav. Ei midagi erilist ja suht ettearvatav, kuid siiski selline, et tahad teada, mis edasi saab. Positiivne oli, et üleminek nö ühelt pildilt teisele oli sujuv ja samas näidati pidevalt lugu erinevate tegelaste silme läbi. Ei olnud sellist ühte punkti kinnijäämise tunnet. Ja siin ma tundsingi, et kas selline võte on autoril käes tänu teleprodutsendi tööle?

Ma ei ole päris kindel, kas ma ruttaksin samalt autorilt järgmist teost lugema, kuid ma pole ka õnnetu, et see raamat mu kätte jõudis.

Raamatu pealkirja üle aga mõtisklen siiani... Mis see veel pidi tähendama?

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.