pühapäev, september 21, 2025

J. L. Barnes "Pärimismängud" (september VIII)

416 lk

2024a, Rahva Raamat

See raamat seisis mul tükk aega riiulis. Uskusin, et siit on tulemas midagi väga head ja ei tahtnud seda kiiretel aegadel ette võtta. Tahtsin nautida. 

Nende suurte ootustega on aga vahel nii, et liigne ootus pole raamatule kasulik. Nii tundsin ka seekord, et raamatule oleks soodsam olnud, kui ma poleks nii kaua selle lugemist edasi lükanud. 

Lugu oli põnev: vaesuses elav tüdruk, kelle ema on surnud, aga kes koolis saab väga hästi hakkama, pärib ootamatult suure häärberi ja miljardeid dollareid. See toob kaasa hulga mõistatusi ja mänge, mis tuleb läbida, et varandus päriselt kätte saada ja esmalt - et ellu jääda. 

Maja ja varandusega käivad kaasa 4 poissi ehk lahkunud vanahärra lapselapsed. 

Need poisid on minu üks suurim kriitika. Ootasin lubatud armukolmnurka või ... vähemalt armumisi. No neid oli teoreetiliselt sisse toodud, aga ma ei tundnud kohe mitte-mitte midagi. Mul pole mitte mingit pilti neist poistest, sest kõik on kuidagi sarnased. Rääkimata sellest, et tunnete kasvamisest ja olemasolust pole mul ka mingit tunnet. 

Aegajalt visati mulle ette mõned faktid selle kohta, et keegi jäi kedagi vaatama või mõni puudutus oli kuidagi eriline, aga see kõik tuli kuidagi tühja koha pealt ja ootamatult, et ma ei tundnud küll mitte midagi. 

Raamatu algus venis minu jaoks liiga pikalt. Võimalik, et olen liiga palju neid "vaesest tüdrukust külluslikku ellu" liikuvaid raamatuid lugenud. Äkki mul on lihtsalt mingi piir ületatud ja seepärast kohe üldse ei kõnenud seekord selline asjade käik (kuigi ma ju teadsin ette, et see mind ees ootab). Võimalik, et see oli kkagi kirjutatud nii, et ma lihtsalt ei suutnud seda nautida. 

Mingil põhjusel tundsin jah pool raamatut, et "see kõik on juba olnud. Me oleme seda teed liikunud. Kõik on tuttav!" Ma ei saanudki lõpuni välja aru, kas asi on minus või raamatu autoris ja tema loomingus. 

Nii saan ma aru küll, miks see raamat võiks paljudele meeldida, kuid praegusel hetkel oli minu jaoks siin liiga palju klišeesid ja pinnapealsust, eriti romantiliste suhete osas. Loo edasise käigu osas lähen ilmselt guugeldama, sest seda tahaks ikka teada, et kuidas asi edasi läheb. 

***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse 
e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.


Kommentaare ei ole: