H. Mänd "Miks sa vaikid?" (juuli I)

Heljo Mänd on klassik. Tema noortejutustus "Miks sa vaikid?" on samuti klassika. Vähemalt noorsookirjanduses.

Raamat on esmakordselt avaldatud 1969.aastal ehk siis, kui isegi minu vanemad polnud raamatu tegelastega ühevanused. Loomulikult on suhtumistest ja väärtushinnangutest aru saada, et "Miks sa vaikid?" pole kaasaegne teos, aga kui arvestada ajavahet, siis on see tõsiselt hästi loetav, sest ka praegu on selles palju õpetlikku.

Üldiselt on juttu 10.klassi õpilaste tegemistest, eriti peategelase Bianka elust, armastusest ja arusaamistest.

Tsitaat:

- "Meile tahetakse väga palju sisse tuupida, aga inimene ei ole ju kaamel, kellele võib lõpmatult turjale laduda. Kas ei peaks siiski tähtsamat vähemtähtsast eraldama?/---/ Ainult need, kes võtavad kõike kergelt ja libisevad koolis pealispinda mööda, suudavad hiljem palju rohkem. Nende energia jääb alles."

T.Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke" (juuni II)

Raamatukogus Tõnu Lehtsaare raamatut nähes haarasin selle sealt kindlalt kaasa. Olen teda varem kuulnud kristlikul juhtimiskonverentsil ning samuti oma praeguste magistriõpingute raames religioosse fundamentalismi aine loengus.
Tõnu Lehtsaar on Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor. "Kümme korda ühte jõkke" on kogumik, mis sisaldab tema poolt varem avaldatud ning ka avaldamata esseid ja sõnavõtte. Religioonipsühholoogia vaatenurgast on käsitletud selliseid teemasid nagu näiteks pühadus, usk, andestamine, meediaagressiivsus ja südamevalu.
Tõnu Lehtsaare pluss on see, et kuigi esseed on sisukad, siis on need kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, seega ei pea omama eelnevaid psühholoogia või religiooni alaseid teadmisi, vaid kindlasti leiab igaüks sellest teosest endale midagi mõtlemapanevat.

Soovitan soojalt kõigile, sest käsitletavad teemad puudutavad meid kõiki!

Mõned tsitaadid:

- "Usu mõju on uuritud seoses erinevate eluvaldkondadega. /---/On näidatud, et usk on üks olulisi toimetulekuviise, aidates inimestel eluraskusi ületada. Usu üks olulisi rolle on mõttestamine. Usulise seletuse olemasolu aitab kaasa sisemisele tasakaalule ning tõstab õnnelikkust ja heaolu."

- "Andestuse välistamine jätab kibeduse südamesse. See on viha, mis meid hävitab seestpoolt./---/ Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele- see on tervete ja tugevate eesõigus."

-"Andestamatus jääb iseendale, andestus teistele."

- "Meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla vastu ja kaastunnet vägivallaohvrite vastu."

R. Byrne "Saladus" (juuni I)

Sellest raamatust kuulsin Oprah show´s, kus see kiieti üles kui raamat, mis muudab kogu maailma, sinu arusaamist kõigest. Loomulikult tekkis asja vastu huvi! Kohe algul võib öelda, et tegemist on ka suhtumise poolest ikka väga ameerikaliku raamatuga.
Iseenesest ei pidanud ma pettuma. "Saladuse" põhiline idee on, et sa ise saad palju ära teha ja põhimõtteliselt on kõik kinni sinu mõtlemises. Saladuse mõte on külgetõmbeseadus ehk et sa tõmbad enda mõtetega enda juurde asju, kui mõtled negatiivselt, siis tuleb su ellu veel rohkem negatiivsust, kui positiivselt, siis veel rohkem positiivsust.
Hea idee raamatust oli nö vision board ehk tahvel (või paber), millele kleebid fotod oma unistustest, et need oleksid kogu aeg silma ees ja et sa ei unustaks neist mõelda. Kui ei mõtle, siis ei saa need su juurde ju tulla :D Ma igatahes tegin endale ka igaks juhuks kohe sellise!

Iseenesest sisaldab see raamat minu jaoks palju tõdesid erinevatest religioonidest. Need on lihtsalt kokku pandud ja kõige täideviijat kutsutakse üldiselt Universumiks, et see raamat kõigile sobiks. Iseenesest on raamatu lõpus ka öeldud, et tegelikult Universumi mõiste asemel võib mäelda ja Jumalat või lihtsalt kõrgemat jõudu ja nimetada seda endale sobivalt.

Mina soovitaksin seda raamatut lugeda siis, kui sa juba natuke ise tead, et millesse/kellesse sa usud, sest kindlasti pole "Saladuses" kõik usutav ja kasutatav. Kuid kui ilusti selekteerida, siis leiab päris palju häid mõtteid!

Kindlasti ei kahetse, et pidin seda raamatut kaugemast raamatukogust otsima (Anelema raamatukogust), sest Pärnu-Jaagupis seda lihtsalt ei olnud.

Eks vaatame, kas ma siis suudan nüüd enda elus asjad VEEEL ilusamaks mõelda ;-)

Rabi Nahmani imelised lood (mai III)

See raamat on tegelikult mu kodutöö :-) Ehk siis Vana Testamendi järgse juutluse ja tekstide lektüüri kursuse raames tuli seda raamatut analüüsida.

Rabi Nahmani imelised lood on kogumik juudi müstika kõige rahvalikuma vormi, hasidismi, suure õpetaja Nahman Bratslavist (1772-1810) lugusid. Kõik need 13 lugu on kirjutatud muinasjutu vormis. Kodune töö oli aru saada, et millises loos milline sümbol kujutab Jumalat, milline Toorat, kuidas on kirjeldatud ilmaliku ja vaimuliku maailma lahutamatust jne.

Iseenesest on need toredad muinasjutud lugemiseks kõigile. Analüüsimine pole enam sugugi nii lihtne, eriti kuna ühes loos võib sümboli tähendus loo jooksul muutuda. Õnneks on raamatu taga ka kommentaarid, kust igaüks võib veidi sümbolite tähendust ja lugude tausta spikerdada.

P.Reiser "Kolmekesi" (mai II)

Tahtsin lugeda Paul Reiseri raamatut "Kahekesi", kuid seda siinses raamatukogus üldse ei olegi. Leppisin siis raamatuga "Kolmekesi". Hästi läks!

Nimelt on see siis mehe aus nägemus sellest, milliseks muutub elu peale esimese lapse sündi. Humoorikas ja mõnusalt kirjutatud. Naeru ja äratundmist jätkus küll ja küll. Mõnus äratundmine, et "teised lastega pered tunnevad sama" :-) Põhimõtteliselt oli kogu raamatu lugemise ajal tunne, et "jah, kust nii ongi!" Seega kõigile, kellel on laps planeerimisel, sündimas või juba ka sündinud- soovitan! Aus ülestunnistus sellest, mida on võimalik valesti teha ja millised on lapsega seonduvad hirmud on ehk isegi kosutavam lugemine, kui erinevad õpetused "kuidas-kõike-beebiga-õigesti-teha!"

Mõned tsitaadid:
-"Ma olen teda päev otsa passinud. Sinu kord."
"Ma lihtsalt ei suuda tõusta- sinu kord."
See universaalne fraas töötab ka abielulise tervitusena. Eelmise aasta "tere-kallis-kuidas- läks-su-päev" asendub nüüd lihtsa, otsese ja kergelt ärritunud tervitusega "sinu kord."

-Lapse magamapanek muutub mõnikord nii pimedaks kireks, et tihti ma kaotan tervikpildi silmist. Mis on siis tegelikult eesmärk? Kestev uni? Ilma ärkvelolekuta? Teadvusekaotus?
Ma tahan öelda, et tuleb leppida: mingil ajal peavad beebid ka ärkvel olema.

-Ja pikutamine, magav tita rinnal, pole ka just see kõige ebameeldivam asi maailmas. Tegelikult on see üks magusamaid naudinguid, mida olen eales maitsnud. Üks isik on kerra tõmbunud sinu õlavarre ja kõhu vahel, ta katab ja soojendab su südant, hingab rütmiliselt sulle kaela peale. Pole raske ette kujutada, miks emad armastavad rinnaga toitmise tunnet. Isade jaoks on rinnal tukkumine sellele lähim emotsioon.

H. Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!" (mai I)

Jällegi noorteromaanid käsil!

Helga Nõu noorteromaanidest olen varem palju kuulnud ja juba pikka aega võtnud hoogu, et mõni neist läbi lugeda. Selles kogumikus oli 2 lugu: Pea suu! ja Tõmba uttu! mõlemad olid huvitavad ja lihtsalt loetavad. Käsitletud teemadest olid põhilised lahkhelid vanematega, üksildus/üksindus, valestimõistmine nii vanematega kui omavahel ja sellele järgnevad läbimõtlemata teod jne.
Nende lugude puhul on aru saada, et need pole noore kirjutatud. Positiivses mõttes sellepärast, et iga sõna nendes lugudes tähendab midagi ning sellist tühja slängi, ropendamist jne ei ole. Negatiivses mõttes sellepärast, et mõne asja puhul oli teada, kuidas see teema loogiliselt lõppeb, kuna kirjanik püüdis mõnes kohas edasi anda õnnetundi, pehmendatud kujul lugeda moraali. Kuid ka see "moraalitsemine" oli nendes lugudes minu arust küll positiivne ning need lood on head lugeda ka täiskasvanutel, kuna mitmes kohas tuleb välja just see, kui suur roll lapsevanematel on oma lapse elus ja kuidas lapsevanemad seda tihti ei mõista.

Raamatukoi kodulehel on käesoleva teose tutvustuseks järgmine tekst:

Vahel tundub, et inimesed ei ole kunagi paraja suurusega -- sisemiselt, tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem lugu on tavaliselt vahepealsetega. Selles raamatus on kaks põnevat lugu noortest, kelle elu pole enamasti muretu ja mitte kunagi lihtne. Esimene ulatub Rootsist Eestisse ja teine vastassuunas Eestist Rootsi. Segadusi ja probleeme on noortel nii koolis kui ka südameasjades ning tihti kipuvad nende tegemised kujunema ohtlikumaks seikluseks, kui nad ootavad või soovivad.

J. Gaarder "Sofie maailm" (aprill II)

Gaarderilt olen varem lugenud teost Mängukaartide saladus ja see meeldis mulle väga. Praeguseks seisab raamaturiiulis juba ka tema kirjutatud Apelsinitüdruk, kuid eks näis, millal selle lugemiseni jõuan.

Sofie maailm on lihtsalt ja noortepäraselt kirjutatud ülevaade filosoofia ajaloost, tähtsamatest filosoofidest ja nende mõttekäikudest. Lugemine võttis mul päris mitu nädalat aega, sest pidevalt jäin mõttesse ja tekkisid igasugused ideed. Ja eks see ju filosoofia mõte ongi, et panna inimesed mõtlema asjadele, millele nad igapäevaselt ei mõtle.

Gaarderile iseloomulikult on raamatus kaks paralleelselt jooksvat reaalsust, mis ühel hetkel kattuvad. Põhiline on läbi filosoofia ajaloo jooksev küsimus, et milles me saame kindlad olla? Mis on tegelikult olemas? Mis on oluline?

Sofie maailma lugemisel sain aru, et on väga palju kasu, et olen eelnevalt õppinud filosoofiat, dogmaatikat, kiriku ajalugu, geograafiat, bioloogiat, ajalugu ja muid aineid, sest kõik eelnevad teadmised on selle raamatu lugemisel küll vaid kasuks.

Mõned tsitaadid:

- "Nende (filosoofide) arvates ei ela inimene ainult leivast. /---/ Meil on vajadus leida vastus küsimusele, kes me oleme või miks me elame."
- "Filosoof on seega inimene, kes tunnistab endale, et on palju asju, mida ta ei mõista. /---/ Sellest vaatevinklist vaadatuna on ta siiski targem kui kõik teised, kes kelgivad teadmistega asjades, millest nad midagi ei tea."
- " Inimene saab õnnelikuks ainult siis, kui tasutab kõiki oma võimeid ja võimalusi."
- "Mõistust ja südametunnistust võib võrrelda lihastega. Kui lihast ei kasutata, muutub see järjest jõuetumaks ja nõrgemaks."
- "Võib öelda, et elu on nagu suur loterii, kus nähtavad on vaid need loosid, mis võidavad."

K. Priilinn "Hõbeingel" (aprill I)

Raamatu "Hõbeingel" valisin raamatukogust jällegi vana eesmärgi täitmiseks: tutvuda noorte eesti autorite teostega.
Käesolev teos on mõnus ühe õhtu lugemine (kuigi minul läks muude tegemiste kõrvalt selleks 3 õhtut aega). Minu arvates on see natuke kunstlikult pikaks venitatud, sest palju on korduvat nö päeviku stiilis teksti, et "ärkasin, viisin lapse lasteaeda, juba oli aeg lapsele järgi minna" jne. Samuti suhtun alati veidi skeptiliselt sellesse, kui noored püüavad kirjutada palju vanema inimese vaatenurgast ("Hõbeingli" peategelane on 42-aastane naine). Ma ei ütle, et see võimatu on, kuid usutavusest jäi kohati siiski puudu.
Üldiselt on aga raamatu teema hästi valitud, kuna välismaal töötavad isad ning ema peale jäetud majapidamine on aktuaalne teema siiani paljudes Eestimaa peredes. Ning teataval määral suutis "Hõbeingel" ikkagi panna mõtlema, et raha teenimise eesmärgil perekonna lahutamine mõjub tõsiselt ikka kõigile pereliikmetele ning eriti lastele!

M. Andra "Vähemalt..."

Kuna me siin kõik kodus haiged oleme, otsustasin keset suurt õppimist võtta pausi ja lugeda midagi lihtsamat. Marion Andra raamat "Vähemalt..." tundus selleks piisavalt õhuke raamat ning julgustavalt mõjus ka silt kaanel, et "romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaan".

Tegemist on päeviku vormis kirjutatud ühe õhtu lugemisega. Lugesin lõpuni ja lõpp oli isegi üllatav, kuid üldiselt erilist sisukust minu jaoks selles polnud. Arvatavasti ei ole ma aga ka selle raamatu sihtgrupp, kuna ma kuulun sellesse kirutud "igavate tavaliste inimeste" gruppi, kuhu raamatu peategelane kuidagi sattuda ei tahtnud. ;-)

Samas tuli paljuski raamatus kujutatu selles mõttes tuttav ette, et ma tean küll, et selliseid inimesi on olemas- pidevalt depressioonis, elamas vaid tänases päevas, eesmärkideta, segaduses, raske lapsepõlvega ning segaste peresuhetega... Aga mina pole nendest kunagi eriti aru saanud... või noh sellest, et miks nad midagi oma eluga ei tee?

JLRTGUPC

JLRTGUPC