J. Gaarder "Apelsinitüdruk" (august II)

143 lk

"Apelsinitüdruk" oli jällegi üks teadlik valik raamatukogu riiulilt, kuna olen eelnevalt läbi lugenud Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus" ja "Sofie maailm".
"Apelsinitüdruk" on lugu sellest, kuidas varalahkunud isa kirjutab oma väikesele pojale kirja, mida poeg loeb 11 aastat hiljem ehk 15-aastaselt.
Üldiselt oleksin pakkunud, et see on Gaarderi kõige varasem teos. Minu jaoks olid tema teised kaks raamatut hulga filosoofilisemad (loomulikult ka kaks korda pikemad). Lugesin selle läbi tänase päeva jooksul ja mingeid väga erilisi mõtteid mõlkuma ei jäänud. Sellegi poolest pean Gaarderi "Apelsinitüdrukut" paremaks ja huvitavamaks raamatuks kui paljusid teisi, kuid tema enda raamatutega võrreldes ootasin midagi enamat... vähemalt minu jaoks.

- "Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab."

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)

Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et:

"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."

L. Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" (juuli III)

136 lk

Lia Kaljuste "Tiina ja Tarmo lood" on minu teada üks vähestest eestlase poolt kirjutatud lasteraamatutest. Raamatus on läbi 8-aastase Tarmo ja 5-aastase Tiina silmade räägitud elu erinevatest juhtumitest. Loomulikult on tegelased ka nende vanemad, noorem vend Toomas ja vanavanemad.
Erinevate lugude kaudu on käsitletud 10 käsku, Meie Isa palvet, õnnistamise tähendust jne. Kohati jäi mulje, et suurtest ja keerulistest teemadest on kiiresti üle mindud ning mõnesse teemasse oleks võinud rohkem süveneda. Samas ei oska ma öelda, kuidas saavad raamatust aru lapsed, kellele see on tegelikult mõeldud.
Igatahes kui minu poja suuremaks kasvab, siis loen talle seda raamatut kindlasti ette!

P. Yancey "Jeesus, keda ma ei tundnud" (juuli II)

357 lk

Raamatu kaanel on sisu tutvustatud järgmiselt:

"Kes oli ja on Jeesus? Kahe tuhande aasta vältel on sellele küsimusele antud erinevaid vastuseid. Erinevad ajastud ja mõtteloolised koolkonnad on katnud Jeesuse algse kuju omapoolsete selgituste, täienduste ja parandustega ning ajaloolise Jeesuse isik on jäänud selle kõige varju. Populaarne kristlik kirjanik Philip Yancey püüab raamatus «Jeesus, keda ma ei tundnud» vabastada Jeesuse hilisematest moonutustest ning klišeedest. Autor vaatleb mässulise juudalasest puusepa maist teekonda, õpetust, imetegusid, surma ja ülestõusmist ning küsib seejuures, kas me võtame teda tänapäeval ikka piisavalt tõsiselt. Yancey julgeb küsida ja vastata ning lugeja õpib tundma Jeesust, kes muudab temasse uskujate elu. Evangelist Billy Graham hindas raamatut väga kõrgelt, märkides: «Ma ei imetle ja hinda ühtki evangeelset autorit rohkem.» Teos pälvis kohe peale ilmumist sooja vastuvõtu nii lugejate kui kriitikute hulgas ning seda on tunnustatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.

Mõned tsitaadid:

- "Kui tahate teada, kui suur on silmapiiri taha kadunud laev, vaadake selle kiiluveest tekkinud laineid!" (nende kriteeriumide järgi on Jeesus kõige mõjukam inimene ajaloos.)
- "Filosoofid ja teoloogid seostavad suurt osa maakera hädadest inimliku vabaduse ja valikuvõimega, mis tõstatab hulga uusi küsimusi. Kas meil on ehk liiga palju vabadust?"
- "Kuigi jõuga saab sundida kuulekusele, saab ainult armastus esile kutsuda vastuarmastuse- ja see on ainus, mida Jumal meilt soovib. Sel eesmärgil ta meid lõigi. "
- "Kus on Jumal, kui on valus?" olen sageli küsinud. Vastuse annab teine küsimus: "Kus on kogudus, kui on valus?"

H. Mänd "Miks sa vaikid?" (juuli I)

Heljo Mänd on klassik. Tema noortejutustus "Miks sa vaikid?" on samuti klassika. Vähemalt noorsookirjanduses.

Raamat on esmakordselt avaldatud 1969.aastal ehk siis, kui isegi minu vanemad polnud raamatu tegelastega ühevanused. Loomulikult on suhtumistest ja väärtushinnangutest aru saada, et "Miks sa vaikid?" pole kaasaegne teos, aga kui arvestada ajavahet, siis on see tõsiselt hästi loetav, sest ka praegu on selles palju õpetlikku.

Üldiselt on juttu 10.klassi õpilaste tegemistest, eriti peategelase Bianka elust, armastusest ja arusaamistest.

Tsitaat:

- "Meile tahetakse väga palju sisse tuupida, aga inimene ei ole ju kaamel, kellele võib lõpmatult turjale laduda. Kas ei peaks siiski tähtsamat vähemtähtsast eraldama?/---/ Ainult need, kes võtavad kõike kergelt ja libisevad koolis pealispinda mööda, suudavad hiljem palju rohkem. Nende energia jääb alles."

T.Lehtsaar "Kümme korda ühte jõkke" (juuni II)

Raamatukogus Tõnu Lehtsaare raamatut nähes haarasin selle sealt kindlalt kaasa. Olen teda varem kuulnud kristlikul juhtimiskonverentsil ning samuti oma praeguste magistriõpingute raames religioosse fundamentalismi aine loengus.
Tõnu Lehtsaar on Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor. "Kümme korda ühte jõkke" on kogumik, mis sisaldab tema poolt varem avaldatud ning ka avaldamata esseid ja sõnavõtte. Religioonipsühholoogia vaatenurgast on käsitletud selliseid teemasid nagu näiteks pühadus, usk, andestamine, meediaagressiivsus ja südamevalu.
Tõnu Lehtsaare pluss on see, et kuigi esseed on sisukad, siis on need kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, seega ei pea omama eelnevaid psühholoogia või religiooni alaseid teadmisi, vaid kindlasti leiab igaüks sellest teosest endale midagi mõtlemapanevat.

Soovitan soojalt kõigile, sest käsitletavad teemad puudutavad meid kõiki!

Mõned tsitaadid:

- "Usu mõju on uuritud seoses erinevate eluvaldkondadega. /---/On näidatud, et usk on üks olulisi toimetulekuviise, aidates inimestel eluraskusi ületada. Usu üks olulisi rolle on mõttestamine. Usulise seletuse olemasolu aitab kaasa sisemisele tasakaalule ning tõstab õnnelikkust ja heaolu."

- "Andestuse välistamine jätab kibeduse südamesse. See on viha, mis meid hävitab seestpoolt./---/ Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele- see on tervete ja tugevate eesõigus."

-"Andestamatus jääb iseendale, andestus teistele."

- "Meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla vastu ja kaastunnet vägivallaohvrite vastu."

R. Byrne "Saladus" (juuni I)

Sellest raamatust kuulsin Oprah show´s, kus see kiieti üles kui raamat, mis muudab kogu maailma, sinu arusaamist kõigest. Loomulikult tekkis asja vastu huvi! Kohe algul võib öelda, et tegemist on ka suhtumise poolest ikka väga ameerikaliku raamatuga.
Iseenesest ei pidanud ma pettuma. "Saladuse" põhiline idee on, et sa ise saad palju ära teha ja põhimõtteliselt on kõik kinni sinu mõtlemises. Saladuse mõte on külgetõmbeseadus ehk et sa tõmbad enda mõtetega enda juurde asju, kui mõtled negatiivselt, siis tuleb su ellu veel rohkem negatiivsust, kui positiivselt, siis veel rohkem positiivsust.
Hea idee raamatust oli nö vision board ehk tahvel (või paber), millele kleebid fotod oma unistustest, et need oleksid kogu aeg silma ees ja et sa ei unustaks neist mõelda. Kui ei mõtle, siis ei saa need su juurde ju tulla :D Ma igatahes tegin endale ka igaks juhuks kohe sellise!

Iseenesest sisaldab see raamat minu jaoks palju tõdesid erinevatest religioonidest. Need on lihtsalt kokku pandud ja kõige täideviijat kutsutakse üldiselt Universumiks, et see raamat kõigile sobiks. Iseenesest on raamatu lõpus ka öeldud, et tegelikult Universumi mõiste asemel võib mäelda ja Jumalat või lihtsalt kõrgemat jõudu ja nimetada seda endale sobivalt.

Mina soovitaksin seda raamatut lugeda siis, kui sa juba natuke ise tead, et millesse/kellesse sa usud, sest kindlasti pole "Saladuses" kõik usutav ja kasutatav. Kuid kui ilusti selekteerida, siis leiab päris palju häid mõtteid!

Kindlasti ei kahetse, et pidin seda raamatut kaugemast raamatukogust otsima (Anelema raamatukogust), sest Pärnu-Jaagupis seda lihtsalt ei olnud.

Eks vaatame, kas ma siis suudan nüüd enda elus asjad VEEEL ilusamaks mõelda ;-)

Rabi Nahmani imelised lood (mai III)

See raamat on tegelikult mu kodutöö :-) Ehk siis Vana Testamendi järgse juutluse ja tekstide lektüüri kursuse raames tuli seda raamatut analüüsida.

Rabi Nahmani imelised lood on kogumik juudi müstika kõige rahvalikuma vormi, hasidismi, suure õpetaja Nahman Bratslavist (1772-1810) lugusid. Kõik need 13 lugu on kirjutatud muinasjutu vormis. Kodune töö oli aru saada, et millises loos milline sümbol kujutab Jumalat, milline Toorat, kuidas on kirjeldatud ilmaliku ja vaimuliku maailma lahutamatust jne.

Iseenesest on need toredad muinasjutud lugemiseks kõigile. Analüüsimine pole enam sugugi nii lihtne, eriti kuna ühes loos võib sümboli tähendus loo jooksul muutuda. Õnneks on raamatu taga ka kommentaarid, kust igaüks võib veidi sümbolite tähendust ja lugude tausta spikerdada.

P.Reiser "Kolmekesi" (mai II)

Tahtsin lugeda Paul Reiseri raamatut "Kahekesi", kuid seda siinses raamatukogus üldse ei olegi. Leppisin siis raamatuga "Kolmekesi". Hästi läks!

Nimelt on see siis mehe aus nägemus sellest, milliseks muutub elu peale esimese lapse sündi. Humoorikas ja mõnusalt kirjutatud. Naeru ja äratundmist jätkus küll ja küll. Mõnus äratundmine, et "teised lastega pered tunnevad sama" :-) Põhimõtteliselt oli kogu raamatu lugemise ajal tunne, et "jah, kust nii ongi!" Seega kõigile, kellel on laps planeerimisel, sündimas või juba ka sündinud- soovitan! Aus ülestunnistus sellest, mida on võimalik valesti teha ja millised on lapsega seonduvad hirmud on ehk isegi kosutavam lugemine, kui erinevad õpetused "kuidas-kõike-beebiga-õigesti-teha!"

Mõned tsitaadid:
-"Ma olen teda päev otsa passinud. Sinu kord."
"Ma lihtsalt ei suuda tõusta- sinu kord."
See universaalne fraas töötab ka abielulise tervitusena. Eelmise aasta "tere-kallis-kuidas- läks-su-päev" asendub nüüd lihtsa, otsese ja kergelt ärritunud tervitusega "sinu kord."

-Lapse magamapanek muutub mõnikord nii pimedaks kireks, et tihti ma kaotan tervikpildi silmist. Mis on siis tegelikult eesmärk? Kestev uni? Ilma ärkvelolekuta? Teadvusekaotus?
Ma tahan öelda, et tuleb leppida: mingil ajal peavad beebid ka ärkvel olema.

-Ja pikutamine, magav tita rinnal, pole ka just see kõige ebameeldivam asi maailmas. Tegelikult on see üks magusamaid naudinguid, mida olen eales maitsnud. Üks isik on kerra tõmbunud sinu õlavarre ja kõhu vahel, ta katab ja soojendab su südant, hingab rütmiliselt sulle kaela peale. Pole raske ette kujutada, miks emad armastavad rinnaga toitmise tunnet. Isade jaoks on rinnal tukkumine sellele lähim emotsioon.

H. Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!" (mai I)

Jällegi noorteromaanid käsil!

Helga Nõu noorteromaanidest olen varem palju kuulnud ja juba pikka aega võtnud hoogu, et mõni neist läbi lugeda. Selles kogumikus oli 2 lugu: Pea suu! ja Tõmba uttu! mõlemad olid huvitavad ja lihtsalt loetavad. Käsitletud teemadest olid põhilised lahkhelid vanematega, üksildus/üksindus, valestimõistmine nii vanematega kui omavahel ja sellele järgnevad läbimõtlemata teod jne.
Nende lugude puhul on aru saada, et need pole noore kirjutatud. Positiivses mõttes sellepärast, et iga sõna nendes lugudes tähendab midagi ning sellist tühja slängi, ropendamist jne ei ole. Negatiivses mõttes sellepärast, et mõne asja puhul oli teada, kuidas see teema loogiliselt lõppeb, kuna kirjanik püüdis mõnes kohas edasi anda õnnetundi, pehmendatud kujul lugeda moraali. Kuid ka see "moraalitsemine" oli nendes lugudes minu arust küll positiivne ning need lood on head lugeda ka täiskasvanutel, kuna mitmes kohas tuleb välja just see, kui suur roll lapsevanematel on oma lapse elus ja kuidas lapsevanemad seda tihti ei mõista.

Raamatukoi kodulehel on käesoleva teose tutvustuseks järgmine tekst:

Vahel tundub, et inimesed ei ole kunagi paraja suurusega -- sisemiselt, tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem lugu on tavaliselt vahepealsetega. Selles raamatus on kaks põnevat lugu noortest, kelle elu pole enamasti muretu ja mitte kunagi lihtne. Esimene ulatub Rootsist Eestisse ja teine vastassuunas Eestist Rootsi. Segadusi ja probleeme on noortel nii koolis kui ka südameasjades ning tihti kipuvad nende tegemised kujunema ohtlikumaks seikluseks, kui nad ootavad või soovivad.