V. Aveyard "Punane kuninganna" (veebruar III)

424 lk
2015, Pikoprint

Aegajalt sirvin nimekirju pealkirjaga: "Kui sulle meeldis Lahkulööja/Näljamängud/Labürindijooksja, siis sulle meeldivad ka need raamatud!" Ühest sellisest nimekirjast jäigi see raamat mulle ette. Kui ma nüüd hästi ausalt ütlen, siis liigun mõtetega sinna poole, et kirjastajana ka tõlkekirjandusega tegelema hakata. Eks see on teine põhjus, miks püüan leida midagi võõrkeelset, mis endale meeldiks.

Kirjastajana pettumuseks, kuid lugejana minu suureks rõõmuks tuli välja, et Pikoprint on selle huvitava raamatu juba avastanud. Ja nii see minu lugemislauale jõudiski.

Raamatu "Punane kuninganna" tutvustust saad raamatupoe lehelt lugeda siit!

Mina olin üks nendest, kes arvas, et kogu see fantaasia maailm mind ei puuduta, kuni tulid eelmainitud kolm sarja (tunnistan- Labürindijooksjast olen näinud vaid kõiki filme, raamatuid pole veel lugenud).

"Punane kuninganna" on osa sarjast. Arvasin algul, et triloogiast, kuid tuli välja, et tulemas on ka neljas raamat. Kui nüüd vingumine kohe ära teha, siis mind ajavad väga närvi sarjad/triloogiad, mille puhul mul on kõik raamatud käes, aga ma ei saa mitte ühestki otsast aru, millisest peaks lugemist alustama. Nii oli ka seekord. Kuna ma raamatute järjekorda guugeldasin, siis leidsin ka info neljanda raamatu kohta (ja mina olin juba õnnelik, et mul on kogu triloogia korraga olemas...)

Vingumine tehtud. Nüüd arvamus- vaimustunud!

Jah, "Punane kuninganna" on segu kõigist neist kolmest eeltoodud sarjast. Ja samas on see täitsa midagi muud. Teos on väga tempokas. Kogu aeg juhtub midagi. Samas on olemas romantika liin(id), kuid see/ need pole imalad, vaid sobivad kogu loo ja õhustikuga väga hästi kokku. Kuna olen alles esimese osa läbinud, siis mingist õnnelikust armastusest kindlasti veel rääkida ei saa.

Kõik on ootamatu! Olen lugemise käigus nüüd harjunud, et selles teoses pööratakse kogu aeg kõik pea peale... ja ikkagi tuleb iga uus täispööre täieliku üllatusena. Siiani on minu jaoks kõik olnud loogiline ehk et kõik suured pöörded on tagant järgi eelneva looga kokku läinud. See on oskus, mida olen alati selliste mahukate teoste autorite puhul hinnanud.

Kiire tempo tõttu tahtsin kogu aeg teada, mis edasi saab. Nii mõtlesin aegajalt, et tahaks aeglasemalt lugeda ja rohkem nautida... aga no uudishimu surus muudkui tagant ja nii ma siis kihutasin edasi.

Korduvalt mõtlesin tõlkijale, kel eestikeelsete vastete leidmisega tuli teha ilmselt pea sama suur töö, kui Harry Potteri tõlkijal. Erinevaid võimeid ja inim(tegelas)rühmi oli päris palju.Toimetaja töö kohta ka kiitus.

Imelise kaanekujunduse autor on muidugi Liis Karu, kes ka mitmed minu raamatud on kujundanud. Oi, kuidas mulle meeldivad need reljeefsed kaanepildid, mida on nii mõnus paitada.

Sisu ma ümber jutustama ei hakka. Asun nüüd sarja 2.raamatu kallale ning eks näis, kuidas lugu edasi läheb. Loomulikult lõppes esimene osa väga põneva koha peal. 


 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

M. Kerro "Saatuse peegelpilt" (veebruar II)

222 lk
2016, AS Ajakirjade Kirjastus

Lugemise väljakutses läheb see raamat mul kindlasti teema nt 47 alla: kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?

Tegelikult olen ma selles küsimuses iga enda sõbraga ühel pool. Loomulikult ma tean ammu, et selline raamat on olemas, sest see püsis müügi- ja laenutusedetabelite tippudes. Ja ma mõtlesin kogu aeg, et kes on need inimesed, kes sellist raamatut loevad? Miks need inimesed sellist raamatut loevad? Kuid olgem ausad- ma isegi ei teadnud, milline see selline raamat on.

Kogu see selgeltnägijate teema on minu jaoks suht välistatud. Just see saade. Mul pole vahet, kas neil inimestel on võimed või kas neile öeldakse kaadri taga vastused ette. Minu jaoks on vastuvõetamatu, et sellist asja tehakse teleekraani ees. Ja siis on hulgaliselt inimesi, kes seda õhtukohvi ja võileiva kõrvale naudivad. Missasja???? Kas see teine maailm on olemas või ei ole, siis teleekraan pole minu jaoks koht, kus seda katsetada. Nii olen ka sellest saatest väljakasvanud raamatute suhtes skeptiline ja metsikute eelarvamustega olnud.

Eile Pärnu raamatukogus last trennist oodates aga jäi Marilyni raamat ette. Otsisin hoopis midagi muud. No piilusin korra sisse. Avasin suvaliselt lehekülje. Selleks oli 82, mis on ka mu sünniaasta. Lugesin. Teksti mõte selline: inimesed, kes meie ellu tulevad, pole juhuslikud. Igaüks õpetab meile midagi ... jne. Ja oligi korras- see raamat pidi kaasa tulema!

Eelarvamustele aitas tohutult kaasa kaanepilt. Nüüd kui olen raamatu läbi lugenud, siis minu jaoks on see kaanepilt ebaõiglaselt eemaletõukav ja hirmutav. Isegi kui tean, mis sisu raamatus on, siis öökapil keerasin raamatu ööseks teistpidi, sest mulle ei meeldi see must lind. Iga lehekülge keerates (lugesin öösel!) oli minu jaoks samuti see must lind hirmutav.

Kogu selle pika sissejuhatuse peale veidi ka raamatust: esimesed 134 lehekülge sisaldasid minu jaoks lihtsaid eluõpetusi, mida olen ise viimaste aastate jooksul eri allikatest õppinud ja isegi muudkui jutlustanud. Näiteks minu viimasest kolmes raamatus "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks", "Mina, supernaine, jään ellu!" ja "Kes kardab välgutüdrukut?" on olemas väga palju mõtteid, mis oleks nagu Marilyni raamatust maha kirjutatud. Oleks ma seda raamatut varem lugenud võiks mind täitsa spikerdamises süüdistada... aga ma ei olnud (sest ma kartsin raamatu kaanepilti ja olin skeptiline saate suhtes).

Enda tsitaate vaadates avastasin, et tegelikult ka juba noortekas "Ütlemata sõnad" on selliseid mõtteid sees, sest Marilyni raamatus on korduvalt rõhutatud, et ennast pead tundma ja armastama enne kui saad seda teistele jagada (või ka vastu võtta): 

Voodoo ja kristallide osa oli minu jaoks juba võõram, kuid esimene osa jagas küll puhast elamise õpetust. Mina võin küll vaimustunud olla, kuid ilmselt kõigile seda raamatut soovitada ei julge. Isegi minu eelpool nimetatud romantika sarja raamatud on mõne jaoks liiga segase eluõpetusega olnud. Ehk et sa ei saa vastu võtta seda, milleks veel valmis pole. Kui sinuni pole eelnevalt jõudnud mingeid killukesi sellisest mõtteviisist, siis on väga raske korraga kõike vastu võtta.

Minu jaoks oli selles raamatus kõik tuttav ning see lihtsalt kinnitas ühes kohas korraga kõike, mida viimaste aastate... aastakümnete jooksul õppinud ja avastanud ja praktiseerinud olen- elamist!

Kes aga teadliku elamise teemaga veidigi on juba tegelenud, sellele soovitan küll. Kaanepildist ei tasu ennast hirmutada lasta, sest lugemise ajal seda ei näe ning raamatut käest pannes võib selle tagurpidi keerata... nagu minagi tegin :)

P. s. see ei tähenda, et pilt oleks kole, vaid tõesti lihtsalt minu arust hirmutav. Teostus on ju tegelikult imeline! 


 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

N. Sparks "Kaitseingel" (veebruar I)

608 lk
2008, Pilgrim

Nicholas Sparksi avastasin umbes aasta aega tagasi, kui juhuslikult telekast nägin tema raamatu põhjal tehtud filmi "Parim osa minust" (The Best of Me). Olin esimesest hetkest võlutud ja olin kindel, et Sparks on minu uus lemmik, kelle kõik raamatud kohe läbi loen. Ostsin veel ka filmi "The Longes Ride", aga siiani on see vaatamata. Ja raamatuid ka pole lugenud. Kuni nüüd võtsin raamatukogust raamatud "Süütunne" ja "Kaitseingel". Ingliskeelsetest seisab mu lugemisriiulis pikemat aega "The Choice". Nii palju siis fännamisest. 

"Kaitseingel" on küll mahukas, aga tegelikult on kiri väga suur ning reavahed samuti, seega teksti ilmselt ikka nii palju pole, kui tavaliselt 600 lehekülje peal. Lugemiseks läks siiski kaks päeva.

Suurim põhjus venitamiseks oli ilmselt see, et ... ma ei  saanudki aru, mida ma lugesin. Ootasin Sparksilt suurt armastuslugu, romantikat, segaseid tundeid. Esimese pöördeni romantilises liinis läks 300 lehekülge. Kõik oli etteaimatav ja liiga lihtne. Samas ei tekkinud tegelaste suhtes mingeid tundeid.

Pärast kolmesajandat lehekülge hakkas põneviku osa. See oli samuti etteaimatav, kuid siiski oli lõpuni välja suht põnev, kuidas olukord laheneb. Sparksi mainet arvestades tahtsin teada, kes siis surma saab.

Nii et selline segane lugu oli. Põnevikud pole väga minu teema, kuid selline soft-versioon oli päris loetav... samas ma tahtsin ikka armastuslugu lugeda. Ausalt öeldes seega ma kihutasin sellest raamatust läbi. Erilist Sparksi naudingut küll ei olnud. Kindlasti annan tulevikus tema teistele raamatutele ka võimaluse... aga mitte vist kohe.

 ***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

M. Haran "Pehme puudutus" (jaanuar VI)

296 lk
2005, Varrak

Selle raamatuni jõudsin ainult tänu lugemise väljakutsele. See raamat läheb 2018.aasta väljakutse esimese teema alla, mis on: mine raamatukogusse, vali autor, kelle perekonnanimi algab sinu eesnime esitähega ning loe nii mitmes raamat, kui vana oled. Lugesin 35. Selleks oli Joel Haahtela "Liblikakoguja". Kuna ma olen seda raamatut juba lugenud ja kuna kuu aja pärast on mul sünnipäev, siis võtsin julgelt hoopis 36.raamatu.

Raamatu tutvustust võid lugeda kirjastus Varrak kodulehelt: Pehme puudutus.

Kuna autor oli minu jaoks võõras, lugesin kohe tema tutvustust- endine teleprodutsent. Miks on mul tekkinud tunne, et väga head ajaviiteromaanide autorid on suures osas endised teleprodutsendid? Kas teletöö annab raamatute kirjutamiseks teadmisi juurde? Hmm, olgem ausad- tegelikult on minu huvi vastupidine- tahaksin teada, kuidas kirjutada häid teoseid, mis sobiks ka telesse?

Esimesest lehest alates oli lugu tempokas ja kaasahaarav. Ei midagi erilist ja suht ettearvatav, kuid siiski selline, et tahad teada, mis edasi saab. Positiivne oli, et üleminek nö ühelt pildilt teisele oli sujuv ja samas näidati pidevalt lugu erinevate tegelaste silme läbi. Ei olnud sellist ühte punkti kinnijäämise tunnet. Ja siin ma tundsingi, et kas selline võte on autoril käes tänu teleprodutsendi tööle?

Ma ei ole päris kindel, kas ma ruttaksin samalt autorilt järgmist teost lugema, kuid ma pole ka õnnetu, et see raamat mu kätte jõudis.

Raamatu pealkirja üle aga mõtisklen siiani... Mis see veel pidi tähendama?

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

A. Kivirähk "Oskar ja asjad" (jaanuar V)

295 lk
2016, Film Distribution OÜ

Selle raamatu sai Joosep üle-eelmise aasta jõulukingituseks ning sellest ajast alates oleme seda jupi kaupa lugenud. Pigem siis nii, et mingil perioodil lugesime järjest, siis tuli pikem paus ja siis jälle lugesime. Lootsin, et eelmisel aastal lõpetame, kuid mõned peatükid jäid ikka sellesse aastasse lõpetada. Nii et suurem osa sellest raamatust on jah varem loetud.

Oskar on lasteaia lõpetanud poiss, kes peab suve maal vanaema juures veetma. Poisi jaoks tundub olukord katastroofiline, sest tuleb välja, et nutitelefon on maha ununenud. Ühel hetkel teeb ta endale puuklotsist telefoni, mis ärkab ellu. Ehk et sellega saab asjadele helistada. Ja ülejäänud raamat koosnebki sellest, kuidas ta asjadele helistab ja asjad talle. Ikka selleks, et Oskar on see käte ja jalgadega tegelane, kes saab asju erinevate muredega aidata.

Selline.. kahtlane lugu. Mina kuulun nende hulka, kellel Kivirähu "Rehepapp" jäi pärast mõne peatüki lugemist pooleli. Samuti lasteraamatust "Kaka ja kevad" lugesime koos lastega vaid mõnda lugu. Oskari loos midagi aga lastele meeldis. See polnud küll tohutu vaimustus, kuid... ei oskagi seletada.

Üldiselt selles loos ei juhtunud ju midagi. Selline rahulik tiksumine. Aga võib-olla just sellepärast sobiski see läbi aasta aegajalt lugemiseks, sest vahet polnud, mis varem oli juhtunud. Selle raamatu kohta oskangi öelda, et sai läbi loetud.

Raamatu miinuseks veel see, et mulle ei meeldi koledate ja ebarealistlike piltidega lasteraamatud. 


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

C. R. Zafon "Uduprints" (jaanuar IV)

166 lk
2015, Varrak

Kokkuvõtlikult: täiesti hämmastav raamat!

Kaanekujundus muidugi on ka imeline. Aga kuna selle tegi Liis Karu, kes on ka paljud minu raamatute kaanekujundused teinud, siis ma üldse ei imesta.

Sisu kokkuvõtet võid lugeda kirjastus Varrak kodulehelt siit: Uduprints! Seda ma ümber jutustama ei hakka.

Kirjade järgi on tegemist noorteromaaniga, kuid mina ei näe küll mingit põhjust, miks sellele raamatule üldse mingi ealise määratluse peaks külge panema. Jah, peategelased on lapsed, aga tegevus haarab kindlasti igas vanuses lugejaid. 

Tegevus liikus väga kiiresti. Algus oli mõnusalt helge. Kuigi tegemist oli sõjaajaga, siis ikkagi oli õhustik kuidagi positiivne. Peategelase perekonna jaoks igatahes küll.

Siis aga algasid müstilised sündmused. Algul väiksemas koguses, siis üha kiiremini ja rohkem. Kuna raamat oli suht lühike ning tegevus liikus kiiresti, siis käis tempo tõus tegelikult ka päris järsult. Nii et suurema osa ajast vaatasin murelikult kiirelt vähenevaid lugemata lehekülgi ja ootasin, et mis siin veel juhtub.

Tunnistan, et kaanepildi ja raamatu alguse järel ei olnud ma küll valmis selleks, kui tõsiseks lugu edaspidi läks. Samas ei jäänud peale lõppu rõhuvat tunnet. 

See oli minu esimene kokkupuude Carlos Ruiz Zafoni teostega. Juba otsisin üles info, et tal on veel mitmeid väga põneva kirjeldusega raamatuid. Nii on Zafon nüüd kindlasti mu lugemisnimekirjas ja loodan, et järgmised teosed pakuvad sama nauditavat kogemust nagu "Uduprints".


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

G. Forman "Kuhu ta läks" (jaanuar III)

251 lk
2015, Pegasus

Nagu eelmises postituses ütlesin, olin üliõnnelik, kui öösel raamatut "Kui ma jään" lõpetades mõistsin, et ma olen ikka teise osa ka raamatukogust koju toonud. Nii sain kohe öösel edasi lugeda.

See raamat läks lugemise väljakutses julgelt teema alla "raamat, mis pisara silma tõi". Päriselt! Nii kui ma esimestel lehekülgedel aru sain, et seekordne lugu on räägitud eelmise osa Mia boyfriendi Adami vaatenurgast, hakkas kurb. Nii ma siis nutsin põhimõtteliselt esimestest lehekülgedest alates. Kui esimene osa oli hea, siis see oli kohe väga hea.

Raamatu kirjeldust saad lugeda kirjastus Pegasuse kodulehelt. 

Nutmise põhjus minu jaoks oli arusaamine, et kas tõesti on võimalik armastada teist inimest nii palju, et sa ennast sellisesse olukorda lased? Ja samas ei tee midagi selle parandamiseks? Ehk siis et samal ajal vihata ennast nii palju, et sa ei püüa enda kurbust vähendada? Või siis pigem ikka armastada teist nii palju, et sa ei püüa enda kurbust vähendada?

See oligi minu jaoks põhiline tunne, mida kogu teose jooksul tundsin.

Taaskord hämmastas mind autori võime erinevad ajad omavahel kokku siduda. Peale selle siis veel eelmises osas toimunud, mida seekord räägiti mõnes kohas üle Adami vaatenurgast.

Poole raamatu peal olin juba hirmul ja mulle ei meeldinud, kuidas asjad lähevad. Lõppu ma kindlasti ära ei räägi, aga kinnitan, et vähemalt mina sain nutta paljudes kohtades lõpuni välja. Või vähemalt tunda tugevat jõnksatust sisemuses.

Mõlema osa puhul pani mind muidugi kadestama autori lõppsõna, milles ta tänas paljusid inimesi. Kui ma mõtlen, kui paljud inimesed osalevad minu raamatute valmimises... neid kindlasti on, aga kas saaksin kolm lehekülge tänamist sellest kokku kirjutada? Aga äkki selle minu teose puhul, mis saab paljudes riikides bestselleriks, saab see nii olema :)

Raamatu murdepunkt minu jaoks oli Mia küsimus, et aga kes Adami jaoks olemas oli (täpset sõnastust ei mäleta!). Ehk et kuigi Mia oli see, kes kaotas kogu oma perekonna, siis tema ümber tegutses palju abilisi, kes talle kõike kätte püüdsid tuua ning aidata. Adam aga jäi ilma samadest inimestest ning seejärel ka Miast, kuid mingit abi tema ei saanud. See oli väga mõtlemapanev koht.

Klassikaline muusika ning ka Adami rockstaari elu muidugi lisasid raamatule plusspunkte. Ma armastan inimesi, kes midagi hästi teevad, on valmis selle nimel pingutama ning mõistavad ka eesmärgi nimel loobumiste vajadust. Pidevalt oli lugedes tunne, et peaks ise ka akordionit harjutama minema (eile seda ka tegin!). Ehk siis raamat, mis teeb sind paremaks. Ja kas see mitte polegi kogemuste (nii raamatutest kui inimestega saadavate suhtlemiskogemuste) mõte- peame enda ümber tekitama neid suhteid ja kogemusi, mis toovad meis välja parimad küljed. Lastega kuulasime täna ka nii Šostakovitsi, Tšaikovski, Griegi, Mozarti ja teiste häid lugusid.

Väga hästi oli minu jaoks Adami kaudu välja toodud ka see teema, et mõnikord tuleb oma teed muuta. Isegi kui sul kõigi teiste arvates on käes kõik see, millest oled alati unistanud, siis on sul alati õigus otsustada, et kättevõidetu polegi ikkagi see, mida kõige rohkem tahan ning miski/keegi on sellest olulisem.

See raamat puudutas mind väga. Väga! Julgen väga soovitada!


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

G. Forman "Kui ma jään" (jaanuar II)

203 lk
2014, Pegasus

Järjekordne raamat sarjast "Kõik teised peale Heli lugesid seda juba sada aastat tagasi ja kõik teavad, et see on hea raamat!" No nüüd lõpuks lugesin mina ka. Taaskord ootasime koos ühe lapsega teist last muusikakoolist (meil on raamatukogu 1.korrusel ja muusikakool kohe selle peal 2.korrusel).

No ja ma ei saa aru, kuidas ma seda varem pole lugenud, kui ma tegelikult ju teadsin, et see on väga hea!

Raamatu "Kui ma jään" pikemat tutvustust loe kirjastus Pegasuse kodulehelt. Lühidalt on mõte aga see, et autoõnnetuses surevad koheselt ema ja isa, hiljem haiglas poeg ning peategelane Mia (ehk tütar) kõigub ainsana elu ja surma vahel. See lugu läheb ilmselt ka vaimulugude kategooriasse, sest Mia on vaimuna kõrval, kui ta sugulased ja sõbrad tema voodis lamavat keha haiglas vaatamas käivad.

Mind hämmastas autori oskus pidevalt mitme aja vahel pendeldada. Algul autoõnnetuse kohal mulle tundus, et see pole päris minu teema, sest ma ei tahtnud rohkem kuulda tee ääres olevatest ajudest või muudest kehaosadest. Tegelikult aga meditsiinilistele olukordadele väga palju edaspidi tähelepanu ei pööratud. Ja üldse polnud nii väga kurb. Kui teoreetiliselt on peres ainsana ellujäämise lugu hirmus kurb, siis lugedes oli tegelikult väga mõnus tunne. Autor keskendus väga palju mineviku meenutustele ja nö elusatele lugudele. Eks selle mõte oli tegelikult näidata veel rohkem, millest peategelane ilma jäi, mille kõik kaotas. Samas ka seda, miks tal oli põhjust edasi elada.

Lugemist lõpetades olin õnnelik, et olin raamatukogust koju toonud ka järgmise osa, mida kohe otsa lugema hakata. Mulle see noortekas tõsiselt meeldis. Ma ei tea, kuidas seda loevad noored, aga mind haaras teos endasse. Kindlasti loen edaspidi ka sama autori teoseid, sest mulle väga meeldib, kuidas ta kirjutab.

Filmi tahan ka nüüd kindlasti kusagilt üles leida ja ära vaadata.


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

V. Zeland "Transurfing- reaalsuse juhtimine. I-V aste" (jaanuar I)

672 lk
2013, Ersen

Kui lehekülgede arvu vaadates jääb mulje, et olen seda lugemisaastat eriti tempokalt alustanud, siis see on petlik. Transurfingu raamatut hakkasin lugema eelmise aasta kevadel, kui hakkasin osalema Crystal Ra Laksmi korraldatud Külluse seikluskoolitusel. Kursuse lõpetasin edukalt novembris, kuid selle raamatuga sain alles nüüd hakkama.

Raamatu "Transurfing- reaalsuse juhtimine" pikemat tutvustust võid lugeda kirjastuse kodulehelt.

Eelmisel aastal lugesin läbi paar Zelandi lühemat raamatut. Kõik need leheküljed räägivad lõppkokkuvõttes mõnest lihtsast elutõest. Sellest, et igaüks meist saab tohutult palju enda elukäiku mõjutada ning et oluline on olla sina ise ja lasta teistel olla nemad ise. Mõtted on lihtsad ja loogilised, kuid selliselt lühidalt lugedes tekitavad enamuses protesti või valearusaama.

Elukäigu mõjutamise puhul ootavad inimesed tohutult kiireid muudatusi. Ja kui neid ei tule, siis on pettumus, et "minust ei sõltu ikka midagi".

Teine mõte, et ole ise sina ise ja lase teistel olla nemad ise- kui olen sel teemal inimestega rääkinud, siis seda mõistetakse ka esmalt nö allaandmise võtmes. Et "ma olen selline ja selliseks jään!". Selle raamatu mõttes aga tähendab see, et sa annad endast parima, et teada, kes sa TEGELIKULT oled, mida tegelikult suudad ja mida siin elus pead tegema. Pole ju saladus, et enamus inimestest kasutab elu jooksul vaid väga väikest osa oma võimetest. Iseendaks olemine selles raamatus pole mõttetu kohapeal tiksumine ning vegeteerimine, vaid täiskohaga elamine. Enda väärtustamine. Mõistmine, et sa pead enda eest parimalt hoolitsema, et suudaksid teistega käituda nii, nagu nad väärt on.

Ehk et kõik algab ikka iseendast. Vana tõde, et tühi kott püsti ei seisa. Kõigepealt tuleb ennast täita, et saaks anda. Aga Zeland kirjutab seda siis üle 600 lehekülge... ühes raamatus. Mina sain sellest raamatust päris mitu lehekülge tsitaate, mida edaspidigi üle lugeda (jaa, ma kirjutan meeldinud tsitaadid välja eraldi ühte faili arvutis ning aegajalt loen üle).

Soovitama ma seda raamatut kellelegi ei hakka, sest selliste teosteni jõuab igaüks sel hetkel kui on valmis. Seda ei saa päris niisama suvaliselt soovituse peale lugeda. Minu kätte jõudis see teos aga väga õigel ajal.

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Lugemisaasta 2017

Ootamatult ongi üks ring jälle täis saanud. Eile istusin pool päeva mõnuledes FBs, sest kõik tegid kokkuvõtteid oma 2017.lugemisaastast. Mõnusad loetud raamatute nimekirjad, kollaažid kaanepiltidest... mmm... mõnulesin ja ahmisin sisse teiste kogemusi.

Mõne inimese 150-200+ loetud raamatu üle olin aegajalt kade ka, kuid samas annan endale aru, et ise raamatuid kirjutades ja kirjastades ma lihtsalt ei saa endale sellist lugemistempot lubada. Neil aegadel, kui mul endal mõne raamatu kirjutamine aktiivselt käsil on, ei saa ma midagi muud lugeda. See segaks minu mõttekäiku. Ja nii ongi.

Kuna sel aastal kirjutasin peaaegu üle kuu sarja "Mõni õhtu romantikat", siis see tähendas, et oli palju lugemisvaba aega, mil ma kas kirjutasin või valmistusin mõne enda raamatu kirjutamiseks. 2017.a ilmuski mul endal 7 raamatut- kuus neist sarjast "Mõni õhtu romantikat" ning lisaks lasteraamat "Laste ilus elu maal".

Kogu selle pika jutu peale aga on mul rõõm nentida, et viimase 11 aasta arvestuses tegin rekordilise lugemisaasta ning sain kirja 34 raamatut. See tähendab 9622 lehekülge. Lehekülgede loendamise komme on mul küljes nüüd FB lugemise väljakutse grupist, kus püüdsime aasta lõpuks kamba peale kokku saaada 2 000 000 loetud lehekülge, kuid... sel aastal veel ei õnnestunud.

Lugemise tegi eriliseks veel minu enda jaoks algatatud väljakutse "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan". See väljakutse jätkub ning selle kohta võid täpsemalt lugeda mu blogist Minu ilus elu maal.

2017.aastal said loetud aga järgmised raamatud:
1. Doris Lessing "Kui vanad suudaksid..."- 264 lk
2. Karina-Louisa Puht "Võidetud tüdruk" - 164 lk
3. Maria Lepmaa "Saladuse jõud"- 190 lk
4. Elizabeth Hartley-Brewer "Poiste eneseväärikus"- 224 lk
5. Kristiina K "Toto tembutab jälle" - 40 lk
6. Maria Lepmaa "Kuu, räägi minuga"- 89 lk
7. Michael Heppell "Võrratu elu"- 263 lk
8. David Herbert Lawrence "Lady Chatterley armuke"- 335 lk
9. Vadim Zeland "Reaalsuse teostaja" - 232 lk
10. Agnes Kolga "Varjajad" - 240 lk
11. Samantha Young "Jamaica Lane"- 360 lk
12. Marie Lu "Legend"- 304 lk
13. E. Lockhart "Me olime valetajad" - 229 lk
14. Anni Sennov "Kristalllapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud"- 127 lk
15. Kati S.V. Murutar "Südamesalu salavägi"- 94 lk
16. M.V. Hansen, R.G.Allen "Ühe minuti miljonär: teadlik tee jõukuseni"- 384 lk
17. Margit Peterson "Westoffhauseni häärberi saladus"- 286 lk
18. Diana Gabaldon "Võõramaalane" 1.raamat- 447 lk
19. Ann Marvet "Metsa-, soo- ja niiduaabits"- 144 lk
20. Diana Gabaldon "Võõramaalane" 2.raamat- 424 lk
21. Esther ja Jerry Hicks "Raha ja külgetõmbeseadus"-  288 lk
22. Mark Fisher "Otsemaid miljonäriks"- 118 lk
23. Kreet Rosin "Mina olen väärtuslik"- 310 lk
24. Harry Raudvere "Hüüdnimi Eestlane" 1.osa- 660 lk
25. Richard Templar "Rikkuse mängureeglid"- 241 lk
26. Vadim Zeland "Transurfing- reaalsuse juhtimine. Praktiline kursus 78 päevaga."- 191 lk
27. Diana Gabaldon "Kiil merevaikus" 1.osa- 560 lk
28. E. L. James "Gray"- 576 lk
29. Diana Gabaldon "Kiil merevaigus" 2.osa- 446 lk
30. Mark Bego "Tina Turner: kõiki reegleid rikkudes"- 208 lk
31. Tammara Webber "Lihtne"- 309 lk
32. Katja Millay "Vaikuse meri"- 456 lk
33. Derek Landy "Detektiiv Luuker Leebesurm"- 374 lk
34. Kristiina K "Toto, Joonas ja püha Mimoos"- 45 lk

Lastega jäi meil päris mitu raamatut pooleli. Ja üks mahukas raamat on mul endal ka lõpetamisel. Aasta lõpp läks täitsa planeerimatult, nii et lihtsalt ei jõudnud kõike, mis plaanis oli. Aga eks alanud aastal jätkame hoogsalt.

Viimase 11 lugemisaasta statistika on siis selline:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
2016a- 16 raamatut
2017a-  34 raamatut

Mõnusat uut lugemisaastat meile kõigile! Loodan väga, et kohtud sel aastal raamatutega, mis sulle midagi annavad ning igapäevast elamist ning hakkamasaamist toetavad! Loodetavasti tuleb mõnigi neist Heli Kirjastuse e-poest!

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. 
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks. Kõiki Heli Kirjastuse raamatuid saad osta vastavatud e-poest!