V. Roth "Murdmatu" (juuni III)

416 lk
2014, Pegasus

Kuna pool eilsest päevast läks järgmise osa hankimisele, siis "Lahkulööja" triloogia kolmas osa sai loetud täna. Kuna tuli välja, et Pärnu-Jaagupi raamatukogus oli vaid triloogia 2 esimest osa ning üheski lähimas raamatukogus ka seda polnud (Pärnut mõtlen), siis sammusin otse hoopis raamatupoodi. Nii et kui keegi nüüd peale kahe osa lugemist avastab, et kolmandat ei saa, siis minu käest saab laenata.

Noh, lõppu ma ei taha ära rääkida. Aga millegi pärast olin kogu aeg kindel, et see on teistsugune.

Nelja päeva jooksul tuli lehekülgi siis kokku peaagu 1200 (mõni jäi puudu). Kolmas osa oli sama tiheda tegevusega, kui eelmised, kuid lugemine läks aeglasemalt. Ei tea, kas seetõttu, et nii mitu päeva järjest oli kirjaniku keelekasutusega nii ära harjutanud, et see polnud enam uudne... või oligi igavam? Palju kordamisi oli "Murdmatus" küll. Just nagu oleks autor tahtnud, et seda saaks lugeda ka eelnevate osadeta, kuid minu arust ei saa. Nii et eelmistes osades toimunu kordamist oleks vähem võinud olla- kes eelmisi luges, mäletab nagunii ja kes pole lugenud, seda need ka ei aitaks.

Kui algul rõõmustas mõte, et selles raamatus saab lugeda ka Tobiase mõtteid, siis pettusin kohe tema esimese peatüki juures. Nimelt polnud see SEE Tobias, kes minu peas ja eelmistes osades oli. Minu jaoks kõlasid Tobiase mõtted väga Trisi moodi, nii et lihtne oli peatüki jooksul ära unustada, et kes siis seekord mina-tegelane on. Erinevatest vaatenurkadest rääkides peaks minu arust suutma teha seda nii erinevalt, et lugeja aru saaks, kes räägib.

Viimases osas oli vahva mõelda ka, et tegelikult olen ju pool aastat raamatu mõttelises tegevuskohas elanud- Chicago lähedal. Ehk siis raamatu järgi ääremaal ehk Chicago ja Miwalkee vahel. Aga no sellest mõnes minu järgmises raamatus :)

Oma viimaste lugemispäevadega jäin aga väga rahule. Minu jaoks on see fantaasia maailm uus... ja samas jookseb see kõik meie igapäevase maailmaga kokku. Nii et kui keegi mõtleb, et ma olen täitsa uuele lainele üle läinud, siis ei- mina näen kõigis neis viimastes loetud raamatutes seda osa, mis meie eluga kokku puutub. Lõppude lõpuks on ju kõik üks ja sama.... iga uus on unustatud vana... jne. Nii et isegi kui ühe või teise asja üle ka viimases triloogias võiks vinguda, siis üldiselt on väga mõtlemapanevad teosed olnud ja soovitan lugeda ning filme vaadata.

V. Roth "Mässaja" (juuni II)

397 lk
2014, Pegasus

Eile lugesin vaid kella 1ni öösel ja jätsin viimased 80 lehekülge tänaseks hommikuks maiustada. Seega ametlikult on nüüd viimaste kolme ööpäeva jooksul läbitud 780 lehekülge. Ja ärme unusta, et eile vaatasin ka "Lahkulööjate" filmi ära.

"Mässajad" on Lahkulööjate triloogia teine osa. Jätkuvad tõeotsingud. Tegevuseks enamasti palju sõdimist ning taustaks Trisi sisevõitlused. Mõne päevaga üle 700 lehekülge ühelt autorilt tähendab seda, et lõpuks küll hakkas iga uus pööre tunduma ebavajalikuna ja oleks tahtnud kiiremini teada, kuhu kõik välja jõuab. Loomulikult mitte väga kusagile, sest üks raamat on veel. Üldmulje aga on selline, et lähen nüüd kolmandat raamatut otsima.

Hmm, mu lapsed vist kolivad varsti välja... ja praegu ma ei paneks seda vist isegi tähele.... lastekaitse? :)

"Olen avastanud, et inimesed on nagu saladuste kihid. Arvad, et tunned ja mõistad neid, aga nende motiivid jäävad alati varjatuks, nende endi südamesse maetuks. Sa ei saa kunagi teist inimest tunda, aga vahel otsustad teda usaldada." (lk 383)

V. Roth "Lahkulööja" (juuni I)

383 lk
2013, Pegasus

Lõpetasin täna öösel kell 4! See fakt peaks enda eest ise rääkima. Alustasin lugemist eile... seega vähem kui ööpäevaga sai see 383 lehekülge ära nauditud. Tõesti hea oli. Üldiselt on tegemist järjekordse "Kärbeste jumalaga".

"Lahkukööja" tegevus toimub ühiskonnas, kus inimesed on jagunenud viie killa vahel ning peale selle jäävad veel üle killatud. Iga kild kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu.

Ja no Nelja on võimatu mitte armastada :) Peategelaste suhte osa meeldis mulle viimasel ajal loetud raamatutest ka kõige rohkem, sest see oli reaalsemalt olemas ja pidevalt tegevuses esil.

Mõned tsitaadid:

"Mu isa ütleb, et inimesed, kes ihalevad võimu ja saavad selle, kardavad pidevalt sellest ilma jääda. Sellepärast peame võimu andma neile, kes seda ei taha." (lk 57)

"Mu isa tavatses öelda, et vahel on parim viis kedagi aidata lihtsalt tema kõrval olla. Mul on hea tunne teha midagi, mis paneks teda uhkust tundma, nagu korvaks see kõik need asjad, mille üle ta uhkust ei tunne." (lk 152)

"Ma ei hooli kildadest. /---/Vaata, kuhu need on meid viinud. Inimolend ei suuda lihtsalt pikka aega järjest hea olla, kui juba hiilib kurjus taas ligi ja mürgitab meid."(345)

A.Condie "Matched" (mai II)

369 lk
2010, Dutton Books

Ikka veel olen müstiliste noortekate lainel. Kuna Condie "Määratud" jäi mulle silma ennne, kui see kohalikku raamatukogusse jõudis, siis lugesin seekord inglisekeelset versiooni.
Oeh, ma olen vist parimast pihta hakanud. "Näljamängudest" ikka räägin. Nii tunduvadki järgmised ühe kehvemad. "Määratud" idee oli huvitav- ühiskond vastutab kõige eest, teeb sinu eest kõik valikud, isegi selle, et kellega koos elama ja lapsi saama peaksid jne. Tegelikkuses keskendus teos ühele inimesele, pidevatele kordustele ning tegevust peaaegu ei olnudki. Kuni lõpuni välja. Punnitasin ennast lõpuni lugema, et saaks mingigi vastuse... kuid ilmselgelt tuleb triloogia 2 järgmist osa ka veel läbi lugeda. Jah, tegemist on taaskord triloogiaga, mis minust jääb edasi lugemata.

S. Westerfeld "Inetud" (mai I)

350 lk
2011, Varrak

Populaarsete noortekatega tutvumine ahvatleb tõsiselt, et peaks hakkama oma loetud raamatute aastaaruannet pidama lehekülgede kaupa. Viimased loetud raamatud on kõik päris mitmesaja leheküljelised olnud. Nii ka seekord.

"Inetud" on taaskord triloogia osa. Seekord läks lugemiseks rohkem aega ning mitu korda oli soov raamat käest ära panna. Ikka võrreldes Näljamängudega... Jah, ma tean, et see pole õiglane. Ühe soovitaja soovitus oli, et ma ebakindlast algusest ennast ehmatada ei laseks ja edasi loeks. Ilma selle soovituseta ma oleks ammu alla andnud. Mingil hetkel aga läks jah põnevamaks ning mõnus ootusärevus kestis lõpuni. Lihtsalt kirjutamise stiil ja keel mulle üldse ei meeldinud, kuid see võib ka tõlke tulemus olla.
Triloogiale kohaselt ei tähenda lõpp lõppu, vaid seda, et võta järgmine raamat. Mina arvatavasti seda aga ei tee ja püüan mõnest kokkuvõttest teada saada, mis edasi saab. Seda tahaks küll teada.


Iseenesest teema on hea, taaskord loodud ühiskond vs erinev üksikisik, normaalne vs see, mida oleme hakanud normaalsuseks pidama tänu varjatud infole. Minu jaoks aga ei tekkinud sidet mitte ühegi tegelasega, püüeldav armastuslugu jäi lahjaks ja inetud-ilusad-inetud-ilusad kordumine muutus liiga lihtsustatuks ning must-valgeks.

p.s. ma usun, et kirjastus pole väga õnnelik, et bestselleriks kujunenud teose kaanele sai autori nimi valesti kirja :)

Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 1.osa

Taaskord annan aru, et ilmumas on minu järgmine noorsooromaan! Seekord teemaks elu lapsehoidjana Ameerikas!

158 lk
Heli Kirjastus
Kujundaja- Liis Karu
Toimetaja- Aet Karolin
Illustraator- Lisette Eriste

Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks.

Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mu elu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada.

Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha.

Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine- need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.


Heli Künnapas on varem avaldanud teosed: Lõpupidu (2011), Homme on ka päev (2013), Tristan (2014), Minu ilus elu maal (2015).

M. Kadastik "Kevad saabub sügisel" (aprill IV)

222 lk
2013, Varrak

Raamatupoe leheküljel on järgmine tutvustus:
"Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates?
Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima."

S. Collins "Pilapasknäär" (aprill III)

332 lk
2011, Tänapäev

Pärast teise osa lõpetamist mõtlesin "Näljamängude" triloogiast pausi võtta ja hiljem edasi nautida, kuid ei suutnud. Soov teada saada, kuidas lugu edasi läheb, oli nii suur, et nüüd siis kõik kolm osa loetud. Kartsin, et paari nädalaga umbes 950-lehekülge samade tegelastega ja samas teemas läheb igavaks, aga mu kartus oli asjatu. Ka kolmas teos oli lennukalt kirja pandud ning selles oli palju ootamatuid pöördeid. Loomulikult jätkus armukolmnurk peategelaste vahel.

Täna lugemist lõpetades tundsin üle hulga aja nö raamatuleina ehk seda, kui oled põhjalikult mingis teemas sees ja siis saad aru, et see on otsas, kõik, lõpetatud. Kuna see on kellegi teise kirjutatud lugu, siis ei kõlba nagu ise edasi fantaseerida ka...

Nii et ehk olete nüüd juba aru saanud, et jäin loetuga väga rahule!

S. Collins "Lahvata leek" (aprill II)

320 lk
2010, Tänapäev

Esimeses osas lummanud tempo ja lennukus jätkub ka Näljamängude triloogia teises osas. Eelmisest raamatust tuttavad tegelased haarasid ka teises osas sama palju. Annab tunda, et autor on televisioonis töötanud, sest lugemise ajal on väga lihtne silme ees kujutada pilte toimuvast.

Nii et mõne aja pärast asun kolmanda osa juurde.

S.Collins "Näljamängud" (aprill I)

304 lk
2014, Tänapäev

Vaimustun siin jälle!
Raamatutest tehtud filmide puhul on ikka mure, et kas raamat või film on parem. Näljamängude triloogiast rääkis mulle õde-Karin juba varem, aga kuna tegemist oli fantaasiaga, siis siiani see mu lugemislauale polnud jõudnud. Siis aga juhtusin kogemata filmi nägema. Kusjuures samal ajal tegin ise arvutis tööd... aga sellegi poolest suutsin nii palju filmi näha, et vaimustusin.

Järgmisel päeval suundusin kohe raamatukogusse. Tükk aega läks, enne kui raamatud leidsin, kuna mul polnud õrna aimugi, kus fantaasia raamatud asuvad.

Raamat loetud ja vaimustus sama, kui peale raamatu lugemist. Minu jaoks olid raamat ja film mõlemad ühtlaselt head ja täiendasid teineteist. Kumbki ei rikkunud teist. Raamat on hoogsalt kirjutatud. Karmimad võitlused, romantilised stseenid ja igavikulised arutlused vaheldusid omavahel. Filmi vaadates mõtlesin, kuidas küll kogu tegevus raamatus välja näeb ja kui kaua raamatus tegelane metsas saab luusida, ilma, et see lugedes igav oleks. Aga sai. Päris mitusada lehte sai. Ja põnev oli ka.

Nii et laual on juba järgmine osa ehk "Lahvatab leek" ja ma ei tea, kes minu asemel homme lugejatega kohtuma läheb, sest mina loen kodus "Näljamängude" triloogiat :)