Follow my blog with Bloglovin

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

Siin ta on- minu ülimegaväga kaua oodatud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on ilmunud! Saadaval poodides, jõudmas raamatukogudesse ja saab osta ka otse minu käest (soovist anna teada helikunnapas@gmail.com).

256 lk
2016, Heli Kirjastus
Toimetaja: Monica-Linde Klemet
Kujundaja: Liis Karu
Tagakaane foto: Evelin Sulg

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused. (Toimetaja Monica-Linde Klemet)

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Mõned lõigud raamatust:

"Joel saab mu eemaletõmbuva keha rahutusest aru, langetab mu seljal lebanud käe, kuid kokkupõimitud käed jätab seotuks. Midagi rääkimata lähme saalist välja. Järgnen talle sõnatult, sest kui ma midagi ütleks, reedaks see kindlasti segaduse mu sees." (lk 36)

"Elus ei ole kõik asjad lõbusad. Mõnikord tuleb ennast sundida ja hambad risti vaeva näha. Alles seejärel läheb lõbusaks... kui siiski." (lk 53)

"Sa ei kujuta ette, kui kurb tunne see on, kui oled kogu aeg mingis hullus rahvamassis.. Ja samal ajal oled täitsa üksi," lausub ta taaskord unistavalt kuhugi kaugusse vaadates. (lk 68)

"Tunnen taaskord, kuidas põlved muutuvad nõrgaks. Ma ei saanud niigi aru, mis toimub ja poiss külvab oma mitmetimõistetavate sõnadega jälle segadust. Ta ütleb nii palju... ja samas veel rohkem jätab ütlemata." (lk 132)

Edasi loe raamatust!

M. Hatfield "Vampiiri vari" (aprill I)

2011 a
324 lk
Kirjastus Ersen

Kuigi mul on mitu raamatut veel pooleli (näiteks Anna Karenina 2.osa ja noorteka Pärast 2.osa jne), siis lõpetasin vahepeal hoopis ühe vampiiride raamatu. Kuna ma viimasel ajal harrastan jälle raamatupoodides nuuskimist (see, et käid pikalt raamatupoes ringi, silitad raamatuid, nuusutad, loed sisu kirjeldusi, sirvid jne), siis tõin taaskord koju ühe 2,99€ maksva raamatu.

Algus oli isegi midagi. Vampiiriprintsess Alexia vangistas draakoniisanda Declani, kelle vanemad vampiirid just tapsid. Sellest mõttest oleks võinud päris ilusa loo kokku kerida. Minu jaoks autor seda aga ei teinud.

Jah, otse loomulikult armusid nad teineteisesse ja ületasid takistusi, aga see kõik oli ebaloomuliku (mitte, et vampiirid ja inimeseks muutuvad draakonid saakski üldse väga loomulikud olla). Kõik juhtus kogu aeg. Asjadeni ei viinud loomulikud arengud, vaid kogu aeg juhtus midagi ebaloogilist. Pääsemiseks või muudeks tegemisteks ilmusid äkitselt vajalikud asjad ja kõik laabus, kui pidi, kuigi enne selleks migit vihjet ei olnud.

Väga pinnapealne lugu. Pidevalt ei saanud ma aru, kas ma sain ütlemata asjadest õigesti aru või mitte, sest neid lihtsalt polnud kirjas. Peale selle ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli noorte või täiskasvanute raamat, sest minu arust ei sobinud see kummalegi.

Aga noh, vampiirid pidavatki eile päev olema. Üks raamatukogu töötaja ütles mulle nii.

Blogiauhinnad 2016

Sel aastal osalen ka mina Blogiauhinnad 2016 jagamisel. Üritusest saad pikemalt lugeda Blogiauhinnad 2016 lehelt.

Minu lugemisblogi on kirjas raamatublogide kategoorias. Mida rohkem on osalejaid, seda vahvamad alati sellised ettevõtmised on. Kui sa pead ka raamatu- või mõnda muud blogi, siis pane ennast kirja siin ja osale samuti blogiauhindade jagamisel!

A. Todd "Pärast" (märts II)

558 lk
2015, Buduaar Meedia OÜ

Mulle tõesti meeldis! Esimesel päeval lugesin 400 lehte, aga kuna ise maani haige ja lapsed ka kodus, siis rohkem ei jõudnud. Nii tuligi viimased 158 lehte järgmiseks päevaks jätta.

Viimasel ajal olen jälle jõudnud mitmed korrad harrastada oma lemmiksporti- üksi raamatupoes jalutamist, raamatute sirvimist, sisu tutvustuste lugemist. Nii mulle ka "Pärast" ette jäi. Ühel päeval jäi ette ja järgmisel läksin ja ostsin ära. Ma ei osta endale tavaliselt (eriti sellise hinna eest!) ühekordseks lugemiseks mõeldud raamatuid, aga esimesest hetkest oli selge, et see raamat toetab minu enda hetkel pooleli olevaid teoseid.

Võin kindlalt öelda, et need, kellele meeldib "Pärast", neile meeldib ka minu varsti ilmuv noortekas "Ütlemata sõnad". See lihtsalt on nii:

Klassikaline lugu tublist tüdrukust ning segase tumeda taustaga "pahast poisist", kes jupi kaupa avaneb ja paremaks muutub.

Mõnusalt liikuvalt kirjutatud. Enamasti dialoogile keskenduv. Midagi erilist ei juhtu, kuid pinge on kogu aeg üleval. Samas- umbes 400ndal leheküljel muutub veidi tüütuks, et alati, kui asjad lähevad hästi, siis kohe lähevad uuesti halvasti. Kuna see juhtub nii kiiresti ja nii tihedalt, siis erilist sidet ühegi hästi-, ega halvastiminekuga ei tekki. Saan aru, et selline stiil tuleb sellest, et algselt on lugu netis jupi kaupa avaldatud. Kuna seda seeriat on veel päris-päris mitu raamatut, siis vot seda ma enam ette ei kujuta, et kuidas sama teemat veel väga edasi saaks venitada? Aga eks ma hiljem püüan seda kusagilt edasi lugeda. Seda ma küll ei viitsi oodata, et millal järgmine lugu eesti keeles ilmub.

Minu jaoks on märk veel see, et nutta ma küll kordagi ei saanud.

Seksistseenid on jah täitsa olemas. Pidevalt. Minu jaoks on noortekaid kirjutades alati küsimus, et kas ja kui palju seksi? Ühes mu noortekas on väga vähe seda kirjeldatud ja juba kuulsin, kuidas üks ema oma 15-aastasel tütrel seda lugeda ei lubaks. No "Pärast" pole sel juhul jah üldse tema teema. Ilma seksi (ja seksilaadse tegevuseta) oleks see raamat vist poole lühem.

Nii et mulle jah meeldis ning igaks juhuks märgin ära, et minu noorteromaan "Ütlemata sõnad" on kirjutatud enne selle raamatu lugemist. 

L. Tolstoi "Anna Karenina" I osa (märts I)

479 lk
1978, Eesti Raamat

Olen varemgi kirjutanud, et ma olen see oma arust päris palju lugenud inimene, kes on koolid jms lõpetanud enamusest suurtest klassikutest mööda pääsenult. "Anna Karenina" on järjekordne raamat, mida minu arust on kõik teised lugenud ja mina siiani polnud. Siis nägin ühel hetkel kogemata mingit osa sellest filmist ja tuli jälle meelde, et mu lugemisplaanis on "Anna Karenina" juba ammu kirjas.

Kuna praegu on loetud vaid I osa, siis tegelikult on lugu ju veel poolik.

Vene kirjandus on mulle millegi pärast alati meeldinud. Keskkooli ajast on eriliselt meeles Turgenevi teosed. Praegu mõeldes on selle põhjuseks vist ikka see üks ja sama keelatud armastuse teema, mis mind võlub. Sellest saab ju nii erineval moel kirjutada. Nii on ka "Anna Karenina" ju tegelikult lugu keelatud armastusest ja sellest, kuidas ümbritsevate reeglite järgimine inimesele mõjub ning lõpuks hoopis vastupidiselt tööle hakkab.

Võiks öelda, et Tolstoi teos on oma kaasaja realistlik naistekas (oi, ma kuulen juba hammaste kiristamist, et kuidas ma klassika kohta nii öelda julgen, aga mõte jääb samaks).

S. Veskimees "Lõputu juuni" (veebruar I)

189 lk
2013, Kirjastus Fantaasia

Jätkan vabaerakondliku kirjandusega. Ehk siis kirjandus ise pole erakonnalik, vaid autor minu jaoks tuttav just erakondlikust tegevusest. Ats Miller (kirjanikuna Siim Veskimees) on minu jaoks tuttav just nii. Ja tänu sellele jõudsingi teoseni "Lõputu juuni".

Olen juba varem kirjutanud, et fantaasia ei ole päris minu maailm. Olen siin küll fantastiliste noorteraamatutega tutvunud, kuid Veskimehe raamat on ikka päris teine maailma. Sõna otseses mõttes.

Autori enda kodulehel on selle kohta kirjutatud nii:

Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle. (Lugu sellest, kuidas suvalistes kohtades on suvalisi uksi suvalisse kohta, on hoopis teine lugu teiste probleemidega...) Kuna ma ei tahtnud sisse tuua ka kauget tulevikku, tahtsin, et see lugu algaks siin ja kohe, nö tänastes oludes, tuligi sisse tuua võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga. Eks sedagi oli omamoodi lahe kirjutada (loodan, et ka lugeda) ja kuid see ei ole peamine.

Peamine on valikutes – see ei ole spoiler, kui ütlen ära, et ühel hetkel jõutakse olukorrani, kus igal Maa rahval on mõni kuni mõnisada „täheväravat”, mis avanevad inimesele igati sobivatele planeetidele. Enamasti hea kliimaga ja suhteliselt ohututele planeetidele (või vähemalt on selline paik, kuhu see tähevärav, minu raamatu mõiste „tünn” avaneb). Mida inimesed teevad? Mis juhtuma hakkab? Kuidas eestlased käituvad?

Nii et minu jaoks oli see teos jah huvitav lugemine täitsa tühja koha pealt ehk esimene "linnuke" selles žanris. Nii pole mul seda millegagi võrrelda, ega kuidagi hinnata. Raamatus leiab korduvalt atsilikku otsekohest halvastiütlemist... mille varjus saad aru, kui hästi ta tegelikult ütles ja kui edasiviiv mõte see oli. Oska ainult lugeda.

Mõnus retk teise maailma!

M. Pilt "Unemati ja lumematu: kadunud lumeliiva otsingud" (jaanuar)

104 lk
2009, Helge

Selle raamatu peategelasteks on unemati Mattias ja lumematu Leonard. Arvake nüüd ise, kuidas see raamat meie laste lugemislauale jõudis?

Õige- meie Mathias sai selle sünnipäevaks, kui oli 1.või 2.aastane. Sel ajal me selle raamatuga midagi muud ette ei võtnud, sest siis ta nii pikki tekste kuulata ei suutnud. Panime kappi. Aasta aega tagasi hakkasin mina aktiivselt Vabaerakonnas tegutsema. Sain seal kokku sellise toreda mehega, nagu Kalle Pilt. Ühel ühisel Tallinna-retkel hakkas ta rääkima, et tema naine Maili Pilt on ka raamatu kirjutanud. Unemati ja lumematu mainimisest piisas, et mul tuleks meelde- umbes 5 aastat tagasi jõudis see raamat ka meie koju! Otsisime üles ja hakkasime lastega õhtuti lugema!

Unematid ja lumematud ei suhtle omavahel. Kadunud uneliiv on aga ühine probleem, mida unemati Mattias ja lumematu Leonard koos otsima asuvad. Selleks tuleb neil igasuguseid seiklusi läbida. Kohtutakse Pakasetaadi ja tuulekrattidega, käiakse Kõuekülas ja vihmasellide juures jne. Selle põneva tee jälgimiseks on raamatu sisekaanel ka kaart kõigist Pilvemaailma kohtadest.

Meie jaoks on see üks esimene nii pikk lasteraamat, mille oleme õhtuti koos läbi lugenud. Bullerby lapsed oli esimene, millega alustasime, aga see kadus peale eelmist Soome reisi kusagile ära ja on lõpetamata. Unemati ja lumematu lugu on laste jaoks huvitav, tegelased on hästi välja mõeldud. Teoses on ilusarmsaid kohti ja ka hirmulähedast tunnet tekitavaid. Nii on selles kõike, mida tavaeluski leiab, kuid fantastilisemas võtmes. Meie lastele tõesti meeldis. Juhtumid ja tegelased on meeldejäävad. Lugesime raamatut päris pika aja jooksul. Sellegi poolest on lastel siiani meeles üsna esimestel lehekülgedel toimunud juhtum, kus mustas unenäos on roosad tomatid. See oli laste jaoks tõsiselt naljakas! Sellised meeldejäävad seigad näitavad, et lugu on hästi jutustatud, sest lastel tekkib kujutluspilt toimuvast.

Teos on kaunistatud imeilusate piltidega. Meie traditsioon on, et iga laps kuulab enda voodis pikali ja kui on loetud, siis käin ringi ja näitan kõigile pilti. Selle raamatu pilte nad imetlevad pikalt.

Nii et soovitan soojalt umbes alates 4.eluaastast!

Lugemisaasta 2015

Lugemisaasta 2015 on lõppenud ja aeg sellest kokkuvõtted teha. Ette võib öelda, et oli rekordaasta. Enamus aastast sai veedetud 4 lapse poolüksikemana (mees Soomes tööl), ise avaldatud 2 raamatut (Minu ilus elu maal ja Tähtajaline elu 1.osa), poolenisti valmis kirjutatud 2 järgmist noorteraamatut (Ütlemata sõnad ja Tähtajaline elu 2.osa). Seega on väga loogiline, et ka lugemises oli aasta edukas.

Loetud said sellised raamatud:
1. Hanne Ørstavik "Kirikuõpetaja"
2. Virginia Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust"
3. Ivo Rull "Populismist"
4. Sami Lotila "Kasutusjuhend: Soome"
5. Kati Saara Vatmann "Anita ja UFO"
6. Raija Siekkinen "See oli siin"
7. Joel Haahtela "Liblikakoguja"
8. Margit Peterson "Virtuaalmees"
9. Elo- Maria Roots "Vaimude jaam"
10. Hille Karm "Taevas ja maa"
11. Ketlin Priilinn "Liiseli võti"
12. Suzanne Collins "Näljamängud"
13. Suzanne Collins "Lahvatab leek"
14. Suzanne Collins "Pilapasknäär"
15. Mart Kadastik "Kevad saabub sügisel"
16. Scott Westerfeld "Inetud"
17. Ally Condie "Matched"
18. Veronica Roth "Lahkulööja"
19. Veronica Roth "Mässaja"
20. Veronica Roth "Murdmatu"
21. Ahti Kõo "Salamees"
22. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa
23. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa
24. Sigrun Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna"
25. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa
26. Maria Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"
27. Ivar Soopan "Kõik poisid ei saa suureks"
28. Epp Petrone "Minu Ameerika" 1.osa
29. Tommy Hellsten "Jõehobu töökohal"
30. Peep Vain "Kõige tähtsam küsimus"
31. Elizabeth Buchan "Hea naine teeb tagasi"
32. Ilmar Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus"

Nagu näha, siis ikka tõusvas joones:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut

Loomulikult on raamatute kaal erinev ning ainult numbrites lugemust mõõta ei saa, kuid mingi mõõdupuu on see ikka! Tegelikult tahaksin jätkuvalt ikka veel ja veel rohkem raamatuteni jõuda ja järgmisel lugemisaastal annan endast parima, et aasta lõpus võiks veel paremast tulemusest rääkida!

I. Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus" (detsember II)

159 lk
2010, Tammerraamat

Ilmar Tomuski teostest olen ainult häid sõnu kuulnud. Eriti poisteraamatute arvestuses.

Nii sattuski minu kätte lugu, mille kohta raamatu tagaküljel on kirjas nii:

See raamat on pühendatud kõikidele isadele, kes veedavad puhkuse koos oma perega. Ja teevad seda Eestis. Kuigi loo alguses võtab perekond vastu üksmeelse otsuse veeta perepuhkus Hispaania päikeserannikul Costa del Solis, leiavad nad end ühel päeval hoopis Lääne-Virumaalt Parakatkust. Parakatku oli aga kunagi kuulus seal elutsevate karude poolest. Esialgu kohtub perekond küll vaid hiirega, aga karud ei jää tulemata. Maaelu on lõbus, huvitav ja – ohtlik.

Mulle see lugu väga meeldis. Tänapäevaselt eluvõõras linnarahvas romantilisse maaellu sukeldumas. Mõnus, et maaelu nii populariseerida üritatakse. Kurb on aga tunne, et niipidi lugu ongi praegu massidele arusaadavam ja selleski loos armsalt naeruvääristatud puhtatõulisi linnainimesi on üha rohkem.

Tomuski raamatu parim osa on ilus eesti keel. Meil läks küll nii, et kuigi hakkasin raamatut algul lastele ette lugema, siis jätkasin ja lõpetasin üksi. Meie lasteaiaealistele oli teos liiga keeruline. Tomuski keel on küll ilus ja mitmekesine, aga selle võrra ka keerulisem. Kooliealistele aga soovitan väga.