neljapäev, oktoober 24, 2013

D. Hill "Näeme veel, Simon!" (oktoober II)

100 lk
2001, Avita

Olen taas noortekate laienel! Nii lugemises kui kirjutamises.
Esimesena haaratud raamatu "Näeme veel, Simon!" puhul tegi ettevaatlikuks juba õhuke välimus. Kui koolilapsena sai mõnigi kord ka õhemate raamatute järele haaratud, siis olen ammu õppinud, et õhem pole tavaliselt parem.

Autor jutustab loo 4.klassi poisist Simonist, kellel on haigus nimega lihasdüstroofia. Haigus on lõpufaasis ning inimesed ta ümber tegelevad tegelikult igapäevaselt poisi surma ootamisega. Kellelegi pole saladuseks, et see varsti tuleb.

Lugesin netist, et see raamat on ka 4.klasside lugemissoovituste seas. Tegi natuke nõutuks. MA saan aru, et on tahetud käsitleda rasket haigust ning põdeja ja teda ümbritsevate inimeste elusid sel perioodil. Päris asjalikult on kirjeldatud Simoni tundeid, kuidas teda ajab närvi, et võõramad inimesed püüavad teda alaarenenuna kohelda, kuigi tegelikult on selle haiguse puhul mõistus selge, vaid lihased kärbuvad.

Tervet raamatut läbisid vaimukad ütlemised, mis minu arust on väga täiskasvanu tasemel. Ma tõsiselt kahtlen, kas teismelised poisid suudavad niiviisi rääkida ja sellise taseme nalju teha.... Aga no eks inimesed on erinevad.

Minu jaoks jäid tegelased kaugeks, lõpus polnud kellestki kahju. Väga ei julge soovitada kellelegi.

Kommentaare ei ole: