neljapäev, oktoober 31, 2013

K. Brooks "Lucas" (oktoober IV)

320 lk
2007, Avita

Peategelane 15aastane Caitlin elab koos kirjanikust isaga Inglismaa ühel väikesaarel. Tegevus toimub enamasti suvel, mil on ülikoolist koju saaabunud ka tema vanem vend. Caitlini ema on aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud ning isa tunneb ennast selles jätkuvalt süüdi. Caitlinile jääb silma saarele ilmunud võõras poiss nimega Lucas, kes elab metsas, toitub loodusest leitavast ning elatub mõningatest juhutöödest. Suurem osa saare elanikke aga võõristab uustulnukat ning erinevate kokkusattumuste, hirmude, väljamõeldiste tulemusena tehakse Lucasele selgeks, et ta pole saarele teretulnud.

Raamatu esimeste lehtede järel sain aru, miks mitmed inimesed on minu noorteka "Lõpupidu" kohta öelnud, et "teadsin juba algul, kuidas see lõppeb, kuid lootsin lõpuni, et ma eksin!". Täpselt nii tundsin ise selle raamatu puhul ning see esimestel lehekülgedel etteöeldud lõpp häiris. Sellegi poolest suutis teos üllatada, sest saarele ilmuva võõraga kaasnema pidanud armulugu (nagu klassikaliselt oleks võinud arvata) jäi tulemata. Pigem oli põhirõhk kinnise ühiskonna inimeste pimestatusel, mõjutatavusel, kui lihtsalt on inimesed valmis nö omade katsmiseks valetama, aru saamata, et selleks pole tegelikult põhjust ning et nö võõrale võib see väga rängalt mõjuda. Näidati, et sa võid võidelda kui tahes ilmselge tõe ja õigluse eest, aga kui sa oled vähemuses ja su vastas on pimestatud mass, siis ei juhtu mitte midagi. Pigem jääd ise nö teerullile alla.

Saarel võõrana elanud Lucas ütles isegi:
Inimestele ei meeldi see, kui nad ei tea, kes sa oled. Nad ei armasta asju, mida nad ei suuda lahterdada. See hirmutab neid. Nad võtavad pigem omaks koletise, keda nad tunnevad, kui midagi mõistatuslikku, mida nad ei tunne...

Kahjuks kehtib see ju ka tänapäeval. Kuigi tegemist on suhteliselt lihtsa noortekaga, siis lugeda soovitan, sest kindlasti annab värske meeldetuletuse sellest, kui kitsarinnaliselt me kõik aegajalt tegutseme.

Kommentaare ei ole: