Laupäev, märts 17, 2018

V. Aveyard "Kuninga kong" (märts V)

566 lk
2017, Pikoprint

"Kuninga kong" on kolmas raamat Victoria Aveyardi sarjast, mille eelmised osad on "Punane kuninganna" ning "Klaasmõõk".  Kuigi algul arvasin, et tegemist on taaskord triloogiaga, siis sellel sarjal on tulemas ka 4.raamat "War storm". Originaalis ilmub paari kuu pärast, seega eesti keelde ilmselt jõuab veel veidi hiljem. Ehk siis need, kes soovivad kõik raamatud kohe korraga läbi lugema, peavad veel veidi ootama.

Selles osas jätkub tegevus maailmas, mille inimesed on jagunenud vere järgi kaheks: Punasteks ja Hõbedasteks. Punased siis meie mõistes nö tavainimesed, Hõbedased aga sellised, kel on mingi eriline võime. Juba esimeses osas selgus, et olemas on veel kolmas liik ehk uusverelised. Need on Punased, kellel on võimed, mis on Hõbedaste omadest veidi erinevad ning enamasti tugevamad. Peategelane Mare on üks sellistest.

Suurema osa sellest teosest on Mare vangis kuningapoja Maveni juures, kes teda haiglaselt armastab. Maven on tegelane, kelle olemust ja tausta selles osas ehk kõige rohkem lahatakse. Tema isiksus on tõesti haiglane. Tuleb välja, et Maveni ema, Mare poolt tapetud kuninganna, kaotas osad Maveni tunded (võttis välja!) ning osade eemaldamisega ebaõnnestus nii, et need muutusid tugevamaks. Kas selline mõjutamine on piisav põhjendus Maveni sugusele koletisele andestamiseks? Mare igatahes sellele mõtleb. Maveni vend Cal isegi veel rohkem. Ilmselt selgub järgmises osas, milline on Maveni saatus.

Eelmises osas kahtlustatud rasedus sai teoks. Autor ei tapa väga paljusid olulisid inimesi. Eelmises osas suri üks, keda seekordses osas piisavalt taga nutetakse. Tema asemele sündis aga beebi, nii et seegi surm leevendati kuidagi ära.

Nii et kuigi suurem osa raamatust on sõdimine, siis laibad on enamasti anonüümsed ning mingeid tundeid lugemisel ei tekita. Nii Hõbedaste kui ka uusvereliste seas on tervendajaid mõlema poole tarvis, nii et pärast lahinguid lapitakse põhimõtteliselt kõik kokku. Selles mõttes turvaline lugemine.

Kõige rohkem häiris mind see, et romantika liinid ei liikunud ikka väga edasi. Jah, ma sain aru, et peategelased olid vahekorras, aga... isegi selleks pidin stseeni hoolega lugema, et ikka täitsa õigesti aru saada. Ühel hetkel oli küll ka jutuks, et Mare ja Cal ei kasuta omavahel sõna "armastus" ja pidevat ümbritsevat sõdimist ja ebakindlust arvestades on see ka arusaadav. Sellegi poolest tundsin iga hetkega üha rohkem, et autor ütleb mulle, mida ma peaks tegelaste tunnetest arvama, mitte ma ei tunne seda ise tegelaste sõnade ja tegude kaudu.

Viimane osa oleks võinud lühem olla. Kohati tundus, et oli liigselt venitatud. Eriti just Mare vangistuses olemise ajaga. Poole pealt läks aga jällegi hoogsalt käima, nii et tahtsin muudkui teada, mis edasi saab.

Jätkuvalt hämmastab mind see, kuidas autor suudab nii suurt väljamõeldud maailma koos hoida ning vähemalt mina pole siiani mingeid küsitavaid kohti märganud. 

Lõpus ei jäänud väga kriipivat tunnet, et peaks nüüd kohe edasi lugema, kuid arusaam, et lugu on pooleli, on küll. Nii et ootan 4.raamatut ning loodan, et Pikoprint selle ka ilusti lugejateni toob. 



 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.



 


Kommentaare ei ole: