I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet" (detsember I)

278 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1980

Häbi tunnistada, aga Turgenev oli üks väheseid Vene kirjanikke, keda gümnaasiumi ajal lugesin ja oi, kuidas mulle meeldis. See on kõik, mida mäletan. Ma isegi ei mäleta, mida ma lugesin (vist "Rudin"?). Kindlasti polnud see "Isad ja pojad". Nii et kui paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi raamatukogus mahakantud raamatuid tasuta jagati, tõin Turgenevi "Jutustused. Proosaluulet" endale koju. Nüüd jõudsin lugemiseni.

Kinnitust sai, et Turgenev meeldib mulle ikka. Mul pole võimalik teda teiste Vene autoritega võrrelda, sest nagu mainisin, pole teisi lugenud. Kogu see venepärasus on aga midagi täitsa erinevat. Ja see magusvalus lõpp, mida juba gümnaasiumis loetud teosest mäletasin. Ehk et igal juhul võid kindel olla, et loo lõpp on kurb... või siis mitte? See, mida teiste autorite puhul oleksin lugenud lõpu puudumiseks, on Turgenevi teoste pluss. Ja nii ütlen mina, kes ei salli lõpetamata teoseid.

Kindlasti loen Turgenevit ja teisi Vene kirjanikke edaspidigi.

T. Gordon "Millist last tahate teie?" (november)

315 lk
2003, OÜ Väike Vanker

Raamat, mis räägin suurest osast meie põlvkonnast ja eriti meie vanemate põlvkonnast ehk sellest, mida füüsiline karistamine ja võimu abil käskimine-keelamine tegelikult lapsega teevad. Lühidalt- see toimib vaid nii kaua, kuna käskija on füüsiliselt käsitavast tugevam! Umbes teismeliseeas aga need vahekorrad muutuvad ja nii on laps vanematele kadunud. Raamatust saab häid mõtteid, kuidas kasutada laste peal MÕJUVÕIMU (autoriteeti), mitte VÕIMU. Nii lihtne ongi.

Oodatava tulemuse võtab hästi kokku raamatu alapealkiri: "Kuidas arendada lapses enesedistsipliini". Ehk et lapse käitumine muutuks tema enda poolt kontrollitavaks, mitte et käitumist kontrollib hirm vahele jääda või karistada saada.

Pidevalt räägitakse praeguse nooruse kohta, et kontrollitamatud, karistamatuse tundega, mõjutamatud... aga selle põhjus saabki olla, et lähtutakse vahelejäämisest ja välisest kontrollist, mitte enda sisemisest hinnangust, kas mingi käitumine on õige või vale.

Gordon on välja toonud ka nö vabakasvatuse probleemi, kus lapsele kõike lubatakse. Lapsed aga ei taha tegelikult, et neil piiranguid pole. See näitab, et nende jaoks pole peres tugevamat isikut, kõikumatut kaljut, kellele toetuda. Lastele on piire vaja, sest see näitab, et keegi hoolib neist piisavalt.

Mõned tsitaadid:

- "Oma mõjutamistuhinas langeb suur osa täiskasvanutest kahjuks lõksu: selle asemel, et kasutada ainult mõjutusvahendeid, kehtestavad nad piiranguid, annavad käske, jagavad korraldusi, karistavad või ähvardavad karistada. Sellised kontrollimeetodid noori tegelikult ei mõjuta, vaid ainult sunnivad ja hirmutavad neid." (lk 29)

- "Karistus või sellega ähvardamine võib mõnikord ära hoida laste vastuvõetamatu või häiriva käitumise. Kuid see toime kestab vaid kuni kontrollija on ise kohal." (lk 105)

- "Ühiskonnana on meil hädavajalik seada eesmärgiks autoriteedile ja võimule kui teiste inimestega- nii täiskasvanute kui ka lastega- suhtlemise vahendile tõhusate alternatiivide leidmine ja õpetamine, alternatiivide, mille tulemusel kasvavad inimolendid, kellel on piisavalt julgust, autonoomiat ja enesedistsipliini, et mitte lasta end autoriteedile allutada, kui kuulekus nimetatud autoriteedile läheb vastuollu nende enda arusaamaga õigest ja valest." (lk 142)

Nii et ühiskonnas teistega kõrvuti hästi hakkama saada ja seejuures ise ellu ja õnnelikuks jääda, on esmaolulised enesedistsipliin ja eneseaustus. Kuidas täpsemalt oma last nende saavutamisel aidata, soovitan lugeda Gordoni raamatust.

K. Brooks "Lucas" (oktoober IV)

320 lk
2007, Avita

Peategelane 15aastane Caitlin elab koos kirjanikust isaga Inglismaa ühel väikesaarel. Tegevus toimub enamasti suvel, mil on ülikoolist koju saaabunud ka tema vanem vend. Caitlini ema on aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud ning isa tunneb ennast selles jätkuvalt süüdi. Caitlinile jääb silma saarele ilmunud võõras poiss nimega Lucas, kes elab metsas, toitub loodusest leitavast ning elatub mõningatest juhutöödest. Suurem osa saare elanikke aga võõristab uustulnukat ning erinevate kokkusattumuste, hirmude, väljamõeldiste tulemusena tehakse Lucasele selgeks, et ta pole saarele teretulnud.

Raamatu esimeste lehtede järel sain aru, miks mitmed inimesed on minu noorteka "Lõpupidu" kohta öelnud, et "teadsin juba algul, kuidas see lõppeb, kuid lootsin lõpuni, et ma eksin!". Täpselt nii tundsin ise selle raamatu puhul ning see esimestel lehekülgedel etteöeldud lõpp häiris. Sellegi poolest suutis teos üllatada, sest saarele ilmuva võõraga kaasnema pidanud armulugu (nagu klassikaliselt oleks võinud arvata) jäi tulemata. Pigem oli põhirõhk kinnise ühiskonna inimeste pimestatusel, mõjutatavusel, kui lihtsalt on inimesed valmis nö omade katsmiseks valetama, aru saamata, et selleks pole tegelikult põhjust ning et nö võõrale võib see väga rängalt mõjuda. Näidati, et sa võid võidelda kui tahes ilmselge tõe ja õigluse eest, aga kui sa oled vähemuses ja su vastas on pimestatud mass, siis ei juhtu mitte midagi. Pigem jääd ise nö teerullile alla.

Saarel võõrana elanud Lucas ütles isegi:

Inimestele ei meeldi see, kui nad ei tea, kes sa oled. Nad ei armasta asju, mida nad ei suuda lahterdada. See hirmutab neid. Nad võtavad pigem omaks koletise, keda nad tunnevad, kui midagi mõistatuslikku, mida nad ei tunne...

Kahjuks kehtib see ju ka tänapäeval. Kuigi tegemist on suhteliselt lihtsa noortekaga, siis lugeda soovitan, sest kindlasti annab värske meeldetuletuse sellest, kui kitsarinnaliselt me kõik aegajalt tegutseme.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad...2 (oktoober III)

252 lk
2009, Petrone Print

Nirti on noor Eesti autor (sünd. 1988), kelle esikteos räägib koduvägivallast, lapsepõlvest alkohoolikust isa võimu all, lootusetusest, võimaluste otsimisest... Esimesed 100 lk lugesin ühes jutis läbi ja olin vaimustunud- lõpuks leidsin sellise teose, mis ei lase ennast käest panna. Tegevused toimuvad kõrvuti mitmes ajas, kuid vahetused olid selged.

Peale sajandat lehekülge aga... jäi seisma! Vahetuvaid ajastuid oli vähem (lapsepõlvest enam jutu polnud, enamasti vaheldus ülikooliiga nö tänapäevaga), hakkas segamini nimema, et millise ajastu peategelane üks või teine tegelane oli ja peategelase endagi olemuses eriti suurt arengut enam ei toimunud. Mõtlesin huviga, et veel on 150 lehekülge lugeda, mis küll selle aja jooksul veel juhtuda saab? Kahjuks väga ei juhtunudki.

Hämmastav on autori võime sõnadega mängida ning erinevaid teemasid laiendada. Kuigi lugu kui selline minu jaoks keskelt enam edasi ei läinud, siis sõnamängud ning autori kirjeldamisviis oli sellegi poolest haarav ja lugesin kiirelt lõpuni. Sellegi poolest oleks minu arvates teose terviklikkus võitnud, kui maht oleks väiksem olnud. Võlu oleks säilinud lõpuni.

Jäin mõtlema ka seda, et raamatukogust sain Nirti teose noortekate alt... aga ma väga ei kujuta ette, millises vanuses või kogemusega noortele seda soovitada?

Minul aga on hea meel, et sai see lõpuks läbi toetud (olen ju Nirti teosest varem palju kuulnud, kui "teistsugusest") ja kogemus oli tõesti uudne... kahju ainult, et venima jäi. Jään ootama tema uusi üllitisi!

D. Hill "Näeme veel, Simon!" (oktoober II)

100 lk
2001, Avita

Olen taas noortekate laienel! Nii lugemises kui kirjutamises.
Esimesena haaratud raamatu "Näeme veel, Simon!" puhul tegi ettevaatlikuks juba õhuke välimus. Kui koolilapsena sai mõnigi kord ka õhemate raamatute järele haaratud, siis olen ammu õppinud, et õhem pole tavaliselt parem.

Autor jutustab loo 4.klassi poisist Simonist, kellel on haigus nimega lihasdüstroofia. Haigus on lõpufaasis ning inimesed ta ümber tegelevad tegelikult igapäevaselt poisi surma ootamisega. Kellelegi pole saladuseks, et see varsti tuleb.

Lugesin netist, et see raamat on ka 4.klasside lugemissoovituste seas. Tegi natuke nõutuks. MA saan aru, et on tahetud käsitleda rasket haigust ning põdeja ja teda ümbritsevate inimeste elusid sel perioodil. Päris asjalikult on kirjeldatud Simoni tundeid, kuidas teda ajab närvi, et võõramad inimesed püüavad teda alaarenenuna kohelda, kuigi tegelikult on selle haiguse puhul mõistus selge, vaid lihased kärbuvad.

Tervet raamatut läbisid vaimukad ütlemised, mis minu arust on väga täiskasvanu tasemel. Ma tõsiselt kahtlen, kas teismelised poisid suudavad niiviisi rääkida ja sellise taseme nalju teha.... Aga no eks inimesed on erinevad.

Minu jaoks jäid tegelased kaugeks, lõpus polnud kellestki kahju. Väga ei julge soovitada kellelegi.

R. Toomla" Eesti erakonnad 2000-2010" (oktoober I)

250 lk
2011a, Tartu Ülikooli Kirjastus

Erakondade mahategemine on enne valimisi hoogsalt käimas, seega kõige loogilisem lugemisvara- Eesti erakondade lugu.

Rahva Raamatu kogulehe järgi on raamatu kirjeldus järgmine: "Politoloog Rein Toomla koostatud kogumik annab ülevaate Eesti erakondade tegevusest viimasel kümnendil. Käsitletakse parteide arenguid, liikmeskondi ja toetajaskondi, vaadeldakse nende paigutumist vasak-parempoolsuse skaalal ning tegevust Eesti võimuparteidena. Autor on võrrelnud Eesti erakondi nii teiste riikide erakondadega kui valdkonna teooriaga. Huvitavaks teevad faktitiheda materjali minevikust kuni 2010. aasta lõpuni toimunud olulisemate poliitiliste sündmuste kirjeldused ning arvukad graafikud ja tabelid.
Et viimane taoline ülevaade Eesti erakondadest ilmus 1999. aastal, on k. o kogumik heaks lugemiseks nii igale poliitikule kui valijale."

Kuna olen ise erakonnas ja "poliitmaastikul" (väga hirmutav ja mittemidagi- ning kõikeütlev mõiste!)tegev alates 2005.aastast, siis oli huvitav ja silmaringi laiendav lugemine.

K. Ristikivi "Rohtaed" (september I)

368 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1985

"Rohtaed" on Ristikivi Tallinna triloogia kolmas raamat. "Õige mehe koda" lugesin 2008a kevadel ning "Tuli ja raud" sai loetud veelgi varem. Kõigi kolme raamatu peategelane on maalt Tallinnasse tulnud ja püüab seal hakkama saada.

Romaani "Rohtaed" keskne tegelane on Juulius Kilimit, teise põlvkonna haritlane, idealist, kelle haridustee on jäänud poolikuks. Juuliuse suureks armastuseks läbi elu on kreeka jumalad, antiikkultuur, surnud keeled. Ümbritsevate inimeste seas tunneb ta ennast seetõttu tihtilugu võõrana, kuna ei suuda oma unistustega kaasaegsesse maailma mahtuda. Oma elu erinevatel ajajärkudel jäävad ta unistused võõraks nii klassikaaslastele, naisele, lastele kui õpilastele. Arkaadia poole püüdlemisel on Juuliuse jaoks olulised nii tema luuletused kui lapsed... kuid kahjuks ei õnnestu tal lõpuks ei ühel ega teisel viisil oma unistust täita, vaid tuleb tunnistada, et ta on terve elu ennast laiali jaganud ja see oligi tema töö.
Juulius eristub enamusest ka oma karskuse ning suitsetamise vihkamise pärast. Needki on teemad, kus tal on raske ennast teistele arusaadavaks teha.

Ristikivi meeldib mulle. See pole sugugi kõige lihtsam lugemine, kuid tulemus on seda väärt. Teos, mis on samal ajal vana ja tänapäevane. Eks oma unelmate tagaajamine, väikesed võidud ja kaotused, ole meie kõigi elu igapäevane osa. Vaimsemate inimeste puhul on enda üksi ja võõrana tundmine olnud läbivaks teemaks kõigil ajastutel, kuid iga kord mõeldakse, et see on uus. Mina olen ammu jõudnud (üllatus-üllatus!) arusaamisele, et miski pole siin maailmas uus, kõik on kõigega seotud ja üksi oleme me kõik. Keegi ei saa lihtsalt kedagi teist lõpuni mõista ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Mõned tsitaadid:

"Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad." (lk 39)

"Ka kõige heledam tuli võib üsna varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata." (lk 66-67)

"Võib olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." (lk 73)

"Igale rahvale on kõigepealt vaja tugevat majanduslikku alust, kõik muu tuleb siis iseenesest. Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda. Sellepärast õppige enne põldu harima ja veiseid kasvatama ja õpetage ka oma armas rahvas seda tegema. Ja siis, kui aega üle jääb, tulge oma kreeklaste ja roomlaste või kellega tahes." (lk 75)

"Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid?/---/ Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kogenud mehed, kes selleks on juba algusest peale ära valitud ja ette valmistatud. Iga inimene peaks olema riigis oma õigel kohal- tööline ja talupoeg omal, sõdur ja ametnik omal, filosoof aga omal, see tähendab valitseja kohal." (lk 81)

"Õnn on see, kui inimene oma olukorraga rahul on." (lk 81)

"Lõpustseen..."/---/ "Mis siis, kui tuleb lahkuda enne lõpustseeni?" Kui rumal näidend oli elu, eriti kui oma osa ei tundnud ja etteütlejat polnud! (lk 161)

"Ka inimene elab üle oma neli ajajärku: kuldse, hõbedase, vaskse ja kuldse. Ainult kuldsele ajajärgule on määratud munasjuttudest rõõmu tunda. Ja isegi siis mitte kõigile." (lk 164)

"Milleks mulle naine, kui mul on juba enesel tige keel?" (lk 173)

/---/ meie ei pea mitte midagi tegema või tegemata jätma seaduste ja kommete pärast, vaid sellepärast, et mitte teistele inimestele jalba teha." (lk 199)

"Kas poleks siiski meil kui väikesel rahval parem kõik oma jõud koondada vaimseks tööks, sest füüsilise jõuga, ma kardan, me ei suuda palju ära teha." (lk 312)

-

"Ma mõtlesin, et ta ei sattunud halba seltskonda..." Nagu kõik vanemad, pidi ta mõtlema, et Tiit võis satuuda halba seltskonda. On seletamatu sellisel puhul, kust see halb seltskond tuleb, sest kõik vanemad arvavad sama. (lk 341)

-

"Aga milleks kaasa tunda elavatele? Ainult surnud väärivad kaastunnet, et neil ei ole enam võimalik elada." (lk 360)

L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" (august I)

277 lk
2009, Ersen

Järjekordne raamat, mis minu riiulisse jõudis raamatupoe allahindlusleti kaudu. Sellest esimene eelarvamus.
Raamatu alapealkiri on lihtsameelne "101 takistust naiste karjääriredelil". Sellest teine eelarvamus.
Et ju siis on mingi naisõiguslase feministlik jura.

Aga ei olnudki.
Kuna ma olen aktiivsest ärielust praeguseks juba u 5 aastat eemal olnud (sest enda põllumajandusettevõtte juhtimine, erakondlik tegevus ja töö MTÜdes pole ju äritegevus!), siis pole nö juhtimisteemalisi teoseid mu lauale ammu sattunud. Kuna tööellu naasmine aga paistab juba päris lähedal (hiljemalt 2014a!), siis on aeg ennast uuesti kurssi viima hakata. Ja mis on parim viis selle tegemiseks, kui uurida, kuidas karjääriredelil kiiresti, kõrgele ja kaugele jõuda :)

Kuna olen juhtimist, personalijuhtimist, psühholoogiat jms päris palju nii ülikoolis kui koolitustel õppinud, siis väga palju uusi mõtteid polnud. Samas olid ka vanad head tõed mõnusalt sõnastatud, näited juures ja ikkagi õpetlik ja hariv lugemine. Frankel toob välja 101 naiselikku viga, mida me enda käitumises igapäevaselt ehk ei märkagi, kuid mis (tahes-tahtmata) mehelike reeglite järgi toimivas maailmas meile kasu ei too. Autor soovitas enda juures muuta vaid paari-kolme asja korraga ning kui need on saanud harjumusteks, siis alles järgmisi teemasid muutma hakata. Samas mõnikord muutuvad mitmed käitumised automaatselt, kui mõnda muud teemat enda juures arendad.

Frankel kirjutab naiselikest vigadest, nagu näiteks töörabamine, teiste eest töö ärategemine, firma rahaga koonerdamine, tossikeste kaitsmine, sidemete mittekasutamine, töö eraelust ettepoole tõstmine, suhtevõrgustike tähtsuse ignoreerimine, tähtsatest ülesannetest loobumine jne.

Iga teema mahub ära ühele-kahele leheküljele. Seega on tegemist pigem kokkuvõtlike meeldetuletuste kui pikakujuliste süvenevate analüüsidega. Kuna enamus teemasid on minu jaoks meeldetuletus, siis selline lühivorm on mõnus. See on kindlasti üks raamat, mis minu (varsti valmivas kontoritoas) raamaturiiulile kergesti kättesaadavate raamatute sektorisse jääb, et aegajalt leht või paar jälle meeldetuletuseks lugeda. Õpetlikke mõtteid saab kasutada ka igapäevases tegevuses, isegi kui kohe homme pole plaanis tippjuhi ametikohale asuda.

S. Lagerlöf "Charlotte Löwensköld" (juuli III)

350 lk
1994, Eesti Kirjastuse Kooperatiivi 1937a väljaande faksiimiletrükk

Müstiline romaan!
Teose peategelaseks on isepäine ja otsese ütlemisega Charlotte, kes on pikalt kihlatud abiõpetaja Karl-Arturiga. Viimase võitlused maise ja taevase õigluse vahel koourvad lõpuks noortevaheliseks tüliks, mille käigus kihlus tühistatakse. Mõlemad astuvad kiirelt järgmisi samme elu edasiminekuks- Charlotte võtab vastu rikka vabrikandi abielupakkumise ning Karl-Artur kosib esimese ettejuhtuva neiu, pidades teda Jumalast saadetuks. Karl-Arturi ülihoolitsevad vanemad püüavad loomulikult poja elu kontrollida ning tema "rumalaid otsuseid" tasandada ehk siis lapse eest ka täiskasvanult tema elu ära elada.

Mingil hetkel tundus lugedes, et kõik on väga etteaimatav. Ja siis läks lahti- väikestest märkamatutest asjadest sai paari lehekülje pärast kõike muutev sündmus, ettearvatavad juhtumid lõppesid ettearvamatult ja tõid mitmeid uusi juhtumisi kaasa, tegelased käitusid uude olukorda sattudes vasupidiselt sellele, mida oleks neist oodanud... jne.

Lagerlöf ei kirjelda pikalt tegelaste iseloome ja mõttemaailma. Ta laseb neil tegutseda ning seeläbi ennast lugejale avada. Suur osa raamatust ongi dialoogi, pikki igavaid kirjeldusi pole.

Südika Charlotte eneseohverdamine üllaid väärtusi tagaajava Karl-Arturi pärast tundus algul vanaaegne, kuni see edasi kerima hakkas ning Charlottet üha enam ja enam väga tugeva ning targa naisena näitas. Tugevad naised meeste seljataga on tänapäevalgi kõneainet tekitav teema, kuid praegusel ajal võime seda vähemalt tunnistada- tol ajal jäigi saladuseks, et millest naine on meie karjääri pärast loobunud. Nagu näiteks Charlotte õest arstiproua puhul. Samas tihtilugu loobume me tänapäeval veelgi rohkemast ja seejräel on tegemist topeltvarjamisega, kuna teoreetiliselt nagu tohiks välja näidata, kuid seetõttu tulebki meil mehi veel topelt kaitsta ja oma loobumisi varjata. Seda hinnatavam on Charlotte käitumine, mille käigus suutis ta lõpuks asjad keerata õnnelikuks ka enda suhtes ning abielu rikka vabrikandiga nautida ning headel eesmärkidel kasutada.

Kui mingi aeg tundus Charlotte käitumine ainult talle endale halba tegevat, siis lõpuks tuli välja, et kui poleks vahepealseid sündmusi olnud, siis oleks paljude inimeste elu keeruline olnud. Näiteks andis uus abielu talle võimaluse sureva õe laste eest hoolitseda, mida ta muidu poleks suutnud. Tõestav lugu väitele, et kõik, mis meiega siin toimub, on vajalik, sest aitab ettevalmistuda järgnevateks sündmusteks.

Tsitaat (mille kasutamiseks on juba mitu olukorda tekkinud):

"Kui ei nähta teed selgesti enda ees, siis on kõige parem pagal seista ja oodata!" (lk 165)

S. Undset "Proua Marta Oulie. Truu abikaasa" (juuli I ja II)

350lk
2009, Kirjastus Eesti Raamat

Raamat sisaldab Undseti kahte romaani: esimest ja viimast. Kuigi kirjutatud üle 100 aasta tagasi, on mõlemad lood uskumatult tänapäevased. Tänaseski päevas on kirjaniku suhtumine tuntavalt pigem protestimeelne, seega ma ei kujuta ette, kuidas neid raamatuid tema ajal vastu võeti.

Teoste läbivaks teemaks on armastus, truudus, kooselu võimalikkus. Suurimateks probleemideks tunduvad olevat iseseisvad naised, kelle kõrval meestel on raske ennast mehena tunda. Seega vajalikku peremudelisse sobimiseks peaksid naised mängima kedagi teist... kuid seda nad ka ei suuda. Tuttav? Meie tänapäev? No ja nii tundubki, et millest me siis täna veel kirjutame, kui vajalikud raamatud on juba ära kirjutatud- tuleb ära lugeda :)

Kui esimeses raamatus oli naine oma abikaasale truudusetu (ja hiljem seda küll kahetses), siis teises raamatus jäi naine abikaasale (põhimõtteliselt!) truuks ka peale lahutust. Peale mõningaid keerdkäike saidki nad uuesti kokku.

Peale mõlema loo lugemist jäi minusse aga mingi segadus: kas need olid siis nüüd lood tõsisest armastusest või hoopis tõestused sellest, et ka need lood, mis tunduvad "suure armastusena", on tegelikult lähemalt vaadates üks suur loobumine, kus partnerid ei tunne teineteist, mõlemad loobuvad paljust ja kumbki ei saa aru, millest teine on loobunud...

Minu tutvus tugevate naistega igatahes jätkub :)

Mõned tsitaadid:
-

"Sa ütled, et tahate ajada perekonnasõbralikku poliitikat. Aga sa ei saa ju oodata rahva poolehoidu, kui inimesed ei arva, et perekond on mingi organism, mida on võimalik opereerida üle teatud piiride. Kui seda liiga palju opereeritakse, siis kaotab rahvas uuenemise võime- /---/ Aga praegu on hulgaliselt noori, kes on veendunud, et perekond on lihtsalt mittevajalik ebamugavus ja et inimesed on liiga kaua leppinud kõigi nende vaevade ja alandustega, millest ei ole pääsu ühelgi, kui tuleb hoida perekonda kui ühiskonna põhialust." (lk 184)

-

"Ja seesama on töövõimalustega, isegi kui teil õnnestub luua niisuguseid tingimusi, et kõigile jätkub midagi teha. Kui keegi on töötu, siis ta mõtleb, vähemalt paljud mõtlevad, et nad pigem võtavad ükskõik millise töö, kui ei logelevad. /---/ Aga kui on tööd juba küll, siis sa näed, et on töid, mida kõik tahavad teha, ja on midagi, mida kellelgi ei ole isu teha." (lk 184)