P. Vain "Kõige tähtsam küsimus" (november II)

143 lk
2013

Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.

Raamatu tutvustuses on öeldud nii:

"Paljud su unistused jäävad pelgalt unistusteks, kuna sa ei tee endale lõpuni selgeks, mida elult ootad. Võimalusi on lõputult. Paljud soovid on teineteisega vastuolus. Teisel on sulle palju ootusi. Su valikuid ja otsuseid mõjutavad reklaamid ning meedia. Nii polegi väga keeruline argipäeva tormamises ennast ja oma unistusi ära kaotada.

„Kõige tähtsam küsimus” räägib sellest, kuidas saada aru, mida sina ise tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.

Oma esimeses raamatus selgitab Peep Vain arusaadavalt ja lihtsalt, kuidas samm-sammult avastada oma tegelikke tahtmisi ning nendeni jõuda. Ta õpetab, kuidas:

1) näha võimalusi, avastada oma unistusi ning luua eluks innustav visioon;
2) tunda ja tunnetada ennast järjest paremini, selleks et teha elus häid valikuid;
3) valida ja sõnastada eemärk ning teha kindel otsus sellele täielikult pühenduda;
4) luua toimiv, sammsammuline tegevusplaan oma eesmärgi saavutamiseks;
5) teha esimene samm soovitu suunas ning tegutseda võiduka lõpuni;
6) tähistada edu, võttes aega nii rõõmustamiseks kui tehtust rahuolu tundmiseks."

Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.

Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.

Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.

Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!

T. Hellsten "Jõehobu töökohal" (november I)

238 lk
2015, Kirjastus Varrak

Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.

Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.

Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.

Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!

Väga-väga hea raamat!

Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.

Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.

See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.

E. Petrone "Minu Ameerika" 1.osa (oktoober)

238 lk
2009, Petrone Print

Selle raamatu puhul olen veidi Pahupidi Leenu, sest ma lugesin “Minu Ameerika” 2.osa juba tükk aega tagasi. Nüüd siis ka esimene loetud.

Kinnitan, nagu tagakaanel Aigi Vahingki ütleb, et “Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean.” Minu jaoks oli küll see vahe, et kuna ma elasin Ameerika peres, siis ei pidanud ma kogu selles asjaajamises nii ninapidi sees olema. Kõrvalt aga nägin ikka ning teiste kogemusi kuulsin sellegi poolest.

Tekstid on varasemalt Epu blogis ja ajalehtedes-ajakirjades ilmunud, nii et need on nö massidele kirjutatud- lihtsad, loogilised ja kiiresti loetavad. Keerulisemad teemad on aegajalt sisse toodud selles võtmes, et ta arutleb teemade üle, mida ta ameeriklastega ei saanud rääkida, sest need olid seltskonna jaoks liiga tõsised.

Sellised raamatud on mõnus eneseabi ja tuletab meelde, miks ma Ameerikas ei ela, kuigi võimalus oli ju olemas! Jah, mulle meeldivad Eestis nii paljud asjad, mis on meie jaoks iseenesest mõistetavad, et neid peab aegajalt sellise Ameerika raamatu kaudu meelde tuletama.

I. Soopan "Kõik poisid ei saa suureks" (september I)

174 lk
2008, Hea Lugu

Soopani raamatust olen ammu kuulnud, kui ühest heast poisteraamatust. Jah, mulle ei meeldi selline sildistamine. Kui seda aga teha, siis tuleb välja, et lapsepõlves olid mu suured lemmikud samuti hoopis poisteraamatud, mille peategelasteks olid indiaanlased, poistekampade tegemised jms.

Soopani raamat oli ootuspäraselt hea ja mõnus lugemine. Esimesel leheküljel pettusin, sest lõpp öeldi ju kohe ära. Kui aga loo jooksul seda muudkui ootasin... ja ootasin... ja ootasin... siis sain aru, et tegelikult pole mulle midagi ära öeldud ja ühe tegelase surm on siiski "korraldatud" nii, nagu ma seda ei oodanud.

Saan aru, miks lapsed seda raamatut hea meelega loevad. Minu omad on selleks küll veel veidi väikesed, aga küll tuleb ka nende aeg.

M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (august III)

340 lk
2013, Varrak

Vahepeal kergemat lugemist ka minu lugemislaual.

Minu jaoks oli see huvitav teos, sest sellises hüplevas stiilis teost ma vist polegi lugenud. Sain hiljuti ise komplimendi, et minu enda kirjutatud raamatud on iga teosega üha paremaks läinud. Vastasin, et see on sellepärast, et ma nüüd usaldan lugejat rohkem ja tean, et ei pea kõike ette ja taha ära nämmutama oma teoses.

"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" on ka lugejat täielikult usaldav teos. Pidevalt vahelduvad ajad, millest räägitakse, jutustaja, tegevuskoht... Nii et vahepeal võtab aega, enne kui saad aru, kuhu ja kelle juurde oled järgmises peatükis sattunud. Ja see ongi põnev.

Kuid nagu öeldud, on tegemist siiski kergema lugemisega.

GADLRATF

S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa (august II)

366 lk
1989, Eesti Raamat

Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....

Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.

Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.

Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.

S. Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" (august I)

544 lk
2010a, Kirjastus Tänapäev

Undsetilt olin eelnevalt lugenud tema esimest ja viimast romaani ehk "Proua Marta Oulie" ja "Truu abikaasa". Nüüd aga jõudsin lõpuks "Kristiina Lauritsatütar" raamatuteni, mida mulle mitmed inimesed on läbi aastate soovitanud. Ja see oli teos, mis äratas minus suuremat huvi autori enda vastu. Nii saingi raamatukogust kaks Undseti elulugu.

Ma pole kunagi eriline elulugude lugeja olnud, seega ei saa seda teost sellest žanrist tulenevalt hinnata. "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" ei ole kindlasti mingi kuiv eluloo läbikorrutamine. Pigem hargneb faktiline elulugu laiali märkamatult.

Rohkem on märkmeid tema töödest- romaanidest, esseedest, artiklitest, kõnedest jne. Palju on kasutatud tsitaate isiklikest kirjadest sõpradele ja mõttekaaslastele. See kõik aitab väga hästi Undseti ajastusse sisse elada.

Seda raamatut on mul väga raske kuidagi hinnata, sest Undset kui kirjanik ise muutub minu jaoks iga hetkega üha huvitavamaks. Jah, selle raamatu järgi polnud ta sugugi kõige meeldivam inimene... kuid seda minu arust väga õigetes kohtades. Selle kohta, mida ma nüüd Undsetist tean, on väga raske midagi öelda, sest see lugemine oli üks kogemus, mille kommenteerimine oleks liiga isiklik. Peaksin enda kohta rääkima asju, mida õppisin ja millest aru sain, aga tegelikult peavad need lihtsalt aja käigus teistele selgeks saama (kui saavad).

Igatahes ei olnud see elulooraamat selline, nagu arvasin. Näiteks uskusin, et saan rohkem kui 500 lehekülje jooksul rohkem teada "Kristiina Lauritsatütar" teose tagamaadest, kuid tegelikult nii väga ei saanudki. Ja samas läksid leheküljed märkamatult mööda, nii et midagi üleliigset nendel ka ei olnud.

Minu isiklikus lugemisplaanis on nüüd "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa ning seda asun lugema hoopis teise tunnetusega, kui eelmisi kahte. Rääkimata sellest, et ma olen siin nüüd mitu nädalat Põhja-Soomes ringi rännanud, mis on ju samasugune põhjamaa, nagu seda on teose aluseks olev Norra (kindlasti ma selle üldistuse eest saan nüüd kriitikat...aga no tegelikult on ju nii).

S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa (juuli III)

347 lk
1989a, Eesti Raamat

Kristiina kasvamise lugu läks teises osas loogiliselt edasi. Poliitikat oli küll rohkem ning lõpuks hakkasid need kes-kellegi-pojad segamini minema, aga üldmuljet see ei seganud.

Isiklikus mõttes oli minu jaoks omamoodi kogemus see, et teise osa lugemise vahepeal rändasin ise koos oma 4 lapsega umbes 600-700 kilomeetrit põhja poole ehk laste isa Herlendi juurde Soome. See pikk sõit on minu jaoks iga kord omamoodi mõnus palverännakulaadne kogemus, kuid seekord tuli Põhja-Soome loodust vaadates veel korduvalt meelde raamatust loetud Kristiina rännakud. Vaevalt, et ta küll autoga reisis, kuid mingi sarnasus neis kogemustes võis siiski olla.

Mõned tsitaadid:

"Asi on nii, Erlend, et vähesed on sündinud isandaks, aga kõik on sündinud teenima. Õigesti valitseda tähendab oma teenri teener olla..." (lk 113)

"Ära muretse enam selle pärast, Kristiina, mis sul minu pärast on kahetseda. Aga tuleta seda meelde, kui su lapsed üles kasvavad ja sulle võib-olla tundub, et nad ei ole sinu ja oma isa vastu säärased, nagu sina seda õigeks pead. Ustav on su armastus nende vastu, seda ma tean, aga sa oled kõige kangekaelsem siis, kui su armastus on kõige suurem, ja isemeelsus pesitseb nendes sinu poistes, seda olen ma märganud." (lk 215)

"Iga poja puhul, kes lastekarja suurendas, oli ta tundnud, et sellega suureneb ka tema vastutus suguvõsa heakäekäigu ja kindlustatuse eest- täna õhtul mõistis ta, et iga uue lapsega, kelle eest tal hoolt tuli kanda, oli suurenenud tema valvsus, tema võime näha kõike, mis teda ümbritseb. Nii selgelt kui sel õhtul ei olnud ta veel kunagi tundnud, mida saatus oli temalt nõudnud ja mida see oli talle seitsme poja näol kinkinud." (lk 286)

S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa (juuli II)

249 lk
1989, Eesti Raamat

Mulle on viimaste aastate jooksul seda raamatut korduvalt soovitatud. Siiani olen sellest kuidagi mööda käinud...kuni nüüdseni. Ja ma saan ka aru, miks. Sest praegu lihtsalt oli õige aeg selle teose lugemiseks. Nagu vanematel teostel ikka, algus venis. Mitte nagu tänapäevastel, kus tegevus hakkab kohe pihta, et lugeja ometigigi ära ei kaoks. See on äkki ka üks põhjus, miks "Kristiina Lauritsatütar" oli 10 aastat raamatukogus lebanud nii, et keegi seda ei laenutanud.

Umbes sajandal leheküljel aga hakkasid külmavärinad- ilma sellest loost midagi teadmata...olen ise midagi taolist oma järgmises noortekas üles kirjutanud. Nii peangi siinkohal mainima, et mu "Ütlemata sõnad" on suuremas osas praeguseks valmis ja see on kirjutatud enne "Kristiina..." lugemist. Hakka või arvama, et on olemas vaid teatud arv lugusid, mida me saame raamatutesse vormida ning aegajalt tulebki neid üle kirjutada. Nujah, ega teised ei pruugi ju neid lugusid üldse võrrelda, aga minu jaoks, kes ma ühe loo loomisega olen viimastel kuudel palju vaeva näinud, oli äratundmishirm ehmatav.

No ja Herlendi puhul sai ka selgeks, kust ta oma nime arvatavasti on saanud :)

Põhjamaised teosed on mulle alati meeldinud. Need on kuidagi äratuntavad ja omapärased. Nii oli ette teada, et tegelikult meeldib Undseti kirjutatu mulle nagunii. Küsimus oli, et kui palju. Praegu aga panen varsti lapsed magama ja asun teise osa kallale.

A. Kõo "Salamees" (juuli I)

256 lk
2012, Eesti Raamat

Autori autogrammiga "Salamees" seisis juba mõnda aega mu laual ning lubasin seda järgmisena lugeda. Selle asemel aga muudkui kirjutasin enda järgmist teost. Nüüd enne laagrit olid mõtted nagunii oma raamatust eemal ja otsustasin lugemispausi teha.

Kõo "Salamees" on ühe veidi üle viiekümnese mehe otsingu lugu. Oleviku vahele on pidevalt pikitud minevik, samuti lootused tuleviku kohta. Minu jaoks oli see teos igatahes sisukam, kui Tohvri teosed ning huvitavam, kui Kadastiku omad. Just nende autoritega julgeksin üldiselt kirjutatut võrrelda.

Üheks suureks plussiks on, et osad, mis on kirjutatud naise vaatenurgast, kõlavad ka selliselt. Aegajalt tuleb mõnes raamatus pettuda, kui autor püüab mõlemast vaatenurgast kirjutada, sest pole selleks võimeline. Kõo kirjutatud naishääl aga kõlab tõesti naisena.

"Salamehe" sisu on hästi võetud tagakaanel, kus on kirjutatud nii:

See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest. Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes «katus sõidab».

Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust. Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.

Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks. Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.