364 lk
2019, Rahva Raamat
Seda raamatut ma küll nüüd lugeda ei tahtnud. Kaanepildi ja kirjelduse järgi ootasin hoopis midagi muud. Samas loomulikult on tore, kui lugema asudes sa ei tea, millest täpselt juttu tuleb, aga ... oleks ma teadnud, millest see raamat on, siis poleks seda kätte võtnud.
Asi pole selles, kuidas raamat on kirjutatud. Tegemist on väga hästi kirjutatud raamatuga. Isegi kui ma ei tahtnud teada, millest see rääkis, siis lugeda oli ikka täitsa mõnus ning teost lõpetades jäi sisse päris hea tunne. No nii hea, kui teemat arvestades on võimalik.
Nüüd tuleb spoilerdamine, nii et kui tahad avastamisrõõmu endale jätta, ära edasi loe!
"Taevas kuulub meile" tundus mulle olevat lugu armastusest ja esimestel lehekülgedel tundus, et naine oli see, kes ära läks, nii et juttu võiks tulla isa ja poja vahelisest armastusest. No põhimõtteliselt oli see ka kõik õige, aga ... põhiline teema oli ikkagi vähki põdev laps, haiguse kulgemine, vanemate elu selle teadmisega ning hakkamasaamine. Lapse surm. Vanemate elu pärast lapse surma.
Jah, seda raamatut ma eriti praegu lugeda ei tahtnud.
Ei, mul ei ole ühelgi lapsel ühtegi tõsisemat haigust. Aga ilmselt olen isegi ilma selleta selliste teemade suhtes liiga emotsionaalne.
Nimelt alles paar nädalat tagasi käisin oma peaaegu kolmese tütrega operatsioonil. Pärast seda ärkamistuppa minnes seisin lihtsalt seal uksel ja pisarad voolasid. Ärkamistoa õde, kes peaks tegelema operatsioonijärgselt ärkavate patsientidega, tegi siis mulle seal teed ja uuris minu söömiste-joomiste-puhkamise jms kohta. Süümekad olid küll, et võtan õigetelt patsientidelt tähelepanu ära, aga samas ... no lihtsalt nii ehmatav oli oma väikest tütrekest seal voolikute ja juhtmete küljes magamas näha.
Jah, tal oli väga väike operatsioon, sest käsivarde pandi sisse traadid, kuna ta kukkus batuudil nii, et käeluu murdus. Jah, mõistusega teadsin, et selline operatsioon ei saa väga lihtsalt nässu minna ja kõik peab olema korras. Aga sellisel hetkel ei öelnud mõistus enam midagi ja lihtsalt emotsioonid reageerisid. Üheksa päeva pärast tuleb see kõik uuesti läbi teha, sest traadid võetakse uuesti välja, mis tähendab uut operatsiooni ...
Sellises olukorras mõtlengi, aga mis siis, kui mu laps oleks päriselt haige? Pikemalt. Minu jaoks olid väsitavad juba need 3 järjestikust päeva EMOs käimist, millest viimasel siis toimus operatsioon. Narkoosist ärkamise tund, mil laps oli täitsa lollakas, tundus igavikuna.
Sellepärast ma selliseid raamatuid, filme jms väldingi. See pole empaatiatunde puudumine või ükskõiksus inimeste suhtes, kes sellist valu ja segadust peavad läbi elama. Vastupidi - ma tunnen seda kõike endas ka siis, kui mina pole see, kes seda peab läbi tegema. Äkki siis, kui mu enda lapsed on vanemad, ei ole ma nii nõrguke... Eks näis! Sinna on veel aega.
Samas tean, et kõige hullem on keerulises olukorras olevate inimeste jaoks see, kui neid hakatakse vältima, nagu see oleks nakkav. Kuigi mõnikord oleks keerulises olus olevat inimest väga lihtne aidata. Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes meelega ignoreerib, et keerulised olukorrad on olemas. Lihtsalt ma keeldun sellega tegelemast nii kaua, kuni ma ei pea seda tegema. Loodetavasti igavesti...
"Taevas kuulub meile" on aga väga hästi kirjutatud. Näha on, et autor on ise selle tee läbi käinud ja teab, millest räägib. Lapsevanema ootused ja lootused on nii hästi kirjeldatud. See, milleks lapsevanemad on lapse heaks valmis on. Väga realistlik ja samal ajal mõtlemapanev.
Väga meeldis rahalise osa puudutamine. Tihti jääb kõrvaltvaatajale märkamatuks, et ajal, mil inimesed tegelevad raske emotsionaalse koorma ehk lähedase haigusega, kasvab selle kõrvale kiiresti raha küsimus. Ehk üks haigus võib kogu perekonna tegevussuuna otsustada kogu ülejäänud eluks, sest haiguse tulemusena võivad koguneda võlad, mida tuleb elu lõpuni maksta ... ja see ei tähenda, et selle eest oleks saanud osta elu, vaid samal ajal võib elu ka ikka kadunud olla...
Nii et raamat oli jah väga hästi kirjutatud ja minu jaoks oli kogu see lugu täielik piin, mille oleksin tahtnud lugemata jätta.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar