teisipäev, jaanuar 19, 2021

S. Crossan ,,Kuutõus" (jaanuar VI)

 352 lk

2020, Varrak

Jätkuvalt tutvun eelmisel aastal ilmunud noorteraamatutega. See on ainus põhjus, miks see raamat mulle kätte sattus. Sama autori eelmine raamat ,,Õun ja vihm" polnud minu jaoks vaimustav, nii et ,,Kuutõus" ei saabunud lugemislauale väga lihtsalt. 

,,Kuutõus" räägib loo sellest, kuidas 17-aastane Joe pole kümme aastat oma venda näinud, sest viimane on vanglas. Nüüd on Joe venna hukkamiskuupäev teatavaks tehtud ning Joe kolib selleks ajaks vanglale lähemale, et vennaga koos aega veeta. 

Need paar lauset juba näitavad, et eriti ninnunännu lugu siit ei tule. Oli küll üsna sünge ja raske lugemine. 

Kogu lugemise aja võitlesin endas segadusega, et kas see raamat meeldib mulle väga või ei meeldi üldse. Lugejatena ajame tihti segamini selle, et kas raamat on hästi/halvasti kirjutatud või kas raamatus käsitletud teemad ja seisukohad mulle meeldivad/ei meeldi. Nii tembeldamegi tihti halvaks raamatuks selle, mis käsitleb lihtsalt teemat, millega meil endal pole kokkupuudut või on tegelaste seisukohad meile vastuvõetamatud. 

Selle raamatu lugemise järel ma kindlasti ennast paremini ei tundnud. Tõesti sünge ja karm lugu. Teisalt pani see mind mõtlema küll. Just selliste ebaõiglaste olukordade üle, kus tundub, et kellegi süü on nii ilmselge, et paljud usuvad pimesi ... ja isegi kui tead, et tegelikult on asjad teisiti, siis lihtsalt pole võimalik seda tõestada. Oleks tahtnud küll pidevalt küsida, et: ,,Aga kus te kõik varem olite ja miks varem küsimusi esitama ei hakanud?" No et oleks tahtnud tegelastega vaielda ja neile juhiseid anda. 

Kirjutamise mõttes oli see raamat aga kindlasti väga hea. Mineviku ja oleviku vahel pendeldamine oli sujuv ning kõik lood järgnesid teineteisele loogiliselt. Esimest korda raamatut avades sain suure üllatuse osaliseks - see oli kirjutatud (vaba)värsis (äkki kutsutakse seda nii?). Igatahes lühikeste ridadega. Täitsa teistmoodi. Algul olin selle üle skeptiline, et kuidas nii vähe sõnu ... aga tegelikult kulges väga hästi ja mõne aja pärast tekkis tunne, et aga miks me üldse raamatuid pikemate lausetega kirjutame? Kõik vajalik sai ju öeldud.

Sisu vastu vaieldes on minu jaoks selle teose suurim küsimus täiskasvanute käitumine. Nii, nagu mulle ei sobinud Crossani raamatus ,,Õun ja vihm" lapsevanema võimetus vastutada, siis siin oli täpselt sama lugu. Ja see ei olnud minu jaoks loogiline. Teisalt tean, et kindlasti on maailmas palju lapsi, kes just selliste lapsevanematega peavad hakkama saama. Nii et kuigi see osa mulle ei meeldinud, siis püüan autoriga mitte vaielda. 

Selle raamatu kohta aga tahaksin öelda nii, nagu mu 8-aastane tütar ühe õudusjuttude kogumiku kohta ütles: ,,Vii see ruttu raamatukokku tagasi. Mina seda rohkem näha ei taha!" 

Ja ilmselt oleks samal ajal põnev teada, kuidas Crossan oma teised teosed on üles ehitanud ...

 

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Kommentaare ei ole: