teisipäev, august 27, 2019

J. N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani" (august VIII)

196 lk
2012, Kirjastus Fantaasia
Raamatu tagakaanele on tutvustuse kirjutanud Peeter Helme- kirjanik ja kriitik, kes mulle tekitas esimese kirjutamisbloki. Lihtsalt sellega, et ütles raadios mu esimest romaani "Homme on ka päev" arvustades, et "Heli Künnapas teab, kuidas romaani kirjutada".  Ja siis veel midagi sellist, et vaatame, mis temalt tulevikus tuleb...

Aga ma ei teadnud! Siiani ei tea. Lihtsalt kirjutan lugusid, mis tahavad välja tulla. Ja lähinädalatel on ilmumas mu 20s raamat 8 aasta jooksul. Viimased aastad olen laenutuste edetabelis aasta kokkuvõttes olnud 10.-15. laenutatuima autori seas. Raamatuid ostetakse ka piisavalt, et saan kirjutamist ja kirjastamist oma põhitöökohaks pidada...

Tundus nagu viimane aeg, et siis lõpuks uurida, kuidas seda romaani siis ikka kirjutama peab. 

"Kuidas kirjutada neetult head romaani" jäi mulle kusagilt silma juba aastaid tagasi. Nii oli see nüüd täitsa teadlik valik. See ei ole samm sammu järel kindlaid juhiseid andev käsiraamat. Teoses on palju praktilisi juhiseid ja nõuandeid. Selle kõrval aga palju nii väljamõeldud kui olemasolevatest teostest pärit näiteid. Algul oli keeruline, et põhiliste näidetena toodud teosed on minu jaoks kõik võõrad (jah, tean pealkirju, aga pole ühtegi lugenud), nii et raske oli mõningaid näiteid mõista, kui ülejäänud sisust midagi ei tea. Raamatu lõpuks aga said need näideteks kasutatavad teosed päris tuttavaks (Dickensi "Jõululugu", Flaubert´i "Madame Bovary", Hemingway "Vanamees ja meri", Nabukov´i "Lolita", Puzo "Ristiisa").

Kevadel tegin oma järgmise noorteromaani "Mälestusteta suvi" 100+lehekülje esimese läbikirjutamise vähem kui kuu ajaga ära. Terve suve on tekst seisnud. Nüüd aga võtsingi koos selle raamatu lugemisega oma uue noorteromaani materjalid uuesti lauale. Nii ma siis korraga lugesin ja avastasin uusi asju oma uue raamatu juures.

Kuigi alustasin sellest, et ma siiani ei tea, kuidas romaani kirjutada, siis vahva avastus oli, et kui raamatust lugesin, et enne kirjutamist tuleb teha ühte või teist ning oma tegelaste kohta teada seda või toda, siis tuli välja, et mul on kõik need asjad tehtud. Mul on raamatut kirjutades paberite viisi üleskirjutusi oma tegelaste, süžee, võimaluste jms kohta. Nii saingi teada, et kuigi ma ei osanud neid asju õigesti nimetada, siis tegelikult ma ikka paljutki juba tegin. Aga sain ka uusi mõtteid, kuidas oma tegelastega paremini tuttavaks saada jne. 

Teadmiste koheselt praktikas kasutamine aitas kindlasti neid paremini meelde jätta. Kindlasti ei saa aga öelda, et "Mälestusteta suvi" tuleks kuidagi kirjutamisteoora järgi õigesti kirjutatud teos. Õnneks kordas Frey piisavalt tihti, et kindlasti on mingid kirjutamistehnikad olemas, aga ei ole olemas kõige õigemat viisi, kuidas ja kus kirjutada. Lõpuks oleneb kõik ikka sellest, et kuidas oma loo põhilise teema läbi käid, põhilised konfliktid lahendad ning kõik ka lugejat rahuldavalt lõpetada suudad.

Isegi praegu, oma 20ndat raamatut trükikojast oodates, oskan aegajalt paanitseda, et kas ja kuidas see kirjutamine mul ikka välja tuleb. Aastaid olen meeles pidanud kusagilt kuuldud õpetust, et halvasti kirjutatud teksti saab alati ümber kirjutada, kuid kirjutamata tekst- seda pole olemas.

Mulle väga meeldis raamatu lõpuosa, kus Frey näitas hästi, et tunneb kirjanikuelu argupäeva- see on üksik elu, mille puhul kirjanik veedab nii palju aega kusagil üksinda oma arvuti (või muu kirjutamisvahendiga), et abikaasa hakkab arvama, et tal on armuke.

Meeldejääv tsitaat oli selline:
"Avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama kui kodutul." (lk 182)

Väga mõnus ja õpelik lugemine oli. Nagu tagakaanel on kirjas, siis seda võivad lugeda praktikud, kes uusi teadmisi kasutada saavad või ka lihtsalt lugemishuvilised, kes "õpib suhtuma kirjandusse tähelepanelikumalt ja mõistvamalt."

Eks seda, kas ja kuidas sellest raamatust õpitut kasutada oskan, saavad kõik soovijad mõne kuu pärast juba ise hinnata.

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 19 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

Kommentaare ei ole: