kolmapäev, oktoober 13, 2021

M. Stiefvater "Unenäovargad" (oktoober IV)

 448 lk

2014, Tänapäev

See oli nüüd küll üks ülimalt intensiivne raamat. Just see oli mõte ja tunne, mis lugedes tuli. 

Raamatu "Kaarnapoisid" järg oli veelgi rohkem erinevaid teemasid ja müstikat täis pikitud. Kõige rohkem meeldis mulle, et kõige kohta, mis juhtus, olid varem vihjed olemas. Iseasi, kas oskasin neid kohe märgata. Kui tihtilugu tuuakse raamatutes mingi uus juhtum või liin sisse, sest seda on loo lahendamiseks vaja, siis siin oli palju ootamatuid pöördeid, aga näha, et autor teadis neist kõigist ikka õigeaegselt. 

Vahva avastus oli, et seda raamatut saab tulevikus lugeda teema "välismaa autori kirjutatud raamat, milles on eestlasest tegelane" all. Nimelt tuli teises osas välja, et üks Bluega ühes majas elav nõbu(?... vms) on eestlane. Muidugi kutsutakse teda alustuseks venelaseks. Parim osa on muidugi, et selle eestlase nimi on Persephone!

Blue kodu meenutab väga naisvõimuga segasummasuvilat nagu raamatus "See ei ole #armastuslugu". Juba esimeses raamatus tuli see paralleel ette. Kuidagi samasugune sagimine on mõlemas majas. Ja sarnane teineteise austamine ning samal ajal piiride paikapanek ja samal ajal nihutamine. Soe koos eksisteerimine, mille käigus noorel peategelasel on võimalus lapseks jääda, kuid ta saab siiski osa rohkemast kui traditsioonilisemas majas elavad noored. 

Tegelikult tundsin kogu lugemise aja, et see raamat mängis ka minu ümbruse tajumisega. Nii nagu tegelased, nii hakkasin ka ise juba ümbritsevas kahtlema. Tundus, et teose põhiline äratav moment oligi teadmises, et tegelikult tuleks kõiges kahelda. Isegi see, mis tundub ülikindel, võib olla midagi muud. 

Unest asjade ja inimeste (!!!) väljatoomine oli teema, mida mina ei tea, et oleks varem väga kusagilt lugenud. Seega minu jaoks oli see uudne mõte ja lahendatud ikka ülimõnusalt. Ja hirmsalt. Jällegi see tajumise teema- kui veidi ette rääkida, siis mõned tegelased, kes unest välja toodi, olid päris hirmsad. Aga inimesed, kes seda nägid, võtsid seda pikalt naljana ja ei mõistnud, et asi on päris ja ohtlik.  

Blue kaudu on sisse toodud ka looduskaitse teema. See on vaid kõrvalteemana, kuid kindlasti ei jää märkamatuks. 

Nagu ütlesin, on see väga intensiivne lugemiskogemus. Ükski sõna niisama kasutatud ei ole. Kogu aeg pead mõttega asja juures olema, et ree peal püsida. Igal sõnal on tähendus ehk et kui seda kasutatud on, siis järelikult oli seda vaja. 

Väga oluline oli külluse teema käsitlemine. Mingil hetkel tundus, et see Gansey rikkuse korrutamine hakkab tüütuks muutuma, aga siis tegi ta järelduse, mis tegi selgeks, milleks seda vaja oli. Nimelt mõistmine, et Adami elu oleks võinud hoopis teisiti minna, kui tal oleks elus rohkem armastust ja mõistmist olnud. Kui paljud meist puutuvad ka päris elus kokku inimestega, kes ei suuda oma viha kontrollida, sest nende elus pole piisavalt armastust olnud. Minu jaoks oli tohutult eluterve mõte, et küsimus pole vaid rahalises vaesuses. Rahaline vaesus ei ole see, mis kõige rohkem määrab, kui külluslikult inimene elab, vaid sellest tähtsam on armastuse vaesus. 

Suurim küsimus, mis lugedes kerkis oligi, et mis on tõeline? Seda mõtet ei saanud korrakski unustada. 

Autor ei mõtle, et lugeja on loll ning see kumab läbi kogu loo. 

Ainuke vingumine tõlkimise teemal oleks, et ilmselt tõsteti miilid lihtsalt otse kilomeetriteks, sest mitmed aja ja vahemaa teemad muutusid ebaloogiliseks. Näiteks kihutas sportauto 110 km/h, mis on tavaauto jaoks normaalne liikumiskiirus. Neid näiteid oli veel. Ei kirjutanud välja. Aga ainus selgitus oli jah, et ilmselt jäeti numbrid samadeks ja muudeti vaid miilide nimetus kilomeetriteks. 

See on igatahes raamat, mis jääb sinusse istuma. Ma ei teagi, kas julgen inglise keeles edasi lugeda, sest kindlasti ei oleks see sama. 

Samas ei tea, kas oleks piisavalt huvi, et raamatu tõlkimise jätkamise peale mõelda ... 

Natuke on vaja nüüd seedida seda lugu. Igal juhul aga tahaks teada, mis edasi saab.

 

***

Sel aastal ilmub sarjas "Mõni õhtu romantikat" päris mitu raamatut. Ettetellimisel alati soodsam. Enda raamatu saad TELLIDA siit!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 




 

Kommentaare ei ole: