Kuna ma olin Peter Pohl´i raamatust "Pärast viimast hoiatust" nii vaimustunud, siis tahtsin veel temalt midagi lugeda. Nii siis sattuski mu lauale "Janne, mu sõber".
"Romaani tegevus algab 1954. aasta augustis, mil Stockholmi koolipoiss Krister Nordberg ehk Krille kohtab kõigis kohalikes poistes hämmeldust tekitava jalgrattaga kohale kihutanud Jannega. Too välimuselt Pipi Pikksukaga sarnanev, punapäine ja tedretähnidega poiss on kõigist teistest lastest erinev, köitev ja salapärane. Janne võis kampa tulles olla umbes kümneaastane, Krille üksteist täis, ent jutu, söakuse ning käteosavuse - näiteks jalgrataste parandamisel -, poolest paistis Janne teistest üle olevat.
Jannest sai Krille ülimalt ebatavaline sõber, kes pidevalt tekitas enda ümber küsimärke. Krille elu jagunes siitpeale kaheks: üks osa kulges vanas, traditsioonidega koormatud koolis, teine Janne seltsis. Ent ootamatult alanud sõprus katkeb sama ootamatult ja salapäraselt. Raamatu süzhee on põnev ja pinge püsib lõpuni."
Raamat oli tõesti tore ja põnev, aga kui siiralt tunnistan, siis minule jäi lõpp segaseks. Selles mõttes, et ma sain aru küll, mis toimus, aga... tegelikult võib seda mitut moodi mõista. Ja mulle ei meeldi, kui ma TEGELIKULT ei saa aru, et mida autor mõtles, kuna äkki minu lahendus on parem või halvem...
Igatahes on see raamat veidi sarnane Pohl´i teise raamatuga, mida olen lugenud. Põhiliselt just selle idee poolest, et vanemad ei saa mõnikord aru, kui palju lapse elu neist sõltub. Vanemad on mingi piirini ikka lapse eest vastutavad.
Peter Pohl´i raamatuid võiksin ka edaspidi lugeda.
"Romaani tegevus algab 1954. aasta augustis, mil Stockholmi koolipoiss Krister Nordberg ehk Krille kohtab kõigis kohalikes poistes hämmeldust tekitava jalgrattaga kohale kihutanud Jannega. Too välimuselt Pipi Pikksukaga sarnanev, punapäine ja tedretähnidega poiss on kõigist teistest lastest erinev, köitev ja salapärane. Janne võis kampa tulles olla umbes kümneaastane, Krille üksteist täis, ent jutu, söakuse ning käteosavuse - näiteks jalgrataste parandamisel -, poolest paistis Janne teistest üle olevat.
Jannest sai Krille ülimalt ebatavaline sõber, kes pidevalt tekitas enda ümber küsimärke. Krille elu jagunes siitpeale kaheks: üks osa kulges vanas, traditsioonidega koormatud koolis, teine Janne seltsis. Ent ootamatult alanud sõprus katkeb sama ootamatult ja salapäraselt. Raamatu süzhee on põnev ja pinge püsib lõpuni."
Raamat oli tõesti tore ja põnev, aga kui siiralt tunnistan, siis minule jäi lõpp segaseks. Selles mõttes, et ma sain aru küll, mis toimus, aga... tegelikult võib seda mitut moodi mõista. Ja mulle ei meeldi, kui ma TEGELIKULT ei saa aru, et mida autor mõtles, kuna äkki minu lahendus on parem või halvem...
Igatahes on see raamat veidi sarnane Pohl´i teise raamatuga, mida olen lugenud. Põhiliselt just selle idee poolest, et vanemad ei saa mõnikord aru, kui palju lapse elu neist sõltub. Vanemad on mingi piirini ikka lapse eest vastutavad.
Peter Pohl´i raamatuid võiksin ka edaspidi lugeda.
