240 lk
2023a, Äripäev
See oli nüüd küll parim raamat, mida oma vaimse tervise tervendamise teekonnal olen lugenud. Viimaste aastate jooksul olen lugenud päris mitut samateemalist teost, mille soovitused olen saanud oma terapeudilt. Nende kokkuvõtted leiad selle sildi alt siit:
eneseareng.
"Ebatervete perekonnamustrite murdmine" andis minu jaoks aga täpselt need vastused ja tööriistad, mida eelmistest teostest pole saanud. Selles oli piisavalt näiteid ning piisavalt selgitusi. Tekst oli arusaadav, polnud liiga teaduslik, samas ka mitte liiga lihtne.
Ma pole kindel, kas sama elamuse sellest raamatust saab siis, kui hakkad seda lugema nii, et pole eelnevalt koos professionaaliga endaga tööd teinud. Minu jaoks oli seal palju märksõnu, mille puhul olen koos terapeudiga viimaste aastate jooksul selgeks teinud, et need sõnad käivad minu või mu perekonna kohta. Ma ei tea, kas oleksin ennast ära tundnud siis, kui varem sellist eeltööd poleks olnud.
Minu jaoks sobis seega see raamat väga hästi lihtsalt sellesse hetke, kus praegu oma enda elu korrastamisega olen.
Kindlasti oli see väga vabastav teos. Võimalik, et üks olulisemaid vabastavaid ja koormat kergendavaid mõtteid oli mõte, et kui ma ei suuda kedagi halvast harjumusest või sõltuvusest vms vabastada (minu sõnadest, olemasolust, tegudest jms ei piisa), siis ei saa mu sõnad, teod ja tegematajätmised ka olla põhjuseks, miks teine inimene oma elus keerulisemasse kohta kukub. No ma lihtsalt olen kindlasti üks neist inimestest, kes püüab kõiki ja kõike enda ümber parandada ... märkamata, et ennast ja oma elu selle kõige keskel kaotan ning keegi teine seda ju parandama ei tule.
Ehk siis igaüks saab ja PEAB enda elu eest ise vastutuse võtma ja selle korda tegema. Mina ise ka. Ja kui igaüks enda eest hoolitseb, siis ju ongi suurem pilt tervem ning inimesed on teineteise jaoks olemas hoopis teistes seisundites, mitte vaid oma minevikuvalude väljendamiseks.
"Nüüdseks suhtun haavatud perekondadesse kui süsteemidesse, mida vaevab kaotuse koorem, millest pereliikmed ei ole suutnud toibuda. Võib-olla on ilma jäädud varandusest või kodumaast. Võib-olla on kaotatud laps, lapsevanem või lemmikloom. Laiemas plaanis võib kaotuseks olla ka emotsionaalsest turvalisusest või iseendaks jäämise vabadusest ilmajäämine, võib-olla on kaotatud usaldus, õige kurss, ühine aeg või lähedus." (lk 7)
See tsitaat võtab minu arust väga hästi kokku selle, et kellele sellest raamatust kasu on. Näidake mulle perekonda, keda siit kirjeldusest mõnigi koht ei puudutaks?
Selle raamatu sisust on raske täpsemalt rääkida nii, et kogu oma elu laiali ei laotaks. Selles teoses käsitletu lihtsalt tungib su väga-väga isiklikku ellu. Samas on meil kõigil perekonnad, kust me tuleme ning kui ka väliselt ei paista, siis on enamikus mingeid parandamata haavu. Seda aga ei saa igaveseks võtta enda ebaõnnestumiste põhjenduseks, vaid ühest inimesest - minust (sinust!) piisab, et varasemad jadad katkestada.
Väga põnev oli ka see teema, kuidas meil kõigil on peremustris mingi roll ning kuigi räägime, et tahame neid muuta, siis tegelikult süsteemis hoiame üheskoos tervikut muutumatuna, sest kui üks muutub, peaksid teised ju ka muutuma.
See on üks raamatutest, mida päriselt julgen kõigile soovitada, sest usun, et igaüks leiab vähemalt midagi, mis teda kõnetab ja ... äkki läheb nagu minul - suurem osa raamatust kõnetab!
Nüüd siis jääb üle sellest õppida ja uusi teadmisi praktikas kasutada ja ... mitte neid kohe ära unustada ning vanasse käitumismustrisse langeda!
***
