A. de Botton "Mure staatuse pärast" (oktoober)

"Mure staatuse pärast" on väga huvitav raamat ja räägib sõna otseses mõttes sellest, et kuidas ja miks on kõik inimesed mures oma staatuse pärast siin ilmas ning seletab lahti, kuidas enda jaoks staatusemuret vähendada. See raamat oli kainestav arusaamine sellest, et ükskõik, kas ka mina seda endale tunnistan või mitte, et tõesti- kõik inimesed muretsevad oma staatuse pärast, ja mina nende seas.

Igal juhul soovitan lugeda!

Mõned tsitaadid:

-Kui meie koht ühiskonnaredelil teeb meile muret, siis on põhjuseks asjaolu, et meie arusaam endast sõltub tugevasti sellest, mida teised meist arvavad. Vähesed isikud (Sokrates, Jeesus) välja arvatud, sõltub see, kui rahul me endaga oleme, maailma poolt välja näidatavatest austusavaldustest.

- õigem oleks see, mida me ihkame, kokku võtta sõnaga, mida poliitikateoorias harva kasutatakse: ARMASTUS.
Kui toit ja peavari on kindlustatud, ei tarvitse peamine tõukejõud, mis peitub meie soovi taga ühiskondlikus hierarhias läbi lüüa, peituda mitte kaupades, mida me saame kokku kuhjata, ega võimus, mis on meie käsutuses, vaid armastuses, mis meile tänu kõrgele staatusele osaks saab. Raha, kuulsust ja mõjukust võidakse hinnata pigem armastuse pantidena ja selle saavutamise vahenditena, mitte omaette eesmärkidena.

- Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.

- SNOBISM- snoob on isik, keda häirib kõrge staatuse puudumine teiste juures.
- Snobismis on peaaegu alati süüdi hirm. Need, kes on oma seisundis kindlad, ei veeda aega teiste halvustamisega. Kõrkuse taga peitub meeletu kartus. Kui me tahame jätta teistele mulje, et nad pole meie jaoks küllalt head, siis peab meid vaevama tunne, et me oleme neist madalamad.

- “Kas muusik oleks kuulajate valist aplausist meelitatud, kui teab, et kuulajaskond koosneb- ühe või kahe erandiga- ainult kurtidest?”
- Tähtis pole mitte see, millised me mingile juhuslikule grupile paistame, vaid see, millised me enda teadmist mööda oleme.

- Iga ühiskond austab kõrgelt teatud laadi inimesi- mõistes samas hukka või ignoreerides teistsuguseid, kuna neil puuduvad õiged oskused, aktsent, temperament, sugu või nahavärv. Ometi pole need edu väljendajad kaugeltki mitte püsivad ega kõikjal kehtivad. On tähele pandud, et omadused ja oskused, mis kusagil tooksid kaasa kõrge staatuse, kipuvad teisal olema tähtsusetud või saavad lausa halvakspanu osaliseks.

- Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Me ei saa oma tühisusetundest ülemitte end tähtsamaks tehes, vaid mõistes, kui tähtsusetud on suhteliselt võttes kõik inimesed.

Tegelikult kirjutasin sellest raamatust välja 7 lehekülge tsitaate (trükitult), seega siinkohal on tegu armetu püüdega anda üldine ülevaade parimatest mõtetest, mis sellest raamatust sain. Üldiselt sain teada, et tegelikult otsivad kõik inimesed siin maailmas kahte sorti armastust: seksuaalset armastust ja armastust maailmalt. Kõik ülejäänu keerleb vaid nende kahe armuloo ümber!

S. Montefiore "Meelespeasonaat" (septembrikuu)

Viimased 6 tundi olen veetnud selle raamatuga ja nüüd ongi läbi. "Meelespeasonaat" on raamat, mida tahaks pikalt nautida, et jõuaks mõnu tunda igast leheküljest... kuid samas mille tahaks kiiresti läbi lugeda, kuna tahaks teada, et mis edasi saab ja kuidas lugu lõppeb.

Ausalt öeldes tunnen, et mida iganes ma selle raamatu kohta ütleks, oleks see väga isiklik. See oli tõsiselt valus raamat... ja päriseluline... minu jaoks. Kui olin raamatu läbi lugenud, sain aru, miks see minu kätte varem pole juhtunud- lihtsalt polnud veel õige aeg! Aga nüüd oli! Muidugi kui oleksin seda varem lugenud, siis oleks see tol ajal midagi ehk ka muutnud, kuid kindlasti poleks mõjunud nii, nagu nüüd.

"Meelespeasonaat" raputas mind tugevasti, samas on see raamat, mille puhul ma ei teagi, kellele võiks seda soovitada. Nagu ütlesin, minu jaoks on see väga sügavalt isiklik raamat, seepärast ongi raske öelda, et kellele võiks soovitada.

Mõned tsitaadid Montefiore raamatust "Meelespeasonaat":

-Audrey: "Ma tean, et kui alati oleks kevad, ei oskaks me seda ealeski hinnata; inimesed peavad kannatama, et teada, mis on õnn."

-Õige mehega võib tantsimine olla armastuse füüsiline väljendus. Kaks koos liikuvat keha. Kaks hinge, mida eraldab vaid nahk. Kaks läbi rinnakorvi varbade teineteise poole hüüdvat südant.

-Alicia:"Issi ütleb, et inglise haridus on parim kogu maailmas."

Teenijanna Mercedes:" Vaata mind- minu ema õpetas mind süüa tegema ja minu vanaema õpetas mind palvetama. Söögitegemisega olen ma saanud palju häid mehi ja palvetamisega välja teeninud andeksandmise selliste pattude eest. Mida ühel naisel veel on vaja teada? Sa abiellud ja saad lapsed, ükskõik, kas sa tead, et maakera on ümmargune ja pöörleb või ei tea. Nii või teisiti pöörleb ta edasi."

-"Ta vajab vaid, et teda armastatakse," lausus Audrey tasa.

"Aga Audrey, kes teda armastaks? Kes investeeriks sellist aega ja vaeva, et teda mõista? Ta lükkab inimesed endast eemale. Keegi ei suuda temani jõuda. Ta on miilide kaugusel oma universumis ja mida vanemaks ta saab, seda kaugemale ta läheb. Ühel päeval kaob ta täiesti ära."

-"Jah, mees suudab naist muuta. Ta saab kas naise eest hoolitseda ja teda armastada, nii et naine kasvab nagu taim päikese käes, või ta võib naisele haiget teha ja lasta tal ära kuivada, nii et ta närbub ja sureb."

- "Kas oskate kujutleda, kuidas saab õpetada kurte lapsi muusikat tegema? Kes söandaks sellise ilmselt võimatu ülesande ette võtta? Ometi, kurdid inimesed kuulevad südamega, aga on küllalt mehi, kes kuulevad kõrvadega ja on ometi kurdid oma südamemuusikale."

- Grace:" Miks ma nii kurb olen?"

Louis:" Kaunid asjad teevad meid alati kurvaks."

"Miks?"

"Sest me ei saa neid lõpmatuseni endale hoida."

J.K.Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber" (augustikuu II)

Täna öösel kell 3.30 lõpetasin teise Harry Potteri raamatu lugemise. Seekord pealkirjaks siis "Harry Potter ja saladuste kamber".

Ma küll kubasin, et selle puhkuse ajal rohkem Potterit ei loe ja tutvun ka muude teostega. Kui aga 1.pulma-aastapäevaks sain Potteri teise osa, ei suutnud ma vastu panna ja avasin raamatu... ja edasi läks asi muidugi loomulikku rada pidi. Ehk et raamatut ei saa käest panna, kuni on lõpetatud.... ja kui on lõpetatud, siis on kuidagi tühi tunne.

Praegu tundub, et ma pole vist tükk aega lugenud raamatut, mille lõpetamise järgi elad nö selle raamatu maailmas ja tahad teada, et mis saab edasi. Äkki on asi selles, et ma pole lasteraamatuid ammu lugenud (sry, valetan, Pohl´i raamatud olid ju ka tegelikult lasteraamatud).

Igatahes olen jätkuvalt seda meelt, et Rowling oskab kirjutada. Tegevus on väga tihe ning põnevust jätkub lõpuni... ERITI lõpuni, sest lõpp oli seegi kord ootamatu, eriti kuna seekordsest osast pole ma kunagi näinud ei filmi ega kuulnud midagi muud.

Nüüd julgen küll öelda, et puhkuse ajal ma rohkem Potterit ei loe, aga kunagi küll :)

Elme Väljaste "Nektarilind" (augustikuu raamat)

Mõnus lugemine! Päris mitmeid tabavaid mõtteid, kuid samas mitte väga keeruline ja filosoofiline. Kindlasti ei kahetse, et lugesin. Hea suvine puhkuseaegne teos.

Minu arvates võib küll öelda, et (vähemalt selles raamatus) kirjutab Elme Väljaste meie ümber olevatest inimestest meile kõigile. Mitmed probleemid ja mõtted tulid tuttavad ette :) Lõpp oli natukene ettearvamatu, kuid kindlasti positiivne. Peale raamatu lugemist jäi hea tunne... ja muidugi tekkis energiat ja motivatsiooni kirjutamiseks.

Eks seda ju üks hea raamat peabki tegema: andma mõtteid ja motivatsiooni oma elus teha midagi, mida oled ammu planeerinud, aru saada iseenda prioriteetidest ning neile vastavalt käituda. Väljaste Nektarilind küll vahepeal tundus natuke venivat, kuid lõppkokkuvõttes mõjus see raamat mulle just nii, nagu üks hea raamat peab mõjuma.

Mõned tsitaadid:
(minia räägib ämmale kahest probleemist, mis teda oma tulevase mehe juures häirivad):
"Esimene on kõige hullem!"/---/"Esiteks ei loe Rein ise raamatuid ja talle ei meeldi, et mina neid kogu aeg lugeda armastan. Mind näiteks ei huvita teleka ees ilmaasjata lösitamine. Mina vaatan ainult "Seks ja linna" ja kõik."

(teemaks romantilise meele puudujääk minia tulevases mehes ehk Loore pojas):
Loore: "Kas romantilise meele puudujääk Reinu juures ei häirigi sind enam?"
Ulla: "Häirib ikka! Aga küll ma ta ümber õpetan./---/"
Loore: "Kallis Ulla, ma ei mõista su sinisilmsust. Vaevalt sa usud, et tõeline taburetijalg võiks ükskord õide puhkeda. Sa võid puu- või plastmassjalga kas või iga päev kanakaka leotusveega kasta. Tee, mida tahad, aga lehti, õitest rääkimata, sinna ikka ei teki."

J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (juuli III)

Hiljuti ilmus Harry Potteri väidetavalt viimane raamat. See tähendas muidugi, et Potter oli jällegi kõikjal meedias. See kord minu arust veel eriti palju, kuna väidetavalt on nüüd ju nüüd ilmunud ka viimane raamat... kuigi keegi-kuskil juba kuulis, et äkki ikka ei olegi viimane.

Igatahes otsustasin siis mina ka, et tahan teada, mis värk selle Potteriga on ja miks ta nii populaarne on. Kindel otsus tuli raamatupoes, kus Potterit tundus pool poodi täis olevat- igas võimalikus variandis. Ostsin endale inglisekeelse- no et kui raamat on lihtsalt üles haibitud, siis vähemalt olen saanud lugemisega inglise keelt praktiseerida.

Ei ole lihtsalt meedia töö see Potter! Raamat on tõesti hea. Rowling kirjutab lennukalt, südamlikult ja sündmusterohkelt. Mõnus on lugeda ja arvata, et mis saab edasi... aga ikka suudab ta üllatada.

Tegelikult, kui Ameerikas elasin, siis lastega vaatasime filmi ka esimese osa kohta... aga ega ma sellest eriti midagi ei mäleta ja see oli ka siiani tõesti mu ainuke kogemus Potteriga. Kuid isegi kunagi filmi näinuna ei teadnud ma tegelikult mitte midagi, mis raamatus ees ootab. Mõned kohad olid tuttavad, aga üldiselt oli kõik ikka üllatusterohke.

Igatahes Harry Pottery raamatuid loen veel... kuigi mitte selle puhkuse ajal, kuid ühel päeval ikka!

Kaur Kender "Ebanormaalne" (juuli II )

Kaur Kender on üks Eesti autoritest, kelle suhtes on mul meedia jms kaudu tekkinud mulje, et ta on midagi erilist. Mõned päevad tagasi jõudsin siis nii kaugele, et alustasin Kenderi Ebanormaalse lugemisega.

NEW YORK!!!!

See on see, mida see raamat minu jaoks tähendas!!! Enamus tegevusest toimus New Yorkis, seega otsisin ainult tuttavaid kohti ja kujutasin ette, mis tunne oli käia näiteks Central Park´is või Times Square´el. Ja tekkis tunne, et tahan tagasi.. .või no vähemalt, et tahaks veel ja veel jalutada ringi NYC tänavatel jne.

Muus mõttes jättis see raamat mind külmaks. Kuigi mitte päris, sest kuigi vahepeal tundus, et teema ei jõuagi mitte kunagi mitte kusagile välja, siis lugemist lõpetades sain aru, et tegelikult oli asjal ikka mõte sees :)

Lugedes neid inglise keelest otse tõlgitud lauseid, tuli meelde see tunne, kui sa ei oskagi ilusas eesti keeles mõelda, vaid tõlgidki laused otse, kuna oled nii kaua ainult inglise keeles rääkinud. Tuttav tunne!

Ma ei usu küll, et ma edaspidi väga vabatahtlikult rohkem Kenderit loeks, aga ma ei kahetse, et ma selle raamatu läbi lugesin.

Mõned tsitaadid:

-loteriipileti ostmise kohta:

"Kui me ei osta piletit, on tõenäosus New Yorki loteriil võita null. Null on aga kuidagi paha number: Kuidagi liiga lõplik, liiga olematu. Isegi nullist natuke suurem tõenäosus on tegelikult lõpmata palju suurem."

"Tühised inimesed. Kui palju neid on. Kui mõttetud nad on. Kui kavalad nad on. Kui hästi nad oma tühiste asjadega hakkama saavad. Kohutav."

"Sa oled siin üksi./---/...tunned sa siiski, et New Yorkis on inimesi liiga vähe. Sinu inimesed. Sa hakkad esimest korda aru saama, mida mõeldakse sõnaga juured. "

"New York on palju parem koht kui sinu kodulinn, sest siin on väga palju kohti, kus saab tasuta olla. Nagu näiteks raamatukogud. Ja pargid. Sa olid harjunud parkidega, mis iseennast häbenevad ning mida inimesed vaatavad kui mõttetut kapriisi ja autoliikluse segajat ja asotsiaalide kogunemiskohta. Kuid New Yorki pargid on teistsugused. Nad on uhked ja neid hinnatakse. Sest nad on eluliselt olulised. "

"Sa ei ole kunagi suutnud ühelgi palgalisel töökohal eriti pikalt töötada, sest hiljemalt mõne kuu pärast võtad sa kalkulaatori, korrutad kuupalga nende kuudega, mis sa parimal juhul arvad endal veel elada olevat jäänud, vaatad seda numbrit, vihastad, ja lahkud. Parem tõesti kaks korda nädalas oodata New York loterii loosimist ja unistada kui tappa unistus tööga."

Barbara Cartland "Armastuse hingus" (juulikuu raamat)

Ma sain sellega hakkama- sundisin ennast Cartlandi raamatut lõpuni lugema!!! Barbara Cartland on naiskirjanik, kelle menukusest on ikka aegajalt ajakirjanduses juttu ning ka raamatukogus on tema raamatuid vist terve riiul täis. Seega tahtsin nii väga teada, et mis tema raamatud nii menukaks teeb. Kunagi varem alustasin ka ühe tema raamatu lugemist, kuid eriti kaugele ei jõudnud.

"Armastuse hingus"on Cartlandi 500.romaan ja selle perioodiks on regentlus (nagu autor ise eessõnas kirjutab). Raamatu sisu kohta ei ole mul midagi muud öelda, kui et... see vist ongi selline klassikaline romantiline armastuslugu.

Minu jaoks oli see väga tühi raamat. Juba peale esimest peatükki hakkas häirima, et iga lause algab uuelt realt ja et tegelikult võid mitu lehekülge läbi lugeda, ilma et sealt üldse mingit mõtet leiaks.

Minu arusaam Barbara Cartlandi menukusest on lihtne ja mõistetav tegevus, ettearvatavalt õnnelik lõpp, kõigile arusaadavad lihtlaused...

Rohkem ma Cartlandile oma aega raiskama ei hakka... aga austust vääriv on see, et kirjanik on ära tabanud midagi, mida temalt oodatakse, sest tema raamatud on ju siiani menukad!

Tegin nüüd väikest uurimustööd ka netist ja tean, et ta elas kaua... 98-aastaseks :)

Peter Pohl "Janne, mu sõber" (juunikuu)

Kuna ma olin Peter Pohl´i raamatust "Pärast viimast hoiatust" nii vaimustunud, siis tahtsin veel temalt midagi lugeda. Nii siis sattuski mu lauale "Janne, mu sõber".

"Romaani tegevus algab 1954. aasta augustis, mil Stockholmi koolipoiss Krister Nordberg ehk Krille kohtab kõigis kohalikes poistes hämmeldust tekitava jalgrattaga kohale kihutanud Jannega. Too välimuselt Pipi Pikksukaga sarnanev, punapäine ja tedretähnidega poiss on kõigist teistest lastest erinev, köitev ja salapärane. Janne võis kampa tulles olla umbes kümneaastane, Krille üksteist täis, ent jutu, söakuse ning käteosavuse - näiteks jalgrataste parandamisel -, poolest paistis Janne teistest üle olevat.

Jannest sai Krille ülimalt ebatavaline sõber, kes pidevalt tekitas enda ümber küsimärke. Krille elu jagunes siitpeale kaheks: üks osa kulges vanas, traditsioonidega koormatud koolis, teine Janne seltsis. Ent ootamatult alanud sõprus katkeb sama ootamatult ja salapäraselt. Raamatu süzhee on põnev ja pinge püsib lõpuni."

Raamat oli tõesti tore ja põnev, aga kui siiralt tunnistan, siis minule jäi lõpp segaseks. Selles mõttes, et ma sain aru küll, mis toimus, aga... tegelikult võib seda mitut moodi mõista. Ja mulle ei meeldi, kui ma TEGELIKULT ei saa aru, et mida autor mõtles, kuna äkki minu lahendus on parem või halvem...

Igatahes on see raamat veidi sarnane Pohl´i teise raamatuga, mida olen lugenud. Põhiliselt just selle idee poolest, et vanemad ei saa mõnikord aru, kui palju lapse elu neist sõltub. Vanemad on mingi piirini ikka lapse eest vastutavad.

Peter Pohl´i raamatuid võiksin ka edaspidi lugeda.

A.H.Tammsaare- Tõde ja õigus V osa (maikuu raamat)

Ja saidki kõik 5 raamatut läbi loetud. Viimane raamat oli jällegi esimese stiilis, seega seda oli lausa lust lugeda ning väga kiiresti sai läbi.

Jällegi mõned mõtted loetud raamatust:
Indrek: "Katsume paremini elada kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida."

Indrek:" Inimesega on nagu metsloomagagi: jookseb mis jookseb, vanasse paika tuleb ikka tagasi."

"Nõnda on ka kõige kangema inimese elu siinilmas: ajahammas sööb sind ennast ja su teod ja sa ise vaatad pealt, kuis ta sööb sind ennast ning su tegusid, ja sa ei või sinna midagi parata."

"Karla tegi teadlikult või ebateadlikult sedasama, mida teevad nii paljud inimesed siinilmas: iseoma salajase sooviga tõmbas endale selle kaela, mille pärast ta süüdistas teisi inimesi, saatust või Jumalat. Ei ole inimesel suuremat rahuldust, kui et ta usub: asi, mida ta ei taha teha, ei olene temast. Mis võib tema sinna parata, tema ei saa ometi ilma ega Jumala vastu."

Indrek: "Täissöönul pole isu ja nälginul pole toitu- ning hädas on mõlemad."

Indrek: "Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo./---/Inimene ei suuda iseenda hingepõldu harida, veel vähem teiste oma."

Erik Tohvri "Kodumaja"

Aprillikuu jooksul sai veel üks raamat läbi loetud. Nimelt Erik Tohvri "Kodumaja".

Raamatukaupluse kodulehel oli selle kohta järgmine kokkuvõte:
"Edukal ärimehel Leho Kuuslal näib kõik olevat omal kohal -- ta on suutnud rajada hästitöötava ettevõtte, tal on piltilus naine ja üheteistaastane teadmishimuline poeg. Tundub, et täiuslikuks perekonnaõnneks puudub vaid korralik eramu, tõeline kodumaja, sest Kuuslad asuvad seni tavalise korruselamu kolmetoalises korteris.
Paraku tekib koos oma maja ehitamisega Lehol ekstravagantne soov veel üks järeltulija hankida, paraku takerdub see plaan hoopiski ettenägematute ja kogu senist elu kummutavate paljastuste taha."

Raamatu võtsin kätte autori nime pärast, kuna eelmise aasta raamatukogu laenutuste järgi koostatud edetabeli järgi oli Tohvri väga populaarne. Tahtsin ka teada, et kes ta on ja millest kirjutab.

Sain teada, et kirjutab tavalistest inimestest meie ümber ja seetõttu järelikult ongi nii populaarne. Lugeda oli lihtne, kuid peale raamatu lõpetamist ei tekkinud mingeid erilisi emotsioone. Samas läks lugemine paari päevaga, seega igav ei olnud.

Tore raamatukene oli ja ehk loen temalt ka tulevikus midagi. Nüüd aga on aeg jätkata veidi tõsisemate raamatutega :)

A.H.Tammsaare- Tõde ja õigus IV osa (aprillikuu raamat)

Tõe ja õiguse raamatutega hakkasin pihta eelmisel aastal, kui minu suureks eesmärgiks sai kõik 5 osa läbi lugeda. Esimesed läksid kiirest, viimastega on nüüd aega läinud, kuna samal ajal on ju vaja paljusid muid raamatuid lugeda.

A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” IV osa on praegu eriti aktuaalne, kuna räägib eelmise sajandi alguse elust majanduskriisi ajal... ehk siis on väga tõenäoline, et mõne aja pärast võime öelda, et "kõik kordub taas..." (loodetavasti küll mitte).

Teiseks suureks põhiküsimuseks selles raamatus oli abielu küsimus ehk mehe-naise vahelised suhted. Alljärgnevalt mõned tsitaadid raamatust:

Karin:“Aga teisi naisi võiksid sa pisinatukene ikkaga vaadata- pea meeles, ainult vaadata, mitte rohkem- siis sa näeksid nende ja oma naise vahet ning õpiksid teda paremini hindama. Mees peab oskama hinnata, mina tahan seda, sest muidu ma arvan, et temal on ükskõik, kes tal käes, ainult et aga oleks keegi./---/ mees, kes tunneb ainult ühte naist, on seltskonnas naeruväärne ja naisel on väga raske, kui temal on naeruväärne mees.”

Indrek:”Ilmas on vist kõigega nõnda, et ei tohi mõelda, sest mõte tungib igal pool mõttetuseni. Peab lihtsalt elama ja töötama, muud midagi.”

Indrek:”/---/ aga mis sa teeksid veel siis, kui ühel ilusal päeval poleks enam saladusi, nagu sina soovid, kui poleks üldse isiklikku elu. Ütleme nõnda: leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. /---/ Näed, kuidas inimesed põrmugi ei usu Jumalat, aga ometi lähevad karjas kirikusse, kus nad palvetades mõtlevad ärist või uuest kleidist, mõtlevad oma haigest pimesoolikast või konnasilmast. Näed isegi seda, kuidas mees ja naine heidavad ühte voodi, samal ajal mõeldes üks tantsijannast, teine tenorist või baritonist. /---/ Ja mis kõige hullem, niipea kui paned need kenad sinised prillid ette, siis näed iseennast sellisena, nagu sa tõepoolest oled.”

Köögertal: “On elanud suured ja targad mehed, kes on kirjutanud veel suuremad, targemad ja pühamad raamatud, aga kõik kinnitavad nagu ühest suust, et inimene ei saa muidu õnnelikuks, kui peab muutuma kariloomaks./---/ Inimesel on veel midagi, see on tema õnnetus. Loomal ei ole midagi, see on tema õnn.”

Karin:”Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn./---/ Sest kui kellegil on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see suur õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis mõtleb ta kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne./---/ Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat.”

Nii on IV köite kujutamisfookuses hingekriisid, mis juurduvad ja lähtuvad kahest põhiallikast: egoismist ning väiklusest Karini ja Indreku hinges ning teiseks väärmoraaliga tõusikkodanlikust keskkonnast, kus on mõttetu rikastumiskirg ja madalate naudingute iha on varjutanud kõik muu...

... kas tuleb tuttav ette???

C.L. Lewis "Tabatud rõõm"- veebruarikuu raamat

Seekord läks siis niiviisi, et veebruarikuu raamat sai loetud alles pärast märtsikuu raamatut :) Kuna selle lugemist alustasin jaanuaris, siis seepärast saigi see raamat sellise määratluse :)

C.L.Lewis elas aastatel 1898-1963. “Tabatud rõõmust” on tema autobiograafiline raamat, milles ta kirjeldab põhjalikult oma lapsepõlve ja kooliaja elamusi ning kristlasekssaamist. Lewis oli veendunud ratsionalist, kellest sai kristlane, kristlik kirjanik, kelle raamatud on suutnud väga laiale lugejaskonnale teha arusaadavaks usu ja eetika keerulisemadki põhiküsimused.

“Suurim teene, mida me tänapäeva haridusele teha saame, on vähemate ainete õpetamine. Enne seda, kui inimene on tublisti ole 20, ei suuda ta üheaegselt ja hästi teha eriti palju asju ja kui sunnime poissi tosinas aines keskpärane olema, ei suuda ta hiljem, võib-olla kogu elu, oma võimeid õigesti hinnata. “

“Jalutamine ja vestlemine on kaks väga suurt naudingut, aga see oleks viga, kui me nad ühendame. Meie endi tekitatav müra summutab looduse hääled ja vaikuse /---/. Ainus sõber, kellega saab koos jalutada, on see, kelle maitse maastiku iga meeleolu suhtes sinu omadega nii täpselt kokku langeb, et piisab pilgust, seisatumisest või kõige rohkem müksamisest, et sama naudingut ühiselt tunda.”

“Nagu alati leidsin ma, et kõige küpsemad inimesed on kõige lahkemad noorte vastu ning kõige töökamatel on kõige rohkem aega kulutada.”

Enamuse raamatust lugesin läbi ülikiiresti jaanuarikuu algul. Seejärel sai korraga kuidagi liiga palju ja võitsin väikese pausi. Lugeda oli 1 peatükk. Nüüd sai lõpetatud.

Kes vähegi on Toomas Nigolat kuulnud, see teab, et Toomasele meeldib hirmsasti Lewis´t tsiteerida (vähemalt nii palju, kui mina olen tähele pannud, seega loodetavasti pole ma praegu tema suhtes ülekohtune), seega pole kahtlust, et kelle käest ma selle toreda raamatu laenuks sain... ja kellele nüüd tagastan :)

Karjääri keerdtrepp. Kuidas luua endale meelepärane tööelu? (Tiina Saar)- märtsikuu raamat

Märtsikuus võtsin üle hulga aja kätte ühe erialase raamatu ehk siis juhtimis- ja personalitöö alase. Häid raamatuid lugedes on mul tavaks konspekteerida häid ning tulevikus meelespidamist väärivaid mõtteid ning selle raamatu lugemise ajal kirjutasin täis 5 A4 suuruses paberilehte mõlemalt poolelt. Seega oli raamat lugemist väärt.

Mõned tsitaadid ja minupoolsed kommentaarid:

“Selleks, et tööga õnnelik olla, ei tohi see tervenisti meie elu lämmatada, töörolli ei tohi ületähtsustada”

H.: Jutt jällegi siis sellest, et meil kõigil on elus mitmeid erinevaid rolle, mida täidame ning “töötaja” on vaid üks nendest rollidest.

“Elu maitseb paremini, kui kuulata rohkem südame häält (soovitavalt terve südame häält) ja lasta oma ellu rohkem ka juhuslikke asju, selle asemel, et kõike üle kavandada ja end tööandja orjaks muuta”

H.: See ei tähenda jällegi seda, nagu ei peaks töö ajal tööd tegema, kuid tuleb suuta leida tasakaal kõigi oma tegemiste vahel ning palju oleneb ikka sellest, kuidas me mõtleme. Töö peab endale meeldima!

“Rasketel kohtadel aitab toime tulla ka rollivahetus ehk enda erinevate rollide teadvustamine ja töörolli mõistmine. Probleemid algavad tihti sellest, kui ei suudeta enam töörollist välja tulla.”

H.: Kes ei ole kunagi oma erinevatele rollidele mõelnud, siis soovitan soojalt võtta paber ning kirja panna, kui mitut erinevat rolli te elus täidate, nt laps, õde-vend, töötaja, lapsevanem, õpilane, õpetaja jne-jne. Mina püüan kriitilistel aegadel panna paberile, et millised minu rollid nüüd on ja et millised on põhilised ülesanded, mis igas neist rollidest pean lähitulevikus ära tegema. See aitab kohe pildi selgemaks teha, kui asjad hakkavad muidu üle pea kasvama.

“Juhtide eeskujust üksi ei piisa ootuspärase firmakultuuri loomiseks, kõikide töötajate panus on siin võrdselt oluline. “

H.: See on väga õige. Ühes teises kohas oli samas raamatus juttu sellest, et kõik oskavad vinguda selle üle, kuidas nende juhid ja töökaaslased töökoha sisekliimat negatiivselt mõjutavad, aga kui tihti küsime iseendalet, et “kuidas mina mõjutan meie ettevõtte sisekliimat? Kas olen positiivne või negatiivne inimene ning kuidas ma seda väljendan?”. Paneb mõtlema....

“Keskkond mõjutab enim väljakujunemata ja ebaküpseid isiksusi.”

“Õnnelikel inimestel pole ju vaja, et kõik oleks neil PARIM. Nad lihtsalt elavad läbi ja naudivad kõike, mis toimub.”

H. Oi kui vähe on meil inimesi, kes suudavad lihtsalt nautida. Aga selle võib vist varakapitalistliku ühiskonna süüks ajada? Kuigi eks jällegi on siin taga iga üksiku inimese mõtlemine.

See on vaid väikene ülevaade selles raamatus olnud mõtetest. Põhiline küsimus on aga selles, et KAS ME IGAPÄEVASELT OLEME TEGEMAS SEDA, MIS MEID ÕNNELIKUKS TEEB? Nii hea ja mugav on iga päev kedagi teist süüdistada selles, et mina õnnelik ei saa olla, aga keda see aitab ????

Seega kallid inimesed- mõelge sellele, et AINULT IGAÜKS ISE saab ennast õnnelikuks teha, sest suures osas tuleb see mõtlemisest ja sellest, kas ja kui palju me ise ennast tunneme.

Leidke aega iseendale ja õppige ennast tundma!!!!

Ja lugege raamatuid.....

SENECA: “Nagu põld, mis ei ole harimata viljakas, nii ei tooda ka meie mõistus ilma vaimutoitu saamata väärtuslikku vilja.”

Peter Pohl "Pärast viimast hoiatust" - jaanuarikuu raamat

PETER POHL "Pärast viimast hoiatust"
Peale väsitavat tööpäeva sai korraks raamat kätte võetud, et mõnikümmend minutit lugeda ja siis kiirelt magama minna. Tegelikult oli tulemus see, et ma lugesin 5 tunniga raamatu läbil, sest seda ei olnud lihtsalt võimalik käest ära panna.

See raamat räägib koolivägivallast, ebapopulaarsetest õpetajatest, tõrjutusest, kiusamisest koolis, armastusest, kasvatamatutest lastest.

Peategelane Malin tõdeb kurvastusega, et keegi kaasõpilastest ei märka teda ning isegi õpetajad mitte. Malin muutub aga "nähtavaks" tänu ühele teisele inimesele- ühele oma klassi poisile.

See raamat läks mulle väga südamesse, kuigi me räägime tõesti ühest lasteraamatust. Seal oli nii palju sellist, mis oli väga tuttav, eriti suhete osas. Ausalt öeldes elasin veel mitu päeva pärast raamatu lugemist selle raamatu maailmas.

Igatahes julgen seda soovitada, kuid ei taga, et see kõigile sellise elamuse pakub. Eks see olneb ikka iseenda eelnevatest kogemustest.

Uuel aastal uue hooga- 1 raamat kuus !!!

1.jaanuaril hakkasin hoogsalt pihtsa ühe Lewise raamatuga, mille sain Toomas Nigola käest. Lugemine läks väga edukalt ning 2 esimese päevaga sain üle poole raamatust loetud. Siis aga tuli töö ja kool ... ja siis pidin hakkama ise koolitunde ette valmistama ning see tähendaski jälle, et nö lõbutsemisel on kriips peal ja lugeda saab vaid töö- ja koolialaselt vajalikke teoseid.

Kuid selle Lewise raamatu saan varsti läbi ning äkki õnnestub sel aastal pidada lubadust, et IGA KUU LOEN LÄBI ÜHE "tavalise" RAAMATU !!! (kuigi tunde ettevalmistades loen väga palju raamatuid, aga see pole see... see ei loe siin arvestuses) :)