Heli lugemisvara (lugemisblogi): detsember 2019

teisipäev, detsember 31, 2019

Lugemisaasta 2019

Jällegi aeg lugemisaasta kokku võtta. Traditsiooniks on saanud öelda, et see oli mu rekordaasta. Aga nii oligi! Seekord sai aasta jooksul loetud 66 raamatut, kokku 16 675 lehekülge. See on 6123 lehekülge rohkem kui eelmisel aastal.

Selgi aastal jätkasin enda jaoks seatud väljakutset "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan". See väljakutse jätkub ning selle kohta võid täpsemalt lugeda mu blogist Minu ilus elu maal. Nüüdseks on selle väljakutse raames loetud 27 raamatut, nii et selle täitmisega läheb ka veel aega.

Sel aastal avastasin, et kümnete ja kümnete raamatute lugemiseks ei pea üldse olema eraldi aega. Pole mõtet lugemata raamatuid hunnikusse laduda ja öelda, et loen, kui on aega. Tuleb lihtsalt lugeda. Ja ongi jälle mõni hea teos läbi... või kogemus raamatust, mida enam lugeda ei taha.

Ise kirjutasin ka sel aastal. 2019a ilmus minu sulest 5 raamatut:
- Rikaste inimeste 30 harjumust
- Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks
- Kolme pärna saladus
- Valss Pärnu rannaliival
- Kuidas uus beebi majja tuli

Valmis sai kirjutatud ka mitu pikemat käsikirja. Nende ümberkirjutamisega hakkan nüüd pihta, nii et lähikuudel on juba uusi lugusid oodata.

2019.aastal said aga loetud järgmised raamatud:
1. Ardo Reinsalu ,,Ajajuhtimine argipäevaks" - 255 lk
2. Ene Sepp ,,Taeva tühjad tribüünid"- 256 lk
3. Henrik Aavik ,,Paktiline internetiturundus"- 108 lk
4. Susan Mallery ,,Unelmate peig"- 247 lk
5. Margit Peterson ,,Vihmatüdruk"- 79 lk
6. Meelike E.-Villup ,,24 päeva uue ja parema eluni"- 127 lk
7. Ulf Stark ,,Täitsapoiss"- 38 lk
8. Sheryl Sandberg ,,Lean in"- 230 lk
9. Sven Nordqvist ,,Pettson telkimas"- 24 lk
10. T. Harv Eker ,,Miljonäri mõtteviisi saladus"- 222 lk
11. Jen Sincero ,,Sa oled tegija" - 272 lk
12. Colleen Hoover ,,Ei iial enam" - 336 lk
13. Jojo Moyes ,,Mina enne sind" - 405 lk
14. Jojo Moyes ,,Pärast sind"- 350 lk
15. Krystal Sutherland ,,Meie keemilised südamed"- 288 lk
16. Nicola Yoon ,,Sina minu kõrval ja maailm meie vahel"- 320 lk
17. Wolfgang Herrndorf ,,Miks me varastasime auto"- 212 lk
18. Gayle Forman ,,Mina olin siin"- 288 lk
19. Julie Buxbaum ,,Ütle mulle kolme asja"- 296 lk
20. Mai Raet ,,Surnud liblikad" - 162 lk
21. Leslie Carroll ,,Ameerika printsess" - 256 lk
22. Sophia Amoruso ,,#tegijatüdruk" - 224 lk
23. Napoleon Hill ,,Mõtlemist muutes rikkaks"- 303 lk
24. Sinikka Nopola, Tiina Nopola ,,Risto Räppar ja viimane hoiatus"- 96 lk
25. Paul McKenna ,,Ma teen su rikkaks"- 222 lk
26. Mihkel Truman, Jaak Roosaare ,,Kuidas saada rahatargaks?"- 151 lk
27. Helene Moss ,,Cougar" - 240 lk
28. Tiina Kilkson ,,Rebasepere reis Rootsi"- 24 lk
29. Connie Ann Kirk ,,J.K.Rowlingi elulugu"- 160 lk
30. Denisa Proškova ,,Kus kasvab raha?" - 92 lk
31. Sarah J. Maas ,,Varjude kuninganna"- 719 lk
32. Paul McKenna ,,Muuda oma elu 7 päevaga"- 208 lk
33. Earl Nightingale ,,Hoiak"- 85 lk
34. Louise O´Neill ,,Sai, mis tahtis"- 264 lk
35. Anna Day ,,Fänkond"- 400 lk
36. Siri Hustvedt ,,Meesteta suvi"- 168 lk
37. Mary Ann Shaffer, Annie Barrows ,,Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" - 288 lk
38. Megan Hart ,,Asjad nii haprad ja kallid"- 376 lk
39. Ilmar Tomusk ,,Mauno salapärane kadumine"- 76 lk
40. Janes N. Frey ,,Kuidas kirjutada neetult head romaani"- 196 lk
41. Jojo Moyes ,,Ikka mina"- 432 lk
42. Nicola Yoon ,,Päike on ju samuti täht"- 318 lk
43. Jasmine Warga ,,Minu süda ja teised mustad augus"- 256 lk
44. Sharon Lechter ,,Mõtlemist muutes rikkaks. Naistele" - 352 lk
45. Brad Stone ,,Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu"- 376 lk
46. Adam J. Jackson ,,Külluseliku rikkuse 10 saladust"- 154 lk
47. Mare Leino ,,Kui koolis on halb" - 88 lk
48. Randy Gage ,,Miks sa oled rumal, haige ja rahast lage... ning kuidas saada nutikaks, terveks ja rikkaks!" - 188 lk
49. Kent Raju ,,Reklaamitrikk 1.5"- 296 lk
50. Heljo Mänd ,,Roosa muinasjutt" - 252 lk
51. R. J. Palacio ,,Ime"- 328 lk
52. Cecelia Ahern ,,Love, Rosie" - 448 lk
53. Emily Henry ,,Miljon juunit"- 360 lk
54. Erin Watt ,,Paberist printsess" - 343 lk
55. Erin Watt ,,Murtud prints" - 320 lk
56. Erin Watt ,,Pettuste palee" - 352 lk
57. Stephen King ,,Kirjutamisest"- 304 lk
58. Bobbie Peers ,,Lüriidiumivaras" - 208 lk
59. Lauren Oliver ,,Deliirium"- 423 lk
60. Kirsty Moseley ,,Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast"- 384 lk
61. Regina Jaakson ,,Como järve ääres"- 90 lk
62. Mauri Kunnas ,,Jõuluvana"- 48 lk
63. Louise O´Neill ,,Igavesti vaid sinu"- 352 lk
64. Jennifer Probst ,,Millegi hea algus" -304 lk
65. Louis Sachar ,,Pahupidikooli isemoodi lood"- 173 lk
66. Koidu V. G. Ferreira ,,Domineeriv värv. Tumepunane" - 463 lk

Kuna ise kirjutan raamatuid erinevatele vanusegruppidele, siis loomulikult on ka loetud raamatute seas vägagi erinevaid teoseid.

Viimase 12 lugemisaasta statistika on siis selline:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
2016a- 16 raamatut
2017a- 34 raamatut, 9622 lehekülge
2018a- 36 ramatut, 10552 lehekülge
2019a- 66 raamatut, 16 675 lehekülge

Mõnusat uut lugemisaastat meile kõigile! Loodan väga, et kohtud sel aastal raamatutega, mis sulle midagi annavad ning igapäevast elamist ning hakkamasaamist toetavad! Loodetavasti tuleb mõnigi neist Heli Kirjastuse e-poest!

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

esmaspäev, detsember 30, 2019

K. V. G. Ferreira "Dominveeriv värv. Tumepunane" (detsember XIII)

463 lk
2017, Varrak

Hiljuti ilmus selle sarja kolmas raamat ,,Domineeriv värv. Kastanpruun". Raamatu imeilus kaanekujundus jäi kohe silma ja nii hakkasingi rohkem uurima ja minu lugemislauale jõudis ,,Dominveeriv värv. Tumepunane". Loomulikult on kujunduse teinud Liis Karu. Tema raamatud on alati niiiii ilusad ja just sellepärast on ta ka enamuse minu raamatuid kujundanud.

Raamatu sisu saad pikemalt lugeda kirjastus Varrak kodulehelt siit: ,,Dominveeriv värv. Tumepunane".

Ausalt öeldes olin eelnevalt veidi skeptiline, kuna olin lugenud, et tegu on Eesti autori düstoopilise noorteromaaniga, milles on tunda välismaiste taoliste sarjade hõngu. Tean, et selline eelarvamus pole aus, sest ma ise küll ei taha, et minu raamatute kallale asutaks eelarvamusega, et: ,,Eesti asi! Sellest ei saa midagi head tulla!"

Seekord pidin õnneks oma eelarvamuses pettuma. Ehk et täiesti arvestatav teos oli. Algusest haaras lugu kaasa ja kulges kogu aeg päris huvitavalt. Pärast hakkasin mõtlema, et suuri sündmusi üleliia nagu polnudki, aga siiski kogu aeg tegevus kulges. Selle eest suur plusspunkt autorile, et on osanud aeglased sündmused liikuvaks kirjutada.

Mulle suures osas meeldis peategelane Cordevia. Tüdruk oli mõnusalt irooniliselt torisev ka kõige hullemates olukordades. Mitu korda ajasid tema vaimukad väljaütlemised naerma. Sellised asjalikud naistegelased mulle sobivad.

Cordevia olemusega läks minu jaoks veidi vastuollu liigne Clay tagaajamine. Eriti kui mõelda, et Cordevial polnud vastassugupoolega mingit erilist kokkupuudet. Viie lapse emana oli minu jaoks muidugi suurim küsimus, et kas on naisi, kes pärast sünnitust on kohe valmis pikaks metsamatkaks ja kõige selle tipuks suruks ennast armastatule peale, et ikka kiiresti kusagil suvalises kohas seksida? Aga no kuna ma otsustasin mitte igasugu asjade kallal norida, siis sellele ka väga ei mõelnud. Kui mõelda, et see on väljamõeldud maailma ja noortekas, mida enamasti loevad noored, kes pole veel sünnitanud, siis äkki neile selline osa sobiks. Pärast viite sünnitust oli seda kohta aga kummaline lugeda.

Küsitav oli, et kui peategelane sattus täitsa teise maailma, kas tema ainus huvi ja mure oleks ikka pidanud olema armulugu. Väga vähe oli muret maha jäänud endise elu ja inimeste pärast. Kuna Cordevia õhkamist Clay järgi oli algusest peale nii palju, siis päris kõrghetkeks minu jaoks pinget enam polnud, sest Clay sõnad tundusid kuidagi kohustuslikuna.

Ja sellest kõigest hoolimata lugesin raamatu järjest läbi, sest miski selles viis endaga kaasa. Lugemise ajal lasin need vastuolud endast mööda ja nautisin seda, mis oli hästi kirjutatud. Eriti Clay maailm oli väga hästi välja mõeldud. Väga palju huvitavaid loomi, taimi jms. Clay maailmas tundsin korduvalt kirjutamise suurt reeglit, et kui esimeses osas on püss seinal, siis viimases peab ta ka pauku tegema. Ehk et kui autor rääkis mõne looma, taime vms omadusest, siis seda mingil hetkel ka kasutati või näidati mõnes olukorras.

Raamatukogust on mul järgmine raamat juba ka olemas, sest tahaks ikka teada, mis edasi saab ja Ferreira kirjutamisstiil mulle meeldib.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

laupäev, detsember 28, 2019

L. Sachar ,,Pahupidikooli isemoodi lood" (detsember XII)

173 lk
2008, Draakon & Kuu

,,Pahupidikooli isemoodi lood" jäid mulle kätte, kui aitasin lapsel koolis kohustuslikult loetavat raamatut otsida. Seda raamatut neil nimekirjas pole, kuid esimest korda lugesin Sachari imelikke lugusid just lapse emakeele õpikust. Äratas kohe huvi küll.

Kirjastuse Draakon & Kuu kodulehelt saad raamatu kohta pikemalt lugeda.

Need lood on tõesti omamoodi ja naljakad. Minu jaoks oli üllatus Vikipeediast lugeda, et see raamat ilmus esimest korda üle 40 aasta tagasi. Lugedes oli äratundmisrõõmu olukordadest, mis koolis ette tulevad... ja samas jaburaid lahendusi. Üldiselt jättis kogu raamat mõnusa ja positiivse tunde, kuigi tegelikult oli ju osades lugudes tegemist kõige selgema koolikiusamisega, mis nagu jäigi niisama ilma lahenduseta. Selliste jaburate lugude puhul aga see kuidagi ei häirinud.

Mõnus on ka raamatu formaat. Tavaliselt mulle sellised taskuformaadis raamatud ei meeldi, aga kuna see on kõvade kaantega, siis on hea lehti keerata. Kiri on hea suure vahega ning piisava suurusega. Võivad tunduda kõrvalised asjad, kuid eriti laste jaoks on lugemiselamuse saamiseks kõik sellised asjad tähtsad.

Lugesin täna lastele kohe ühe suvalise peatüki ette ka ning suud vajusid kõrvuni küll. Nii et nüüd läheb see teos laste lugemisriiulisse.

Leheküljel Head lasteraamatud on sellest raamatust kirjutatud nii: Pahupidikooli isemoodi lood.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

teisipäev, detsember 24, 2019

J. Probst "Millegi hea algus" (detsember XI)

304 lk
2019, Ersen

Rahulikul jõuluajal sai loetud üks mõnus ja rahulik teos.

Kirjastus Ersen kodulehelt saad täpsemalt lugeda, millest raamat ,,Millegi hea algus" räägib.

Millegi pärast meenutas see lugu mulle kohe mu enda esimest romaani ,,Homme on ka päev" - tegus karjääritar, kes satub kokku mehega, kes ennast hoopis maal paremini tunneb. Mõlemal on loomulikult oma ajalugu ja nende ümber on käimas mitu teistsugust lugu, aga lõpuks on küsimuseks, et kas elame linnas või maal. Lugu pole muidugi minu raamatuga ,,Homme on ka päev" täitsa sama, aga emotsioon on minu jaoks kuidagi sarnane.

Üldiselt oli tegu sellise toreda ja armasa armastuslooga. Armuliinis esimesest hetkest alates küsimust ei olnud. Tegevus arenes mõnusas tempos- polnud liiga kiire, ega liiga aeglane. Lõpus oli ikka mõnusalt pinget ka, et milline otsus siis lõpuks tuleb. Võimalikud olid mitmed variandid. Nii püsis lugemishuvi lõpuni välja.

Nii et igast otsast selline rahuldav teos, mis eriti millegagi ei üllatanud, kuid samas hoidis sind endaga kuni loo lõpuni. Täpselt paras rahulikul jõuluajal lugeda.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

neljapäev, detsember 19, 2019

L. O´Neill "Igavesti vaid sinu" (detsember X)

352 lk
2017, Varrak

Olin vahepeal kindel, et siin mu lugemismaraton oma lõpu leiabki. No üldse ei edenenud see lugu.

Teose sisust saad pikemalt lugeda Apollo lehelt: Igavesti vaid sinu.

Tegevus toimub düstoopilise maailma koolis, kus luuakse ja valmistatakse naisi, kes mingil hetkel endale saavad oma rolli (osad kaaslasteks, osad samas koolis nö õpetajateks jne). Iseenesest mõte on hea- maailm on nii saastunud, et sünnivad vaid poisid ja tüdrukud tuleb kõik nö välja haududa ja kasvatada.

Aga sinna see lugu jäigi. Kogu tegevus toimuski koolis ja kogu mu ootus, et asi päriselt käima läheb, hukkus. 200ndal leheküljel tundus korraks, et mingi teine liin hakkab lõpuks looma, aga see lõppes varsti.

Nii oligi see minu jaoks mingi klatšiajakiri, mille põhiline teema oli, et kes kui palju kaalub, kellel on millised riided, kuidas on sobilik käituda jne.

Mul oli sellest nii kahju. See raamat on ammu mu lugemisnimekirjas olnud, sest on kuidagi meelde jäänud, et see on hea ja populaarne raamat. Aga minu jaoks oli see täiesti sisutühi ja muutumatu tegevusega... ehk puuduva tegevusega.

Parim osa minu jaoks oli see, et raamat lõpuks läbi sai...

Selline oli lihtsalt minu isiklik kogemus.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

pühapäev, detsember 15, 2019

M. Kunnas "Jõuluvana" (detsember IX)

48 lk
1990, Eesti Raamat

Mauri Kunnase jõuluraamatuid mäletan lapsepõlvest. Siiani neid nähes tuleb alati soe ja armas tunne sisse. Tütrega raamatukogust jõuluraamatuid otsides tõime Mauri Kunnase raamatu otsekohe kaasa. Nüüd sai see õhtute jooksul ka koos läbi loetud.

,,Jõuluvana" on armas lugu jõuluvana külas toimuvast. Nii igapäevasest elust kui jõuludeks valmistumisest. Õhku jääb rippuma saladus, et kuidas jõuluvana ühel õhtul kõigi laste juurde jõuab, aga selle küsimuse peale pidavat jõuluvana vaid muigama.

Mauri Kunnase raamatute illustratsioonid on omapärased ja üliarmsad. Neid võiks samuti pikalt imetleda.

Kui mõned aastad tagasi Soomes olime, tõime kaasa soomekeelse multika "Jõuluvana ja nõiatrumm". Lapsed meil väga soome keelt ei oska, aga seda multikat vaatavad küll aegajalt hea meelega uuesti. Ilmselt tuleb millalgi need raamatud endale ikka koju ka osta, sest neid võib tõesti üha uuesti ja uuesti lugeda.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

neljapäev, detsember 12, 2019

R. Jaakson "Como järve ääres" (detsember VIII)

90 lk
2019, Heli Kirjastus

Kirjastajana tegelesin raamatuga ,,Como järve ääres" juba tükk aega tagasi. Nüüd aga lugesin ilusti kaanest kaaneni läbi.

,,Como järve ääres" on Regina Jaaksoni teine raamat. See on romantiline reisikirjeldus, milles õhkab igast leheküljest rahu. Raamatu peategelane tunnetab korduvalt, kuidas maalilise Como järve ümbrus ja Itaalia üldisemalt tõstab ta igapäevastest tegemistest välja. See juhtub ka lugejaga.

Ilusad värvilised fotod aitasid mõnusalt kõiki kohti tunnetada. Oo, ja need trepid! Lugedes tunned neid sadu ja sadu treppe oma jalgade all (ja lihastes).

,,Como järve ääres" rändab rahulikult läbi umbes nädalase reisi. Saateks mõtisklused suhete üle. Eriti just abiellumise teemal. Naispeategelane peab abiellumist oluliseks, mees mitte. Kuidas see laheneb? Ei räägi. Ise tuleb lugeda.

Raamatut lõpetades ongi sees selline mõnus rahu, nagu oleks kusagil rahusadamas ära käinud. Mõnus väljumine tempokast igapäevast.

Väga nauditav oli peategelase oskus näha ja nautida väikesi asju. Näiteks oodata roosinupu avanemist. Sellel nautlemisel oligi ilmselt roll, miks ka lugejana võis seda suurt rahu tunnetada.

Romantika osa on samuti olemas, kuid see pole selline lugu, et ,,ma jään ellu ainult koos sinuga", vaid pigem nii, et koos olles on kõik ilusam, kuid ümbrust tuleb märgata ka üksi olles.

Sellised rahulikud tunded siis tekitas raamat ,,Como järve ääres".

Reisijuht.ee avaldas ka katkendid sellest raamatust. Neid saad lugeda siit:
1. osa
2.osa

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

teisipäev, detsember 10, 2019

K. Moseley "Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast" (detsember VII)

384 lk
2018, Pegasus

Raamatukogus sellele raamatule otsa vaadates mõtlesin pikalt, et kas olen seda lugenud või mitte. Pidin oma lugemisblogist järgi vaatama (vot, milleks lugemisblogi hea on!!!) ja ikka ei uskunud. Kaanepilt tundus lihtsalt nii tuttav. Esimesest leheküljest alates aga teadsin, et pole tõesti seda lugenud. Ju siis olen kaanepilti lihtsalt nii palju näinud ja raamat on meelde jäänud.

Oi, ma olin algul nii vaimustuses. Teatasin abikaasale tuttava lause: ,,Täna öösel ma ei maga!" Fakt on aga see, et kella 2 paiku kobisin voodisse ja üldse polnud kahju. Raamatu lõpetasin alles täna. See peaks ütlema kõik. Ehk see raamat kategooriast ,,Ma ei saanud seda raamatut ühe ööga läbi!"

Raamatu sisu kohta loe täpsemalt kirjastus Pegasus kodulehelt: ,,Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast".

Umbes esimesed 100 lehekülge tegevus lendas. Vägivaldset lapsepõlve ei kirjeldatud nii palju, et hakkaks vastik, aga samas piisavalt, et saaksid aru, mis toimus. Liami pikalt varjus hoitud tunded hakkasid järjest avalduma mõnusalt, nauditavate hetkede kaudu. Amberi reaktsioonid olid loogilised, arvestades ta lapsepõlve ja endasse maetud tundeid.

Ja siis... nii jäigi!

Ehk et kõik hakkas kuidagi korduma. Liam ja Amber said kokku. Nende suhe oli kogu aeg õnnelik. Seda varjutasid mõned väikesed välised sündmused, aga ei mingeid erilisi tunnete kõikumisi, ega midagi, mis oleks kaalul. Selline pingevaba kulgemine.

Kirjutamise juures häiris mind kõige rohkem kordamine. Tegelane mõtles mingi lause ja siis järgmisel real ütles ta selle sama mõtte välja. Nagu tegelikult? Ma juba lugesin seda ühe korra ju.

Teiseks (aga see on ilmselt lihtsalt minu isiklik tunnetuslik küsimus) segas mind minevikus kirjutamine. Kui näen otseselt peategelase tundeid, siis mulle meeldib lugeda neid olevikus, mitte minevikus. Avastasin, et "tõlkisin" enda jaoks pidevalt lugu olevikku ümber.

Kolmandaks üleliigne ,,ma"-tamine. Juba mitmes raamat järjest, kus tahaksin pliiatsiga enamus ,,ma"-sid maha kraapida. Loodan väga, et minu raamatute toimetajad seda õigel hetkel teevad.

Esimesed sada lehekülge ma piltlikult plaksutasin pidevalt käsi ja ootasin, et mida kõike siit veel tulla võib ja kuhu lugu areneda saab... aga seda ei juhtunud. Põhimõtteliselt võib rahule jääda sellega, kuidas lugu lõppes, aga see tundus kuidagi... kohustuslik. No et kui teema on selline, siis peab lõpp tulema selline.

Selline.. rahuldamata tunne on. Et ootad ja ootad, ärevus muudkui tõuseb ja tõuseb ja... siis nii jääbki.

Minu jaoks tõsine vastupanu tekitaja on muidugi nõrk naispeategelane. Selline, kelle hakkamasaamise võime sõltub sellest, kas üks konkreetne mees on tema kõrval. Algul ei tundunud Amber sellisena, kuid mida edasi, seda hullemaks sõltuvus Liamist muutus. Arvestades, millised üleelamised Amber oli endasse matnud ja polnud nendega tegelenud, oli tüdruku klammerdumine muidugi loogiline. Nii et kui muidu ebakindlad peategelased muutuvad teose lõpupoole tugevamaks, siis selles loos oli vastupidi.

Ma kaaluksin tulevikus veel mõne Kristy Moseley raamatu lugemist, sest algus oli nii paljutõotav. Äkki ta mõnes järgmises raamatus panustas rohkem?

Seda lugedes tuli mul korduvalt meelde Stephen King´i õpetus, et kirjanikena õpime tihti rohkem raamatutest, milles meile midagi ei meeldi. Sellised raamatud õpetavad, mida ise teisiti teha. Varsti hakkan oma järgmise noorteraamatu ,,Mälestusteta suvi" mustandit üle vaatama, et raamat uue aasta algul lettidele jõuaks. Eks siis näha ole, kas ma õppisin, mida teisiti teha.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

pühapäev, detsember 08, 2019

L. Oliver "Deliirium" (detsember VI)

423 lk
2016, Tiritamm Kirjastus

"Deliirium" on düstoopiline noorekas, mille peategelaseks on 17-aastane Lena, kes hoolimata kõigist takistustest armub Alexisse. Armastus on aga selles ühiskonnas keelatud.

Mulle väga meeldib "Deliiriumi" teema- armastus teeb haigeks, ühiskonna ravimiseks tuleb armastus välja ravida. Ma pole sellises võtmes veel selle teemaga kokku puutunud.

Raamatu sisu kohta saad rohkem lugeda Rahva Raamatu või kirjastus Tiritamm lehelt.

Ilmselt aga asusin lugema liiga suurte ootustega. Esiteks läks pool raamatut üldse aega, enne kui tegevus käima läks. Loomulikult lõppes esimene osa põnevalt (täpsemalt ei reeda). Ja isegi sellest hoolimata ei ole mul väga tahtmist edasi lugeda.

Õnneks on Kärt kogu triloogia läbi lugenud ja kirjutab sellest siin: Padjaklubi. Hoiatus- sisaldab spoilereid! Sellest arvustusest sain vastused oma põhilistele küsimustele ja teadmise, et isegi kolmanda raamatu lõpuks ei tule tegelikult õiget vastust küsimusele, mida ma teada tahaksin. Seda enam pole motivatsiooni edasi lugeda.

Tean, et mul on praegu sees raamatu "Paberist printsess" värin ning ehk on hinnang sellele raamatule veidi liiga karm, aga no kogu lugu oli kuidagi liiga... kohustuslik. Ehk et kõik vajalik oli olemas ja ei midagi üleliigset. Väike sisemine värin tekkis mõnel korral... ja kustus siis ülikiiresti taas.

Millegi pärast meenutas raamatus kirjeldatud ühiskond mulle nõukogude aega. Jah, ma pole teadlikult nõukogude aja õudustest osa saanud, kuid kõik lood, mida olen kuulnud ja lugenud, läksid kokku ühiskonnaga, mida raamatus "Deliirium" püüti luua. Ehk siis eestlased peavad sellise maailmakorraldusega tutvumiseks ajalooraamatuid lugema, ameeriklasest autor aga peab sellise maailma välja mõtlema.

Kuna olen Siseministeeriumis töötanud ja kurikuulsates Pagari tänava kambrites käinud, siis äkki see teeb mind ka kuidagi tundlikumaks ja häiris loetu juures. Aga no see on vana tõde, et keegi meist ei saa hinnata raamatu headust, vaid seda, kuidas see raamat sel hetkel mulle sobis. Me lihtsalt asume raamatut lugema kogu selle koorma ja varandusega, mille oleme elu jooksul kogunud.

Mul on hea meel, et "Deliirium" sai loetud, aga edasi jääb see triloogia minust lugemata.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

reede, detsember 06, 2019

B. Peers "Lüriidiumivaras" (detsember V)

208 lk
2018, Helios

See raamat jõudis minuni taaskord sellepärast, et otsisin oma poistele sobilikke ja põnevaid raamatuid. ,,Lüriidiumivaras" räägib 11-aastasest koodimurjast, kes ei tea veel, et tal selline anne on. See tähendab, et koolis on ta pigem imelik, sest käitub nö imelikult. Nii juhtub alati, kui head asjad valesse kohta panna. Ootamatult leiavad ta üles pahalased ning kogu lugu läheb käima.

,,Lüriidiumivaras" on väga tempokas. Peatükid on lühikesed. Pikad kirjeldused puuduvad. Kiirelt kihutatakse läbi tempokate sündmuste ja põnevaid väljamõeldisi täis maailma.

Minu enda jaoks oli see teos kindlasti liiga kiire. Aga tundub, et lastele võib meeldida. Ja mul oli ka kogu aeg põnev ja tahtsin teada, mis edasi saab. Teistmoodi lugu oli küll.

Kindlasti poetan selle raamatu nüüd laste raamaturiiulile ning ootan, mida nemad sellest arvavad.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

neljapäev, detsember 05, 2019

S. King "Kirjutamisest" (detsember IV)

304 lk
2018, Hea Lugu

See on lugemiselamus kategooriast "Raamat, mille lugemise järel teed midagi, mida sa pole kunagi varem teinud ja mille kohta arvasid, et sa seda mitte kunagi ei tee". Nimelt- mul on nüüd plaan mõni Stephen King´i kirjutatud raamat läbi lugeda.

Raamatu sisust on hea kokkuvõte teinud Kristja Sander. Samuti saad rohkem lugeda Rahva Raamatu või Apollo kodulehelt.

,,Kirjutamisest" on osaliselt King´i elulugu, rõhuga kirjanikuks kujunemise teekonnale ning teiselt poolt soovitused ja nõuanded, mis tema jaoks on kirjanikuks olemise teel toiminud. Seega sobib raamat nii kirjanikule, niisama raamatusõbrale, kui ka kirjutamisest unistajale.

Minu jaoks oli ,,Kirjutamisest" üks mõnus jutuajamine sõbraga. Või noh- vähemalt sama huviga inimesega. Nii julgustav ja enesekindlust toitev oli lugeda, kuidas keegi kirjutamisest nii kirglikult ja samas nii maiselt kirjutab.

Sügisel tegin paar koolitust "Kuidas 30 päevaga romaan kirjutada" ning lähiajal jõuab vähemalt e-raamatuna lettidele minu samanimeline raamat. Selle koolituse järel kuulsin korduvalt tagasisidena, et oli hea näha, kuidas kirjutamine on töö, nagu iga teine ja selle saab teadlikult nö juppideks võtta. Viimasel ajal kirjanikupalga (ja sellest loobumise) teemade ümber on samuti taas käinud vestlusi, et kas ja kuidas ja kui palju ja kes kirjanikest peaks makstud saama või mille eest peaks kirjanikud tegutsema.

King´i raamatut lugesin umbes kuu aja jooksul. Kusjuures novembrikuus kirjutasin ise NaNoWriMo raames valmis järgmise romaani esimese mustandi. Nii läksid praktikas taaskord käiku teadmised, mida siiani olen raamatute kirjutamise kohta õppinud kui ka samal ajal King´ilt loetud. Ja see töötas! Seekord oli tõesti hoopis teistmoodi tunne enda järgmist raamatut kirjutada.

Mul on läbi aastate kirjutamisega olnud see häda, et ma kirjutan... see tuleb kusagilt... aga ma ei oska kõigele nime anda, mida ma teen. Raamat ,,Kirjutamisest" oli sel teel mu suur päästja, sest sain aru, et ei peagi oskama kõigele nime anda, kui sa kirjutad oma lugu ja loole järgned. Aastate jooksul õppisin ennast kuidagi halvasti tundma, kuna ma pole läbinud igasuguseid loovkirjutamise koolitusi, ega õppinud aastate viisi teooriat. Alles viimastel aastatel olen rohkem ennast täiendama hakanud. King rahustas mind kõige selle suhtes maha. Mõistsin paljusid asju, mida kirjutamisest tean ja mida olen praktikas kasutanud, kuid ei osanud märgata, et seda teen, enne kui King´i raamatust lugesin. King julgustas, et see ei ole halb, kuid kirjutad intuitiivselt ja see toimib.

Kogu selle jutu lõpetuseks tulebki üles tunnistada jama, et ilmselt on plaanis lähiajal King´ilt mõni raamat läbi lugeda. Uurisin juba Lugemise väljakutse grupist järgi, et tal on ka teoseid, milles pole õudust, jälkust, hirmu jne. Ausalt, ma lihtsalt ei kannata neid. Teiste inimeste valu jms käib minust lihtsalt nii kõvasti läbi ja tunnen kõike, mida loen, nii et... ma ei saa ennast nii piinata.

Aastaid tagasi ei tahtnud ma midagi kuulda ulmest ja müstikast. Siis aga sattusid mu kätte järjest ,,Näljamängud" ja ,,Lahkulööja" ja tänaseks on ilmunud mu müstiline lasteraamat ,,Kolme pärna saladus" ning lähiajal alustan noortele mõeldud ulmelise triloogia kirjutamisega...

Ehk siis ma ei ütle ei kunagi, ega iial jne.

Õppetund õpitud!

Või noh... eks varsti mu järgmiste raamatute pealt näete, kas ja kui palju ma õppinud olen.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

kolmapäev, detsember 04, 2019

E. Watt "Pettuste palee" (detsember III)

352 lk
2018, Pegasus

Oeh, andke nüüd mulle palun sari, mille kõik raamatud on ühtlaselt head!!!

"Pettuste palee" on järg raamatutele "Paberist printsess" ja "Murtud prints".

Nagu kirjutasin, siis "Paberist printsess" köitis mind slow bur romance armuloo pärast. "Murtud prints" jätkas seda veidi. Aga no kolmas osa "Pettuste palee" oli suht krimiromaan. No selline algeline ja hästi lihtsakoeline.

Lugu lõppes küll nii, et nüüd võiks selle sarja ka soovi korral kõrvale panna. Sees on rahu ja küsimused said vastused. Kirjastuse kodulehel on samuti märgitud, et ,,Pettuste palee" on Ella ja Reedi loo põnev lõpp. Aga no sari teatavasti sellega ei lõppenud. Eesti keeles küll raamatuid rohkem ei ole.

Kuna sisukokkuvõtete järgi on selge, et järgmistes osades tuleb rohkem juttu teise venna -Eastoni- tegemistest, siis jäi silma, et tema teemat viimastel lehekülgedel veidi äratati.

Mulle meeldib jätkuvalt nende autorite stiil- mõnusalt kiire, kuid samas piisavalt informatiivne. Selles osas jätkus liigne "ma"-sõna kasutamine ning rohkem oli vigu kirjavahemärkidega. Vähemalt jäi eelmistest osadest rohkem silma. Aga see võis olla ka seepärast, et lugu enam ei köitnud nii palju ja siis oli aega mulle keskenduda.

,,Pettuste palee" lõpetamise järel juurdlen veel rohkem küsimusele, mida endalt kirjutades küsin- kas lugejad ootavad ühelt kirjanikult sarnaseid teoseid või pigem erinevaid? Autorina ju ikka arened ja püüad katsetada erinevat. Ja nii ka lugeja areneb ja muutub. Aga kuidas need arengud omavahel kokku lähevad? Näiteks selle sarja puhul kas ma tahan suhtedraamast krimiromaani sattuda?

Minu jaoks on see dilemma alati näiteks sarja "Mõni õhtu romantikat" raamatutega. Ühelt poolt tean, et lugejatel on teatud ootused selle sarja raamatutega. Teisalt kuulsin viimase osa kohta, et oh, kui hea, et see on midagi teistsugust, sest eelmised läksid juba sarnaseks...

Sain ära kaevelda oma isiklikud mured seoses raamatusarjadega, aga no need olid minu jaoks mõtted, mida see raamat tekitas. Millegi pärast arvan, et toon täna selle sarja 4. ja 5. raamatu ka raamatukogust koju ära, kuigi öö läbi lugemiseks ilmselt selle sarjaga enam ei lähe.

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!

esmaspäev, detsember 02, 2019

E. Watt "Murtud prints" (detsember II)

320 lk
2018, Pegasus

Ja saaga läheb edasi...

Sisu kohta saad täpsemalt lugeda kirjastus Pegasus kodulehelt: Murtud prints.

Nagu lubatud, kasutan detsembris rohkem aega lugemisele ja muude töödega võtan veidi tagasi. See tähendab, et täna sai loetud ka teine raamat. Kokku olen sel aastal lugenud 63 raamatut. See on kindlasti läbi aegade minu rekord lugemisaasta.

Kuigi tavaliselt igasugu sarjade puhul teises osas läheb hoog maha, siis seekord väga hullu polnudki ja ,,Murtud prints" jätkas suht samas tempos, nagu ,,Paberist printsess". Andis küll tunda, et rada on esimeses raamatus ilusti sisse tallatud ja nüüd lihtsalt mindi edasi.

Ja mulle jätkuvalt meeldis. Tugevad naistegelased on minu teema, nii et loomulikult juba see muudab need raamatud nauditavaks. Isegi, kui sisse hüppavad mõned nõrkushetked, on teose peategelane Ella ikkagi minu jaoks mõistlik ja mõtlev noor naine. Isegi kogu selle rikkuse ja muinasjutulise tegevuse taustal.

Ka selles raamatus oli minu jaoks piisavalt tundeid ja nende üles-alla-vasakule-paremale liikumist. Samas pole olukorrad liiga lootusetud, nii et lugedes on endal mõnus ja helge tunne ikka sees.

Eelmise osa puhul jäi vingumata, aga see "ma"- sõna ülekasutamine on mõlemas raamatus ikka suht häiriv, nii et see on üks toimetaja teema, millest tuleb lihtsalt püüda mööda vaadata.

Minu jaoks on jätkuvalt suht segane, et millest see vanusepiirang? Raamatu tagakaanel ilusti kirjas, et alla 15-aastastele ei soovitata... Midagi sellist ma neis raamatutes küll siiani näinud pole. Kui igasugused ülimat vägivalda ja sõdasid jms õudust on lubatud lugeda igas vanuses, siis nende raamatute piiramine on küll minu jaoks väga küsitav.

Minu probleem on see, et loen raamatuid selle mõttega, et milline minu eelmiste või tulevaste raamatute idee on selles raamatus olemas? Kuidas on kirjanik kasutanud oma raamatus mõtteid, mida mina olen varem kasutanud või planeerin kasutada? Ehk et ma kirjutan ka lugedes kogu aeg oma raamatuid. Ma ei mõtle sellele teadlikult, vaid kõik mu peas ja sees lihtsalt tegeleb sellega kogu aeg. Mul on kogu aeg paber kõrval ja panen kirja mõtted, mis mul lugedes tekkivad. Nii on ka selles sarjas olemas mitu teemat, mis mul on endal ühe järgmise raamatu jaoks juba varasemast kirjas. Seega tahaks pidevalt hoopis enda raamatut kirjutama joosta.

Tänase õhtu suurim dilemma on minu jaoks, et kas jätkata kohe ka kolmanda raamatuga või hoida see hilisemaks maiustamiseks? Tean, et kui alustan, siis olen jälle pool ööd üleval... Pealegi, tahaks nagu mõnusaid tundeid hilisemaks ka säilitada. Kui nüüd õigesti aru saan, siis kolmas osa keskendub veel Ella-Reedi teemale ning järgmistes osades on juba teise venna eraelu luubi alla võetud.

Eks ma siin tunnetan siis nüüd, et mida järgmiseks oma lugemisajal lugeda :)

***

LEIA MU UUS LÜHIROMAAN ,,Valss Pärnu rannaliival" nüüd poodidest!!!