A. Campbell "Paadimaja" (juuli III)

Alexandra Campbell on oma raamatus "Paadimaja" kirjeldanud põhiliselt ühe naise elu tema elu raskel hetkel, kui tuleb otsustada, kas hakata uuesti koos elama mehega, kellega ta on peaaegu lahutatud ja mitu aastat eraldi elanud? kas võtta töökohast vastu koondamispakkumine või halvem töökoht ? võtnud vastu koondamise- mis saab edasi? millega ta suudaks tegeleda? kuidas hakkama saada (eriti ilma meheta) üle pea kasvava poja kasvatamisega? jne

Samuti on püütud näidata kolme erineva põlvkonna inimeste elu ja seda, kuidas esimese põlvkonna teod ja tegematajätmised kolmanda põlvkonnani välja inimesi mõjutavad, kuigi me tihti seda ei näe (või ei tea, kuna ei tea oma vanavanemate elust piisavalt palju).

Üldiselt oli päris huvitav lugemine, kuigi mul läks ikka üle nädala aja, et see raamat läbi lugeda. Lõppkokkuvõttes järgi mõeldes, olid seal palju sündmusi ja erinevaid tegevusliine, mis olid päris hästi kokku "liimitud", aga mitte piisavalt hästi, sest "õmbluskohad olid näha", kohati tundus pingutatud seoste toomine ning mõne detaili väljatoomine, kuna mõne lehekülje pärast oli oluline, et lugeja varem mingit detaili märkaks. Raamatut polnud eriti keeruline käest ära panna ning... kahjuks juhtus sedagi, et kui järgmisel päeval edasi lugema hakkasin, ei mäletanudki enam, millega tegevus eelmisel korral lõppes. Seega väga meeldejääv ei olnud, kuid seda lugemist kindlasti ei kahtse.

Kuna olen lugenud ka Campbelli "Firmapidu" (mis tuli mulle meelde alles "Paadimaja" lugemise keskel, kui stiil hakkas kuidagi tuttav ette tulema), siis "Paadimaja" oli minu jaoks selle kirjaniku teostest kindlasti parem ja sisukam.

Mõned tsitaadid:
- Naisele meenus liiga hilja ema lemmikväide, et meestele ei meeldi, kui neid kritiseeritakse. Loomulikult hetkeni, mil nad su abikaasaks saavad, sest vähemalt oma vanemate abielust oli Dora järeldanud, et pärast abiellumist võisid naised õelutseda nii palju kui tahtsid.

- Ta mõtles sellele, kui kõvasti nähakse vaeva kõikvõimalike asjade- ka tarkuse- omandamise nimel ning taibatakse alles elu lõpus, et ei asju ega elutarkust pole kellelegi pärandada.

- "Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma nina heina sees ning vaatasin, kuidas rohi kasvab. Või pikutasin selili ja imetlesin pilvi. Kui seda piisavalt pikka aega teha, hakkad märkama uut, vaoshoitud elu. Hakkad mõistma, et sinu ümber toimub kogu aeg midagi huvitavat, ainult sina oled selle märkamiseks üldjuhul liiga hõivatud."

- "Muide, sina mõistad tema üle samuti kohut. Kõigile meeldib teiste üle kohut mõista. Tavaliselt pole aga kohtumõistjatel aimugi, miks keegi selliseks on muutunud. "

A.Ripley "Scarlett" 1.raamat (juuli II)

Mõned päevad tagasi tuli kindel soov lugeda Scarletti. See on siis järg raamatutele "Tuulest viidud". Tegelikult olen varem kõik "Tuulest viidud", "Scarletti" ja "Rhetti" raamatud läbi lugenud, seega oli tegemist teadliku valikuga, see uuesti läbi lugeda.

Scarlett on naine, kes läbi aegade nautis tähelepanu kõigis oma tegemistes. Tihtilugu sellega, et rikkus tolle aja reegleid. Samas oli ta iirlaslikult põikpäine, eriti konkreetse eesmärgi poole liikudes. Ta võis (nagu tollel ajal vist naistele kombeks) päevad läbi muretsed garderoobi pärast, kuid samas vajadusel viimseid jõuvarusid kasutusele võttes töötada puuvilla põllul jne.

Ripley kirjutatud "Scarletti" raamatu esimeses osas on üheks teemaks Scarletti mure oma äride pärast, kuid sellest suurem: soov tagasi saada oma abikaasa Rhett, kes arvas, et Scarlett teda ei armasta.

-----
"Too argpüks (naine, kega scarlett nägi peeglist) ei olnud Scarlett O´Hara. Scarlett O´Hara poleks- kuidas seda öeldaksegi?- südamevalu käes närbunud. Scarlett O´Hara poleks pead liiva peitnud ja rajanud kõike ainult lootustele. Tema oli alati vastu astunud ka kõige hullemale, mis maailmal talle pakkuda oli. Ja nüüdki astub ta ohtudega rinnutsi ja saavutab kõik, mida tahab."
----
Rhett tõstis pea ja lausus väga tasa: "Ma kardan... kardan, et see hakkab otsast peale (suhe Scarlettiga). Ma tean, et ta on südametu, äärmiselt isekas, ta on laps, kes sirutab nuttes käe kanni järele, aga kui see tal käes on, virutab selle vastu maad puruks... Kuid on hetki, mil ma kipun unustama, mida ma tean- kui ta kallutab pead talle nii omase nurga all... kui ta naerab oma õõmsat naeru... või kui ta äkki nagu teise maailma kaob..."

L. Hainsalu "Sul on teine" (juulikuu)

Lehte Hainsalu raamatu "Sul on teine" sisukirjeldus raamatupoe leheküljel on järgmine:
"Romaan räägib inimsuhetest – armastusest, selle kaotusest ja säilimisest. Peategelane Killu loodab luua täisväärtusliku perekonna, ent mehed tema elus püüavad abieluahelatest hoiduda. See on nagu kiigel kiikumine – kord jääb alla üks, kord teine, ja jubedusejudingi käib südamest läbi. Elumängus aga ei ole võitjaid ega kaotajaid, on vaid valu kaudu õppijad."

Esimeses osas on peategelane Killu 19-aastane ning tal on suhe endast vanema abielumehega, kes on samal ajal ka tema ülemus. Teises osas on Killu ise 25-aastane ning tal on suhe 19-aastase poisiga.

Raamat oli iseenesest täitsa huvitav. Kohati oli rõõmsaid või ka häirivaid äratundmise hetki. Samas häiris pingutatud noortepärane släng... mis minu jaoks küll nooruslikult ei kõlanud. Ühiskonna suhtumist kajastades oli minu arust pigem tunne, et raamat on kirjutatud päris mitukümmend aastat tagasi... kuigi välja on antud aastal 2003. Sellegi poolest, kui arvestada Lehte Hainsalu vanust ajal, mil ta järelikult selle romaani kirjutas, on tegemist väga nooruslikult välja kukkunud teosega.

Kriitiku kommentaare antud teose kohta saad lugeda Postimehest !

Mõned tsitaadid:

- "Armastus, jah. Kui seda ära ei tunta või ära ei jõuta oodata, siis lastakse see tühjalt mööda. Või kui armastus on mullas, siis võib leida küll lohutust, kuid mitte asendust."

- "Kui kaua kestavad mesinädalad, see pillav küllus, kui nädalad on nende nimi? Mesikuud, mesiaastad, on see võimalik? Romaanid ja muinasjutud sellest ei räägi, stoori kulminatsioon on teineteise leidmine läbi raskuste ja eksituste. Aga teineteise hoidmine? Abielupõrgust räägivad romaanid ja abielust põgenemisest, abieluõnne nagu polekski?"

- "Eksid. Tüdruk teab alati, kui ta mõnele poisile meeldib. Ja kui poiss ka temale meeldib, siis ongi kõik olnud. Kõige ilusam aeg ongi, kui midagi pole sõnadega seletatud ega läbi räägitud, aga ometi on suur võimalus käeulatuses, just seda ei unusta üks tüdruk surmani. "

- "Kui kujund valida, siis peab see töötama iga kandi pealt. Autor ei saa juures seista ja seletada, kuidas tõlgendada ei tohi, sest tema on hoopis teisiti mõelnud."

- "Parajasti vaidlesid nad väljaminemise üle. Killu meelest oli inimese põhiküsimus, kuidas mõistlikult kasutada eluks antud aega, tööst vaba aega iseäranis. Simmo arvas, et pole seal kunsti mingitki- lähed välja, keegi tuleb vastu, paneb midagi ette, minnakse kuhugi, elu korraldab ennast ise; mõnusal inimesel on mõnus igal pool."

-"Mis muutub naise elus, kui mees on teine, ent naine ikka seesama? Seesama ootus, seesama lootus, mis ometi ei täitu. Elu täius on kättesaamatu! Õnne valu saab teravaks, kui õnn ju möödas!"

-" Sa ei tohi seda mulle meelde tuletada!" kriiskas Simmo. "Ise psühholoogiat õppinud, kas sa ei tea! Ma võin eluks ajaks trauma saada!"
Ja mina muidugi ei saa mingit traumat, mõtles Killu kibedalt. Aga ei öelnud midagi, sest tema on ju psühholoogiat õppinud."