2008, Hea Lugu
Soopani raamatust olen ammu kuulnud, kui ühest heast poisteraamatust. Jah, mulle ei meeldi selline sildistamine. Kui seda aga teha, siis tuleb välja, et lapsepõlves olid mu suured lemmikud samuti hoopis poisteraamatud, mille peategelasteks olid indiaanlased, poistekampade tegemised jms.
Soopani raamat oli ootuspäraselt hea ja mõnus lugemine. Esimesel leheküljel pettusin, sest lõpp öeldi ju kohe ära. Kui aga loo jooksul seda muudkui ootasin... ja ootasin... ja ootasin... siis sain aru, et tegelikult pole mulle midagi ära öeldud ja ühe tegelase surm on siiski "korraldatud" nii, nagu ma seda ei oodanud.
Saan aru, miks lapsed seda raamatut hea meelega loevad. Minu omad on selleks küll veel veidi väikesed, aga küll tuleb ka nende aeg.
