K.Priilinn "Liiseli võti" (märts IV)

204 lk
2008, Tänapäev

Püüan ikka romaanikonkursi edukate teostega ka kursis olla. "Liiseli võti" on 2008.a romaanikonkursil saanud 2.koha.

Lihtne ja mõnusalt ühe õhtuga loetav lugu noorest naisest, kes oma väikeste kaksikutega põgeneb vägivaldse mehe eest ja püüab ise hakkama saada.

Priilinna puhul on mind alati hämmastanud, kui palju tema sulest igal aastal raamatuid ilmub.

H. Karm "Taevas ja maa" (märts III)

240 lk
2011, Petrone Print

Raamatu sisukirjeldus:

"See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.
Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?
Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus.

Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.
Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?"

E.-M. Roots "Vaimude jaam" (märts II)

478 lk
2013, kirjastus Tänapäev

Lugesin ja vaimustusin! Üle hulga aja teos, mis on midagi mu sees liigutanud, paika loksutanud...või hoopis liikuma lükanud.
Esmapilgul tundub üsna ebaloogiline ja hirmutav, et nii mahukas teos on noortekirjanduse all. Ja ega ma ei teagi, kuidas noored seda teost loeksid.

"Vaimude jaam" räägib eliitkoolis õppinud presidendi tütrest, kes algse plaani järgi läheb pooleks aastaks ühte maakooli. Seal sattub ta senisest väga erinevasse seltskonda ja hakkab asju teisiti nägema. See viib lõpuks koolisüsteemis pettumiseni ning ürituseni seda muuta. Nii algatab presidendi tütar mässu koolisüsteemi vastu.

Mind valdasid lugemisel tunded:
1) äratundmisrõõm- mina oleks võinud sellise teose kirjutada!
järgmiseks:
2)kadedus- MINA oleks võinud sellise teose kirjutada!
3)suur vaimustus- mul on hea meel, et selline teos on olemas, sest see sõnastas palju mu mõtteid, mida olen poolikult mõelnud, kuid pole suutnud siiani sõnadesse panna ehk siis arusaam, et praegu mina küll veel poleks suutnud sellit raamatut kirjutada ja mul on sellest palju õppida.

Usun, et eelmisel aastal poleks ma "Vaimude jaama" nii vaimustunult lugenud. Aga minu enda mõtted ja kahtlused paljudel teemaldel on aastatega üha kasvanud. Nelja lapse ja muude tegemiste kõrvalt pole ma aga suutnud mitmeid mõtteid lõpuni selgeks mõelda ja sõnastada. Nii ehmatasin lugedes pidevalt, et näe, täpselt see mõte, mida mina mõtlesin.. ja siis lugesin huviga, kuidas autor on teemaga edasi läinud.

"Vaimude jaam" räägib koolisüsteemi hangunud seisakust, kust tuleks välja saada. Viimased kuud (või pool aastat!) olen vabaerakondlastega arutanud paljude muude meie süsteemide kohta, mis ei toimi. Ja loomulikult varasemad vestlused kogukondlastega... Kõik see on ju lõpuks üks tervik. "Vaimude jaam" on minu jaoks lihtsalt üks särav ja kokkuvõtlik osa sellest tervikust.

Rääkimata sellest, et oma neljale lapsele mõeldes olen igapäevaselt mures- kuidas vältida sisseharjunud käitumist lastekasvatuses, mille meie oleme oma suguvõsadest kaasa saanud? Kuidas õpetada lapsi loomingulisteks ja anda neile piisavalt vabadust, kui elame kontrolli ja karistamist eeldavas ühiskonnas? Kuidas iseendanigi jõuda, kui ümbritsev töötab sellele jõudsalt vastu ja kõik-kõik-kõik tahab, et oleksid ühtse vormi järgi vormitud?

Minu viimaste aastate suureks probleemiks on olnud veel, et kuidas õpetada täiskasvanud inimestele vastutust, kui neile pole seda varem õpetatud? Kui neil pole olnud siiani vabadust vastutada? "Vaimude jaama" lugedes leidsin sel teemal endas rahu- mina ei saagi õpetada. Vabadust ja vastutust ei saa anda inimesele, kes seda ise ei võta.

Nii et minu kätte jõudis see raamat väga õigel ajal ja olin selleks vaimselt väga-väga valmis. See on üks teos, mida nüüd raamatupoodi otsima lähen, kuna teos on värvilisi kleepsupabereid täis, et olulisi kohti välja tuua.

MA olen hästi sobilik lugeja sellele teosele juba seetõttu, et gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga, kuid tegelikult oli mul viimasel aastal klassis teine koht põhjuseta puudumistes. Ja hindeid mulle niisama ei pandud, vaid tõesti, kõik olid välja teenitud. Lihtsalt ma tundsin, et ei taha teha mõttetuid asju...istuda seal lihtsalt seetõttu, et "kõik teevad ju nii". Samas ei saa nüüd, 15 aastat peale gümnaasiumi lõpetamist öelda, et mu elujärg oleks kuidagi halvem eliitkoolide tuupijatest. Pigem olen iseendale ja Oma Tee tunnetamisele lähemal, kui paljud ületreenitud noored.

No ja nii ma mõtlengi (üle?) peaaegu iga päev, et kuidas oma lapsed süsteemis ja koduses põlvkondade viisi edasi antud kasvatussüsteemis ellu jätta, nii et neist saaks inimesed, kelleks nad siia ilma sündisid???
Mõtlemine jätkub, kuid "Vaimude jaam" oli mõnus peatushetk sel teel.

Mõned tsitaadid:

"Kooli kohta on kujunenud kolm uskumust- lapsed kuuluvad kooli, lapsed õpivad koolis, lapsi saab õpertada ainult koolis /---/. Tegelikult õpime me väljaspool kooli. Õpime rääkima, mõtlema, armastama, tundma, mängima, poliitikat tegema ja töötama ilma õpetaja vaehelesegamiseta." (lk 188)

"Ma pole täiesti reeglite vastu tegelt, aga reeglid ei tohiks olla nii olulised, et vabadus ära kaob! Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini!" (lk 194)

"/---/ edukuseks peetakse ainult seda, kui inimene ühiskonnaga ilusti kohaneb ja siis vana süsteemi tubliks säilitajaks hakkab. Kes midagi muuta tahab, tembeldatakse mässajaks ja praagitakse juba lapsena välja! (lk 256)

"Valikute tegemist tulebki õppida. Me kogeme koolis ainult kohustusi ja see viib vastutamatuseni. Noorte oskamatus valida on tagajärg." (lk 269)

"Kus on kontroll, sääl on ka vastupanu, kus on rõhumine, sääl tuleb lõpuks ka vastuhakk. Kuni riik kohtleb inimesi võimupositsioonilt ja karistab neid nagu paariaastaseid lapsi, ei kao kuritegevus iialgi./---/ Eks jälle sellepärast, et eeskuju õpetab kõige enam." (lk 288)

"Kui kedagi miski huvitab, õpib ta nagunii, huviga on võimalik õppida või millegiga tegelda 24/7. Andekad inimesed töötavad vabatahtlikult meeletult! Aga kui sunnitakse tegema midagi, mis huvi ei paku, muutub see loomulikult vastikuks." (lk 357)

"/---/ ühiskond peab kõigepealt oma deemonitest vabanema, et midagi sisulisemat muutuma hakkaks, aga seda ei juhtu, kui deemoneid põlvest põlve lastele edasi antakse." (lk 392)

"Oleksin tahtnud talle ütelda, et vajan teda, aga ta oleks vastanud, et ei vaja, sest saan kõigega ise hakkama. Muidugi sain! Miks inimesed alati arvavad, et asi on hakkama saamises? Oleksin lihtsalt olnud õnnelik, kui ta oleks mu kõrvale jäänud." (lk 464)

M. Peterson "Virtuaalmees" (märts I)

113 lk
2015, Kentaur

Kui mitmed lubasid peale Riigikogu kampaania lõppu lugeda minu raamatut "Minu ilus elu maal", siis mina vähendan nüüd autogrammiga ja autogrammita raamatuid oma kirjutuslaual.
Alustuseks Margit Petersoni novellikogu "Virtuaalmees" ehk üks autogrammiga raamatutest. Teose kokkuvõttes on öeldud nii:

"Margit Petersoni lugude naised on pärit hääbuvatest küladest ja tegusatest, kuid mõnevõrra depressiivsetest väikekohtadest. Kauni looduse ja ettevaatlike põliselanike kõrval askeldab seal nii mõnigi otsatult ohtlik inimene. Politsei satub sellistesse paikadesse harva ning pole välistatud needki juhused, kus korrakaitsjad ise kurikaeltega mestis on.
Tihti elavad Margit Petersoni loodud naised kummalises ajavaakumis – mobiiltelefonid ja suhtlusvõrgustikud on juba omaks võetud, kuid enesemääramisõiguseni läheb veel aega. Nii mõnedki neist jäävad teismelisena lapseootele, kogevad lähisuhtevägivalda ja emotsionaalset allasurumist, kuid õpivad siiski varem või hiljem enese eest seisma. Keeruliste olukordade kangelasteks on jõulised pereemad ja kohalikud koolmeistrid."

Margiti lood on lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Tegevus toimub neis kiiresti ja teeb seega lood kaasahaaravaks. Käime koos lugejatega kohtumas ning Margit luges eelmisel nädalal pool ühest novellist ette, nii et ei saanud lihtsalt lugemata jätta.
Need on lood Eestimaa elust, mida igaüks meist ei näe, ega koge. Lugeja ees rulluvad lahti väga mitmekülgsed tegelased ning erinevad eluteed.