J. Juul "Sinu tark laps" (jaanuar II)

224 lk
Nüüd, kui Mathias on üle 2-aastane ja teine sündimas, jõudsin oma lugemistega lõpuks lastekasvatuse teemani. Pereklubist leitud soovituse järgi sai mu valikuks Jesper Juuli "Sinu tark laps. Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21.sajandil".

Täiesti julgelt võin seda kõigile lastevanematele soovitada! Ja vanavanematele ka!

Iseenesest on tegemist ülevaatliku raamatuga, kus räägitakse kõigist vanusegruppidest ja samas mitte ühestki väga põhjalikult. See aga ei häiri, sest põhiline, mida öelda tahetakse ongi lastekasvatuses üldine.

Väga hirmutavaid leide oli, mida saime kohe aru, et teeme oma lapsega valesti. Muutsime oma käitumist ja kohe muutus ka lapse oma! Selles mõttes oleme selles raamatus leitud oma kodus kohe praktiseerinud!!!

Kõige tähtsam sõnum sellest raamatust oli minu jaoks, et:
- me peame oma lapsi võtma kui täisväärtuslikke inimesi, mitte kedagi/midagi, keda me arendama ja juhtima peame! Jah, lapsed pole valmis võtma vastutust pereelu ja pere toimimise eest (see on AINULT lapsevanemate kohustus), aga lapsed oskavad öelda, mis on neile hea ja mida neil on vaja!!! Lapsi tuleb kuulata ja jälgida sünnist saadik ning nende arvamust arvestada. See pole sama, et laps peab saama kõik, mis tahab, aga laps peab saama aru, et ta on olemas!!!

-Laps on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas! Last ei armastata sellepärast, mida ta teab-teeb-oskab, vaid sellepärast, et ta on LIHTSALT OLEMAS!!!

Enamus meist on kogenud kasvatust, kus vanemad ütlevad, mis on lastele hea. mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem püütakse kasvatada. Mina sain sellest raamatust õigustust oma arusaamisele, et lapsi saame kasvatada põhiliselt enne kooliiga (või isegi 3-4 esimest eluaastat). Seejärel hakkavad neid mõjutama sõbrad, ühiskond jms. Seega kui lapsepõlves on töö tegemata, siis teismeliseeas on natuke hilja suure kasvatustööga alustada!!!

Samuti räägitakse vanast tõest, et me kipume lapsi kasvatama nii, nagu meid kasvatati. Ehk et me ei pruugi rahul olla sellega, kuidas meie vanemad meiega käitusid, aga me anname selle oma lastele ikkagi edasi! Seega sellest ringist väljumiseks tuleb teadlikult oma tegevust jälgida ja püüda aru saada, milline lapsepõlve sündmus su enda käitumises sellised tagajärjed on tekitanud.

Ma mõtlesin hunniku tsitaate ka siia kirjutada, aga nüüd arvan, et see raamat toimib ühe tervikuna ja kõigil, kellel on laste või lastelastega tegemist, tasub seda lugeda.

S. Meyer "Päikesevarjutus" (jaanuar)

584 lk
Nii- Videviku saaga kolmas raamat loetud. Film oli enne vaadatud.
Ikka otsin seda "midagi", mille pärast see nii populaarne on. No aga aru-mai-mõista, et miks tahavad noored tüdrukud ennast samastada peategelasega, kelle kohta kogu aeg kuulutatakse, et ta on nii nõrk, ei saa ise enda kaitsmisega hakkama ja teised satuvad ohtu seetõttu, et püüavad tema elu kaitsta???
Eelmistes raamatutes oli minu arust seda allumist ja nõrkust vähem, aga no "Päikesevarjutus" oli üks pidev halamine nõrkuse üle.
Bella ja Edwardi suhe ning nende dialoogid panid ka seekordses raamatus pidevalt kulmu kergitama, et no "kaua võib?". Ja siis see armastuse teema Jacobiga... oeh...

Väga lömastatud tunne oli, kui seekordne osa läbi sai. Film oli kuidagi asjalikum... vähemalt kõik need halamised olid filmist puudu. Aga "Päikesevarjutuse" (nagu vist iga filmi puhul) oli küll nii, et filmis sain osadest asjadest teisiti aru. Nüüd raamatut lugenult on teine pilt.

Kuna ma ei viitsi neid raamatuid inglise keeles lugema hakata, siis ei saa ma kunagi teada, et kui palju on mu rahulolematus seotud tõlkimisega. Netist nimelt fännide kommentaaridest lugesin, et mitmed pole eriti just "Päikesevarjutuse" tõlkeda sugugi rahul.

Aga ma loen neljanda osa ka läbi ja tahan teada, et - miks, miks, miks kõik seda loevad???

Heli lugemisaasta 2010

Jällegi üks aasta möödas ja üks lugemisaasta ka. Eelmise aasta pärandina jäi minu lauale pooleli Meyeri "Päikesevarjutus", mida praegu veel loen, kuigi lootsin, et see jääb samuti eelmisesse aastasse.

2010.a läbiloetud raamatud olid aga sellised:
1. J.Cooper "Ratsanikud"
2. E.Dodds "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul"
3. M. de Unamuno "Abel Sanchesz"
4. V. Woolf "Tuletorni juurde"
5. J. Kaus "Hetk"
6. B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane"
7. J. Cooper "Rivaalid"
8. K. Kriisa "Neetud"
9. S. Meyer "Videvik"
10. S. Meyer "Noorkuu"
11. J. Austen "Mõistus ja tunded"
12. B. Tracy "Omal jõul miljonäriks"
13. R. Templar "Elu mängureeglid"
14. R. Reinaus "Must vares"
15. A. Hofberg "Ikkagi"

Seega kokkuvõtlikult umbes 1 raamat kuus. Natuke rohkem. Ülekaalus noorsoo- ja ajaviiteromaanid (7 raamatut), mida sai loetud selleks, et ennast kursis hoida nende valdkondadega, kus ise kirjutada kavatsen. 3 raamatut loetud koolitööde jaoks.

Nii väikese loetud raamatute hulga vabanduseks see, et eks enamus kevadest kulus magistriõpingute lõpetamisele- eksamitele ja magistritööle. Suvest kuni detsembrikuuni kirjutasin oma esimest täiskasvanute romaani, mis on praegu ülelugemisele saadetud :-) Seega pole vist väga hullu, et ise üle ühe raamatu kuus lugeda ei jõudnud.

Iseenesest loomulikult tahaks rohkem jõuda... aga ka praegu on igasuguseid muid projekte nii palju ees... ja kuu aja pärast ehk peale pisipoja sündi ma mõni aeg üldse ei unistagi lugemisest.