pühapäev, november 29, 2015

P. Vain "Kõige tähtsam küsimus" (november II)

143 lk
2013


Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.

Raamatu tutvustuses on öeldud nii:
"Paljud su unistused jäävad pelgalt unistusteks, kuna sa ei tee endale lõpuni selgeks, mida elult ootad. Võimalusi on lõputult. Paljud soovid on teineteisega vastuolus. Teisel on sulle palju ootusi. Su valikuid ja otsuseid mõjutavad reklaamid ning meedia. Nii polegi väga keeruline argipäeva tormamises ennast ja oma unistusi ära kaotada.

„Kõige tähtsam küsimus” räägib sellest, kuidas saada aru, mida sina ise tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.

Oma esimeses raamatus selgitab Peep Vain arusaadavalt ja lihtsalt, kuidas samm-sammult avastada oma tegelikke tahtmisi ning nendeni jõuda. Ta õpetab, kuidas:

1) näha võimalusi, avastada oma unistusi ning luua eluks innustav visioon;
2) tunda ja tunnetada ennast järjest paremini, selleks et teha elus häid valikuid;
3) valida ja sõnastada eemärk ning teha kindel otsus sellele täielikult pühenduda;
4) luua toimiv, sammsammuline tegevusplaan oma eesmärgi saavutamiseks;
5) teha esimene samm soovitu suunas ning tegutseda võiduka lõpuni;
6) tähistada edu, võttes aega nii rõõmustamiseks kui tehtust rahuolu tundmiseks."

Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.

Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.

Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.

Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!

kolmapäev, november 25, 2015

T. Hellsten "Jõehobu töökohal" (november I)

238 lk
2015, Kirjastus Varrak

Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.

Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.

Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.

Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!

Väga-väga hea raamat!

Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.

Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.

See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.