M. Ernits "Õpetaja, õpetaja!" (detsember IV)

231 lk
2003a, kirjastus Tuum

Marje Ernitsa nimi on mul meeles mingist artiklist, kus võrreldi tunnustusi saanud teoste edetabeleid ja laenutuste edetabeleid. Tulemusena leiti, et raamatute laenutuste edetabelite tippudes on pigem suuremale üldsusele tundmatud autorid. Tookordsest artiklist jäid meelde Erik Tohvri ja Marje Ernits, kes mõlemad pidavat rahvale väga "peale minema".

"Õpetaja, õpetaja!" räägib ühe väikelinna kunstiõpetaja Maila tegemistest. Tegemist on viiekümneseks saava üksiku naisega, kelle mälestusi veidi avatakse, kuid lõpuni ei selgugi, et keda või mida ta minevikust igatseb, mis on toimunud.

Tegevus on tihe... ja samas pole ka. Ühe lõiguga võib nädal olla möödunud, teemad ja inimesed vahelduvad pidevalt. Kokkuvõttes aga suurt midagi ei juhtugi ning jäi arusaamatuks, kuhu ma oma mõtete või tunnetega teose lõpus oleks võinud jõuda või mille võrra rikkamaks saada...Tegelasi on palju, seega erilist sidet ühegagi neist ei tekki. Samas on kiire ja kerge lugemine ja liigub pidevalt edasi... aga minu jaoks mittekuhugi...

M. Laur "Appassionata" (detsember III)

304 lk
Tänapäev, 2012

"Appassionata" on 2.koha võitnud raamat Tänapäeva romaanikonkursilt, kus minu "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka.

Teose põhilisteks tegelasteks on loomekriisis muusikaõpetaja Pietro Salvari ning teiselt poolt Silvia Manzo, kes lapsena koos perega Ameerikasse paremat elu otsima läheb, kuid täiskasvanuna Itaaliasse tagasi tuleb. Suur osa teosest ongi Silvia perelugu selleni, kuni see Pietro omaga ristub.

Autor on teinud korralikku eeltööd (või valdab teemat). Nii ajastu, kui ka muusika kohta. Samas tundsin aegajalt, et olen liiga loll selle teose lugemiseks. Jah, itaaliakeelsed muusikaalased terminid on suures osas tuttavad tänu õpingutele lastemuusikakoolis. Aga tihti tuli esile ka itaaliakeelset teksti, mille kohta tõlge puudus. Järelikult raamatust arusaamist see ei oleks tohtinud muuta, et ma neist sõnadest ja lausetest aru ei saanud.

Üldiselt oli huvitav lugeda. Autor oskas väga erinevad ja laiahaardelised liinid kokku põimida. Aegajalt aga läks liiga detailiderohkeks ning kuidagi koormavaks. Samas muusika osas puudus minu jaoks igasugune sügavam tunne, nagu seda näiteks leiab Cooper´i samanimelises teoses "Appassionata" või Vikram Seth´i romaanis "Tasavägine muusika". Palju oli küll detaile ja erinevaid autoreid ja teosed nimetatud, kuid palavat suhet muusikaga teosest ei õhkunud.

Ootasin huviga lõppu ja pinge muudkui tõusis... kuid siis ei saanud ma aru, kas tõesti pidi nii palju erinevaid teemasid ristuma selleks, et jõuda sellisesse kohta? Kummitama jäid mitmed küsimused, sest autor läks otseselt tegevusse mittepuutuvatest teemadest aegajalt kiirelt üle (nt Silvia venna surm, mille tulekule vihjati ja siis tükk aega edasi oli jutt sellest, milline ta surma eel välja nägi... aga nii kaua ma ikka aegajalt mõtlesin, et mis temast ikka sai). Üks minu jaoks õhku jäänud mõte oli, et kas Itaalias on turvast? Et kui itaallane räägib laastu- ja turvaarmastusest (vastavalt sellele, kuidas nad põlevad), siis kas nad ikka teavad, kuidas turvas ja tuli omavahel reageerivad? :)

Üldiselt oli teos aga kaasahaarav, nii et lugemine läks kiiresti.

Kogumik "Mullast oled sa võetud" (detsember II)

224 lk
Pegasus, 2013

Koostaja ja toimetaja Margit Adolfi koostatud kogumik, mille autoritele anti vaid vähesed juhised- lugu rääkigu elust maal, Eestimaal. Seda on mitmel pool nimetautd novellikogumikuks, aga nii palju kui mina seda mõistet jagan, siis mitmed lood on küll midagi muud, kui novellid. 17 autori seas on tuntumaid ja tundmatumaid: Maimu Berg, Toomas Verrev, Peeter Sauter, Triinu Meres, Armin Kõomägi, Maarja Kangro, Urmas Vadi, Tiina Laanem, Piret Bristol, Jan Kaus, Kati Saara Vatmann, Jüri Pino, Kätlin Kaldmaa, Krister Kivi, Juku-Kalle Raid, Fagira D. Morti, Ervin Õunapuu.

Mina sain selle raamatu olemasolust teada Maalehe kaudu. Pärnu keskraamatukogus seda küsides jäi teenindaja aga üsna nõutuks ja pidi arvutist otsima. Ju siis suurt elevust tekitanud teoste hulka see ei kuulu... veel?

Väljend "maajuttude kogumik" tekitab minus millegi pärast lootuse tõesti kuulda tänapäevasest maaelus, nö külalugusid. Käesolevas teoses on selliseid lugusid väga vähe... kui üldse. Maaelu kujutatakse enamuses lugudes kui midagi ebanormaalset, mehed kõik joovad, naised kasvatavad oma suuri hulki lapsi ja käivad tööl, et peret ülal pidada ning ka mehele peaparanduseks raha teenida. Õnneks oli ikka juttu ka sellest, kuidas me siin TEGELIKULT püüame hakkama saada... ja eks kusagil on tegelikkus ka eelpool kirjeldatud eluviis. Meil mitte.

Väga motiveeriv oli leida, et ka meie enda elu on mõnel leheküljel sellesse teosesse mahtunud. JA mitmete meie pere sõprade-tuttavate. Mõnus äratundmisrõõm. Ja kuigi ühte pidi tekitab reaalse olukorra lugemine tunde, et ongi maal raske... siis teiselt poolt enda tegemisi raamatulehtedelt ära tunda teeb kõik meie kodused saavutused nii suureks, sest järelikult see tähendab midagi, kui on kogu Eestimaale laiali läinud... Lisaks muidugi teadmine, et võiks ju ka ise oma tegemised paberile saada, kirjanikuhakatis, või asi :)

Seda teost tasub lugeda jupi kaupa, sest mingit tervikut see nagunii ei moodusta. Eraldi lugedes ei hakka lood teineteist nii väga segama. Mina lugesin järjest ja eks sel juhul veidi häiris see erinevate juttude suur kaugus teineteisest... ja kohati ka maaelust. Aga eks ma pean lihtsalt edasi ootama oma kujutlustele vastavat raamatut tänapäevasest maaelust... või ise kirjutama.

I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet" (detsember I)

278 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1980

Häbi tunnistada, aga Turgenev oli üks väheseid Vene kirjanikke, keda gümnaasiumi ajal lugesin ja oi, kuidas mulle meeldis. See on kõik, mida mäletan. Ma isegi ei mäleta, mida ma lugesin (vist "Rudin"?). Kindlasti polnud see "Isad ja pojad". Nii et kui paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi raamatukogus mahakantud raamatuid tasuta jagati, tõin Turgenevi "Jutustused. Proosaluulet" endale koju. Nüüd jõudsin lugemiseni.

Kinnitust sai, et Turgenev meeldib mulle ikka. Mul pole võimalik teda teiste Vene autoritega võrrelda, sest nagu mainisin, pole teisi lugenud. Kogu see venepärasus on aga midagi täitsa erinevat. Ja see magusvalus lõpp, mida juba gümnaasiumis loetud teosest mäletasin. Ehk et igal juhul võid kindel olla, et loo lõpp on kurb... või siis mitte? See, mida teiste autorite puhul oleksin lugenud lõpu puudumiseks, on Turgenevi teoste pluss. Ja nii ütlen mina, kes ei salli lõpetamata teoseid.

Kindlasti loen Turgenevit ja teisi Vene kirjanikke edaspidigi.

T. Gordon "Millist last tahate teie?" (november)

315 lk
2003, OÜ Väike Vanker

Raamat, mis räägin suurest osast meie põlvkonnast ja eriti meie vanemate põlvkonnast ehk sellest, mida füüsiline karistamine ja võimu abil käskimine-keelamine tegelikult lapsega teevad. Lühidalt- see toimib vaid nii kaua, kuna käskija on füüsiliselt käsitavast tugevam! Umbes teismeliseeas aga need vahekorrad muutuvad ja nii on laps vanematele kadunud. Raamatust saab häid mõtteid, kuidas kasutada laste peal MÕJUVÕIMU (autoriteeti), mitte VÕIMU. Nii lihtne ongi.

Oodatava tulemuse võtab hästi kokku raamatu alapealkiri: "Kuidas arendada lapses enesedistsipliini". Ehk et lapse käitumine muutuks tema enda poolt kontrollitavaks, mitte et käitumist kontrollib hirm vahele jääda või karistada saada.

Pidevalt räägitakse praeguse nooruse kohta, et kontrollitamatud, karistamatuse tundega, mõjutamatud... aga selle põhjus saabki olla, et lähtutakse vahelejäämisest ja välisest kontrollist, mitte enda sisemisest hinnangust, kas mingi käitumine on õige või vale.

Gordon on välja toonud ka nö vabakasvatuse probleemi, kus lapsele kõike lubatakse. Lapsed aga ei taha tegelikult, et neil piiranguid pole. See näitab, et nende jaoks pole peres tugevamat isikut, kõikumatut kaljut, kellele toetuda. Lastele on piire vaja, sest see näitab, et keegi hoolib neist piisavalt.

Mõned tsitaadid:

- "Oma mõjutamistuhinas langeb suur osa täiskasvanutest kahjuks lõksu: selle asemel, et kasutada ainult mõjutusvahendeid, kehtestavad nad piiranguid, annavad käske, jagavad korraldusi, karistavad või ähvardavad karistada. Sellised kontrollimeetodid noori tegelikult ei mõjuta, vaid ainult sunnivad ja hirmutavad neid." (lk 29)

- "Karistus või sellega ähvardamine võib mõnikord ära hoida laste vastuvõetamatu või häiriva käitumise. Kuid see toime kestab vaid kuni kontrollija on ise kohal." (lk 105)

- "Ühiskonnana on meil hädavajalik seada eesmärgiks autoriteedile ja võimule kui teiste inimestega- nii täiskasvanute kui ka lastega- suhtlemise vahendile tõhusate alternatiivide leidmine ja õpetamine, alternatiivide, mille tulemusel kasvavad inimolendid, kellel on piisavalt julgust, autonoomiat ja enesedistsipliini, et mitte lasta end autoriteedile allutada, kui kuulekus nimetatud autoriteedile läheb vastuollu nende enda arusaamaga õigest ja valest." (lk 142)

Nii et ühiskonnas teistega kõrvuti hästi hakkama saada ja seejuures ise ellu ja õnnelikuks jääda, on esmaolulised enesedistsipliin ja eneseaustus. Kuidas täpsemalt oma last nende saavutamisel aidata, soovitan lugeda Gordoni raamatust.

K. Brooks "Lucas" (oktoober IV)

320 lk
2007, Avita

Peategelane 15aastane Caitlin elab koos kirjanikust isaga Inglismaa ühel väikesaarel. Tegevus toimub enamasti suvel, mil on ülikoolist koju saaabunud ka tema vanem vend. Caitlini ema on aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud ning isa tunneb ennast selles jätkuvalt süüdi. Caitlinile jääb silma saarele ilmunud võõras poiss nimega Lucas, kes elab metsas, toitub loodusest leitavast ning elatub mõningatest juhutöödest. Suurem osa saare elanikke aga võõristab uustulnukat ning erinevate kokkusattumuste, hirmude, väljamõeldiste tulemusena tehakse Lucasele selgeks, et ta pole saarele teretulnud.

Raamatu esimeste lehtede järel sain aru, miks mitmed inimesed on minu noorteka "Lõpupidu" kohta öelnud, et "teadsin juba algul, kuidas see lõppeb, kuid lootsin lõpuni, et ma eksin!". Täpselt nii tundsin ise selle raamatu puhul ning see esimestel lehekülgedel etteöeldud lõpp häiris. Sellegi poolest suutis teos üllatada, sest saarele ilmuva võõraga kaasnema pidanud armulugu (nagu klassikaliselt oleks võinud arvata) jäi tulemata. Pigem oli põhirõhk kinnise ühiskonna inimeste pimestatusel, mõjutatavusel, kui lihtsalt on inimesed valmis nö omade katsmiseks valetama, aru saamata, et selleks pole tegelikult põhjust ning et nö võõrale võib see väga rängalt mõjuda. Näidati, et sa võid võidelda kui tahes ilmselge tõe ja õigluse eest, aga kui sa oled vähemuses ja su vastas on pimestatud mass, siis ei juhtu mitte midagi. Pigem jääd ise nö teerullile alla.

Saarel võõrana elanud Lucas ütles isegi:

Inimestele ei meeldi see, kui nad ei tea, kes sa oled. Nad ei armasta asju, mida nad ei suuda lahterdada. See hirmutab neid. Nad võtavad pigem omaks koletise, keda nad tunnevad, kui midagi mõistatuslikku, mida nad ei tunne...

Kahjuks kehtib see ju ka tänapäeval. Kuigi tegemist on suhteliselt lihtsa noortekaga, siis lugeda soovitan, sest kindlasti annab värske meeldetuletuse sellest, kui kitsarinnaliselt me kõik aegajalt tegutseme.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad...2 (oktoober III)

252 lk
2009, Petrone Print

Nirti on noor Eesti autor (sünd. 1988), kelle esikteos räägib koduvägivallast, lapsepõlvest alkohoolikust isa võimu all, lootusetusest, võimaluste otsimisest... Esimesed 100 lk lugesin ühes jutis läbi ja olin vaimustunud- lõpuks leidsin sellise teose, mis ei lase ennast käest panna. Tegevused toimuvad kõrvuti mitmes ajas, kuid vahetused olid selged.

Peale sajandat lehekülge aga... jäi seisma! Vahetuvaid ajastuid oli vähem (lapsepõlvest enam jutu polnud, enamasti vaheldus ülikooliiga nö tänapäevaga), hakkas segamini nimema, et millise ajastu peategelane üks või teine tegelane oli ja peategelase endagi olemuses eriti suurt arengut enam ei toimunud. Mõtlesin huviga, et veel on 150 lehekülge lugeda, mis küll selle aja jooksul veel juhtuda saab? Kahjuks väga ei juhtunudki.

Hämmastav on autori võime sõnadega mängida ning erinevaid teemasid laiendada. Kuigi lugu kui selline minu jaoks keskelt enam edasi ei läinud, siis sõnamängud ning autori kirjeldamisviis oli sellegi poolest haarav ja lugesin kiirelt lõpuni. Sellegi poolest oleks minu arvates teose terviklikkus võitnud, kui maht oleks väiksem olnud. Võlu oleks säilinud lõpuni.

Jäin mõtlema ka seda, et raamatukogust sain Nirti teose noortekate alt... aga ma väga ei kujuta ette, millises vanuses või kogemusega noortele seda soovitada?

Minul aga on hea meel, et sai see lõpuks läbi toetud (olen ju Nirti teosest varem palju kuulnud, kui "teistsugusest") ja kogemus oli tõesti uudne... kahju ainult, et venima jäi. Jään ootama tema uusi üllitisi!

D. Hill "Näeme veel, Simon!" (oktoober II)

100 lk
2001, Avita

Olen taas noortekate laienel! Nii lugemises kui kirjutamises.
Esimesena haaratud raamatu "Näeme veel, Simon!" puhul tegi ettevaatlikuks juba õhuke välimus. Kui koolilapsena sai mõnigi kord ka õhemate raamatute järele haaratud, siis olen ammu õppinud, et õhem pole tavaliselt parem.

Autor jutustab loo 4.klassi poisist Simonist, kellel on haigus nimega lihasdüstroofia. Haigus on lõpufaasis ning inimesed ta ümber tegelevad tegelikult igapäevaselt poisi surma ootamisega. Kellelegi pole saladuseks, et see varsti tuleb.

Lugesin netist, et see raamat on ka 4.klasside lugemissoovituste seas. Tegi natuke nõutuks. MA saan aru, et on tahetud käsitleda rasket haigust ning põdeja ja teda ümbritsevate inimeste elusid sel perioodil. Päris asjalikult on kirjeldatud Simoni tundeid, kuidas teda ajab närvi, et võõramad inimesed püüavad teda alaarenenuna kohelda, kuigi tegelikult on selle haiguse puhul mõistus selge, vaid lihased kärbuvad.

Tervet raamatut läbisid vaimukad ütlemised, mis minu arust on väga täiskasvanu tasemel. Ma tõsiselt kahtlen, kas teismelised poisid suudavad niiviisi rääkida ja sellise taseme nalju teha.... Aga no eks inimesed on erinevad.

Minu jaoks jäid tegelased kaugeks, lõpus polnud kellestki kahju. Väga ei julge soovitada kellelegi.

R. Toomla" Eesti erakonnad 2000-2010" (oktoober I)

250 lk
2011a, Tartu Ülikooli Kirjastus

Erakondade mahategemine on enne valimisi hoogsalt käimas, seega kõige loogilisem lugemisvara- Eesti erakondade lugu.

Rahva Raamatu kogulehe järgi on raamatu kirjeldus järgmine: "Politoloog Rein Toomla koostatud kogumik annab ülevaate Eesti erakondade tegevusest viimasel kümnendil. Käsitletakse parteide arenguid, liikmeskondi ja toetajaskondi, vaadeldakse nende paigutumist vasak-parempoolsuse skaalal ning tegevust Eesti võimuparteidena. Autor on võrrelnud Eesti erakondi nii teiste riikide erakondadega kui valdkonna teooriaga. Huvitavaks teevad faktitiheda materjali minevikust kuni 2010. aasta lõpuni toimunud olulisemate poliitiliste sündmuste kirjeldused ning arvukad graafikud ja tabelid.
Et viimane taoline ülevaade Eesti erakondadest ilmus 1999. aastal, on k. o kogumik heaks lugemiseks nii igale poliitikule kui valijale."

Kuna olen ise erakonnas ja "poliitmaastikul" (väga hirmutav ja mittemidagi- ning kõikeütlev mõiste!)tegev alates 2005.aastast, siis oli huvitav ja silmaringi laiendav lugemine.

K. Ristikivi "Rohtaed" (september I)

368 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1985

"Rohtaed" on Ristikivi Tallinna triloogia kolmas raamat. "Õige mehe koda" lugesin 2008a kevadel ning "Tuli ja raud" sai loetud veelgi varem. Kõigi kolme raamatu peategelane on maalt Tallinnasse tulnud ja püüab seal hakkama saada.

Romaani "Rohtaed" keskne tegelane on Juulius Kilimit, teise põlvkonna haritlane, idealist, kelle haridustee on jäänud poolikuks. Juuliuse suureks armastuseks läbi elu on kreeka jumalad, antiikkultuur, surnud keeled. Ümbritsevate inimeste seas tunneb ta ennast seetõttu tihtilugu võõrana, kuna ei suuda oma unistustega kaasaegsesse maailma mahtuda. Oma elu erinevatel ajajärkudel jäävad ta unistused võõraks nii klassikaaslastele, naisele, lastele kui õpilastele. Arkaadia poole püüdlemisel on Juuliuse jaoks olulised nii tema luuletused kui lapsed... kuid kahjuks ei õnnestu tal lõpuks ei ühel ega teisel viisil oma unistust täita, vaid tuleb tunnistada, et ta on terve elu ennast laiali jaganud ja see oligi tema töö.
Juulius eristub enamusest ka oma karskuse ning suitsetamise vihkamise pärast. Needki on teemad, kus tal on raske ennast teistele arusaadavaks teha.

Ristikivi meeldib mulle. See pole sugugi kõige lihtsam lugemine, kuid tulemus on seda väärt. Teos, mis on samal ajal vana ja tänapäevane. Eks oma unelmate tagaajamine, väikesed võidud ja kaotused, ole meie kõigi elu igapäevane osa. Vaimsemate inimeste puhul on enda üksi ja võõrana tundmine olnud läbivaks teemaks kõigil ajastutel, kuid iga kord mõeldakse, et see on uus. Mina olen ammu jõudnud (üllatus-üllatus!) arusaamisele, et miski pole siin maailmas uus, kõik on kõigega seotud ja üksi oleme me kõik. Keegi ei saa lihtsalt kedagi teist lõpuni mõista ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Mõned tsitaadid:

"Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad." (lk 39)

"Ka kõige heledam tuli võib üsna varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata." (lk 66-67)

"Võib olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." (lk 73)

"Igale rahvale on kõigepealt vaja tugevat majanduslikku alust, kõik muu tuleb siis iseenesest. Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda. Sellepärast õppige enne põldu harima ja veiseid kasvatama ja õpetage ka oma armas rahvas seda tegema. Ja siis, kui aega üle jääb, tulge oma kreeklaste ja roomlaste või kellega tahes." (lk 75)

"Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid?/---/ Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kogenud mehed, kes selleks on juba algusest peale ära valitud ja ette valmistatud. Iga inimene peaks olema riigis oma õigel kohal- tööline ja talupoeg omal, sõdur ja ametnik omal, filosoof aga omal, see tähendab valitseja kohal." (lk 81)

"Õnn on see, kui inimene oma olukorraga rahul on." (lk 81)

"Lõpustseen..."/---/ "Mis siis, kui tuleb lahkuda enne lõpustseeni?" Kui rumal näidend oli elu, eriti kui oma osa ei tundnud ja etteütlejat polnud! (lk 161)

"Ka inimene elab üle oma neli ajajärku: kuldse, hõbedase, vaskse ja kuldse. Ainult kuldsele ajajärgule on määratud munasjuttudest rõõmu tunda. Ja isegi siis mitte kõigile." (lk 164)

"Milleks mulle naine, kui mul on juba enesel tige keel?" (lk 173)

/---/ meie ei pea mitte midagi tegema või tegemata jätma seaduste ja kommete pärast, vaid sellepärast, et mitte teistele inimestele jalba teha." (lk 199)

"Kas poleks siiski meil kui väikesel rahval parem kõik oma jõud koondada vaimseks tööks, sest füüsilise jõuga, ma kardan, me ei suuda palju ära teha." (lk 312)

-

"Ma mõtlesin, et ta ei sattunud halba seltskonda..." Nagu kõik vanemad, pidi ta mõtlema, et Tiit võis satuuda halba seltskonda. On seletamatu sellisel puhul, kust see halb seltskond tuleb, sest kõik vanemad arvavad sama. (lk 341)

-

"Aga milleks kaasa tunda elavatele? Ainult surnud väärivad kaastunnet, et neil ei ole enam võimalik elada." (lk 360)

L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" (august I)

277 lk
2009, Ersen

Järjekordne raamat, mis minu riiulisse jõudis raamatupoe allahindlusleti kaudu. Sellest esimene eelarvamus.
Raamatu alapealkiri on lihtsameelne "101 takistust naiste karjääriredelil". Sellest teine eelarvamus.
Et ju siis on mingi naisõiguslase feministlik jura.

Aga ei olnudki.
Kuna ma olen aktiivsest ärielust praeguseks juba u 5 aastat eemal olnud (sest enda põllumajandusettevõtte juhtimine, erakondlik tegevus ja töö MTÜdes pole ju äritegevus!), siis pole nö juhtimisteemalisi teoseid mu lauale ammu sattunud. Kuna tööellu naasmine aga paistab juba päris lähedal (hiljemalt 2014a!), siis on aeg ennast uuesti kurssi viima hakata. Ja mis on parim viis selle tegemiseks, kui uurida, kuidas karjääriredelil kiiresti, kõrgele ja kaugele jõuda :)

Kuna olen juhtimist, personalijuhtimist, psühholoogiat jms päris palju nii ülikoolis kui koolitustel õppinud, siis väga palju uusi mõtteid polnud. Samas olid ka vanad head tõed mõnusalt sõnastatud, näited juures ja ikkagi õpetlik ja hariv lugemine. Frankel toob välja 101 naiselikku viga, mida me enda käitumises igapäevaselt ehk ei märkagi, kuid mis (tahes-tahtmata) mehelike reeglite järgi toimivas maailmas meile kasu ei too. Autor soovitas enda juures muuta vaid paari-kolme asja korraga ning kui need on saanud harjumusteks, siis alles järgmisi teemasid muutma hakata. Samas mõnikord muutuvad mitmed käitumised automaatselt, kui mõnda muud teemat enda juures arendad.

Frankel kirjutab naiselikest vigadest, nagu näiteks töörabamine, teiste eest töö ärategemine, firma rahaga koonerdamine, tossikeste kaitsmine, sidemete mittekasutamine, töö eraelust ettepoole tõstmine, suhtevõrgustike tähtsuse ignoreerimine, tähtsatest ülesannetest loobumine jne.

Iga teema mahub ära ühele-kahele leheküljele. Seega on tegemist pigem kokkuvõtlike meeldetuletuste kui pikakujuliste süvenevate analüüsidega. Kuna enamus teemasid on minu jaoks meeldetuletus, siis selline lühivorm on mõnus. See on kindlasti üks raamat, mis minu (varsti valmivas kontoritoas) raamaturiiulile kergesti kättesaadavate raamatute sektorisse jääb, et aegajalt leht või paar jälle meeldetuletuseks lugeda. Õpetlikke mõtteid saab kasutada ka igapäevases tegevuses, isegi kui kohe homme pole plaanis tippjuhi ametikohale asuda.

S. Lagerlöf "Charlotte Löwensköld" (juuli III)

350 lk
1994, Eesti Kirjastuse Kooperatiivi 1937a väljaande faksiimiletrükk

Müstiline romaan!
Teose peategelaseks on isepäine ja otsese ütlemisega Charlotte, kes on pikalt kihlatud abiõpetaja Karl-Arturiga. Viimase võitlused maise ja taevase õigluse vahel koourvad lõpuks noortevaheliseks tüliks, mille käigus kihlus tühistatakse. Mõlemad astuvad kiirelt järgmisi samme elu edasiminekuks- Charlotte võtab vastu rikka vabrikandi abielupakkumise ning Karl-Artur kosib esimese ettejuhtuva neiu, pidades teda Jumalast saadetuks. Karl-Arturi ülihoolitsevad vanemad püüavad loomulikult poja elu kontrollida ning tema "rumalaid otsuseid" tasandada ehk siis lapse eest ka täiskasvanult tema elu ära elada.

Mingil hetkel tundus lugedes, et kõik on väga etteaimatav. Ja siis läks lahti- väikestest märkamatutest asjadest sai paari lehekülje pärast kõike muutev sündmus, ettearvatavad juhtumid lõppesid ettearvamatult ja tõid mitmeid uusi juhtumisi kaasa, tegelased käitusid uude olukorda sattudes vasupidiselt sellele, mida oleks neist oodanud... jne.

Lagerlöf ei kirjelda pikalt tegelaste iseloome ja mõttemaailma. Ta laseb neil tegutseda ning seeläbi ennast lugejale avada. Suur osa raamatust ongi dialoogi, pikki igavaid kirjeldusi pole.

Südika Charlotte eneseohverdamine üllaid väärtusi tagaajava Karl-Arturi pärast tundus algul vanaaegne, kuni see edasi kerima hakkas ning Charlottet üha enam ja enam väga tugeva ning targa naisena näitas. Tugevad naised meeste seljataga on tänapäevalgi kõneainet tekitav teema, kuid praegusel ajal võime seda vähemalt tunnistada- tol ajal jäigi saladuseks, et millest naine on meie karjääri pärast loobunud. Nagu näiteks Charlotte õest arstiproua puhul. Samas tihtilugu loobume me tänapäeval veelgi rohkemast ja seejräel on tegemist topeltvarjamisega, kuna teoreetiliselt nagu tohiks välja näidata, kuid seetõttu tulebki meil mehi veel topelt kaitsta ja oma loobumisi varjata. Seda hinnatavam on Charlotte käitumine, mille käigus suutis ta lõpuks asjad keerata õnnelikuks ka enda suhtes ning abielu rikka vabrikandiga nautida ning headel eesmärkidel kasutada.

Kui mingi aeg tundus Charlotte käitumine ainult talle endale halba tegevat, siis lõpuks tuli välja, et kui poleks vahepealseid sündmusi olnud, siis oleks paljude inimeste elu keeruline olnud. Näiteks andis uus abielu talle võimaluse sureva õe laste eest hoolitseda, mida ta muidu poleks suutnud. Tõestav lugu väitele, et kõik, mis meiega siin toimub, on vajalik, sest aitab ettevalmistuda järgnevateks sündmusteks.

Tsitaat (mille kasutamiseks on juba mitu olukorda tekkinud):

"Kui ei nähta teed selgesti enda ees, siis on kõige parem pagal seista ja oodata!" (lk 165)

S. Undset "Proua Marta Oulie. Truu abikaasa" (juuli I ja II)

350lk
2009, Kirjastus Eesti Raamat

Raamat sisaldab Undseti kahte romaani: esimest ja viimast. Kuigi kirjutatud üle 100 aasta tagasi, on mõlemad lood uskumatult tänapäevased. Tänaseski päevas on kirjaniku suhtumine tuntavalt pigem protestimeelne, seega ma ei kujuta ette, kuidas neid raamatuid tema ajal vastu võeti.

Teoste läbivaks teemaks on armastus, truudus, kooselu võimalikkus. Suurimateks probleemideks tunduvad olevat iseseisvad naised, kelle kõrval meestel on raske ennast mehena tunda. Seega vajalikku peremudelisse sobimiseks peaksid naised mängima kedagi teist... kuid seda nad ka ei suuda. Tuttav? Meie tänapäev? No ja nii tundubki, et millest me siis täna veel kirjutame, kui vajalikud raamatud on juba ära kirjutatud- tuleb ära lugeda :)

Kui esimeses raamatus oli naine oma abikaasale truudusetu (ja hiljem seda küll kahetses), siis teises raamatus jäi naine abikaasale (põhimõtteliselt!) truuks ka peale lahutust. Peale mõningaid keerdkäike saidki nad uuesti kokku.

Peale mõlema loo lugemist jäi minusse aga mingi segadus: kas need olid siis nüüd lood tõsisest armastusest või hoopis tõestused sellest, et ka need lood, mis tunduvad "suure armastusena", on tegelikult lähemalt vaadates üks suur loobumine, kus partnerid ei tunne teineteist, mõlemad loobuvad paljust ja kumbki ei saa aru, millest teine on loobunud...

Minu tutvus tugevate naistega igatahes jätkub :)

Mõned tsitaadid:
-

"Sa ütled, et tahate ajada perekonnasõbralikku poliitikat. Aga sa ei saa ju oodata rahva poolehoidu, kui inimesed ei arva, et perekond on mingi organism, mida on võimalik opereerida üle teatud piiride. Kui seda liiga palju opereeritakse, siis kaotab rahvas uuenemise võime- /---/ Aga praegu on hulgaliselt noori, kes on veendunud, et perekond on lihtsalt mittevajalik ebamugavus ja et inimesed on liiga kaua leppinud kõigi nende vaevade ja alandustega, millest ei ole pääsu ühelgi, kui tuleb hoida perekonda kui ühiskonna põhialust." (lk 184)

-

"Ja seesama on töövõimalustega, isegi kui teil õnnestub luua niisuguseid tingimusi, et kõigile jätkub midagi teha. Kui keegi on töötu, siis ta mõtleb, vähemalt paljud mõtlevad, et nad pigem võtavad ükskõik millise töö, kui ei logelevad. /---/ Aga kui on tööd juba küll, siis sa näed, et on töid, mida kõik tahavad teha, ja on midagi, mida kellelgi ei ole isu teha." (lk 184)

K. Murutar "Projektilaps Pärnust" (juuni I)

Raamatu ostsin juba mitu kuud tagasi, kuid lugemahakkamiseks polnud ikka kuidagi õige aeg. Nüüd jõudsin lõpuks ka selleni.

"Projektilaps Pärnust" on Kati julge ja otsekohene jutustus tema lapsepõlvest. Lugemine läks ladusalt. Pärnumaalasena oli pidev äratundmisrõõm tuttavate kohtade üle.

Ma olen alati arvanud, et olen õigel ajal sündinud, sest poleks nõukogude aega üle elanud. Kogu raamatu jooksul lootsin kiiremini jõuda tema praeguse elukorralduseni, mis mind vägagi haarab ja motiveerib... aga selleni ei jõudnudki. Samas aga mõjutabki ju meie lapsepõlv edasist elu ja Kati lapsepõlvest lugedes saan aru küll, miks ta nüüd NII peab elama.

Raamatu jooksul jõudsin rohkem kui ühe korra mõelda, et oleks tore, kui kõik vanemad suudaksid oma lastele sellise loo kirja panna... saaksime kõik teineteisest paremini aru.

Päriselul põhinevate raamatute mõte peaks olema eelarvamuste muutmine. Kui ma Katit ei tunneks, võiks öelda, et see raamat muutis minu arusaama sellest, milline ta meedias paistab. Aga kuna me pole ammu enam ainult meedia-tuttavad, siis minu jaoks andis see raamat tema isikule nö tausta juurde, kuid üldist pilti ei muutnud. Teda mittetundvatele inimestele aga soovitan projektilast lugeda, sest tausta teades liigub keel harvem kuulujuttudele kaasa rääkima.

Koostanud J. Koplimets "Ühe küla elu. Prandi küla lood" (mai II)

Ühel neljapäeval kogukonnamajas teisi perekohvikulisi oodates sorisin sealses raamaturiiulis ja leidsin raamatu "Ühe küla elu. Prandi küla lood". See sai peaaegu ühe jutiga läbi loetud. Raamat koosneb küla lühikesest ajaloost ning seejärel enamuse talude elanike, endiste elanike või nende järeltulijate meenutustest.

Üldiselt on kõik lood sarnased- inimesed said/ostsid talu/maa Prandi külas, lõid pere, tuli sõda, võttis mehed ja laastas küla, ehitati, taastati... tuli uus sõda... laastas... tuli Vene aeg... Tohutu vaev, mida inimesed nägid, et igapäevast leiba lauale tuua ja kuidas riigivõimu vahetumise või sõja tõttu kõigest järsku ilma jäädi. Väljaostetud talude kaotamine...

Sellised lood on ühte pidi masendavad, kuid minu jaoks just motiveeriv- me saame praegu hakkama! Nende aegadega võrreldes ei ole meil ju miskit hullu.

Kogu raamat meenutas pidevalt ka vanaema jutustusi ja taaskord seda, kui lihtne meil praegu on... ükskõik, kui keeruline tegelikult on.

Teise olulise mõttena selle raamatu lugemisest jäi peas ketrama oma pere lugude üleskirjutamine. Kui ma lõpuks vanaema elulugu tahtsin üles kirjutada, siis ta enam ei mäletanud, kus-millal-kuidas jne asjad toimusid ja sinna see kirjutamine jäi. Endal ka polnud aega... ja tundus, et homme on ka aega... Nüüd olen targem ja värske ajaloo bakalaureusest õega võiks ju sellega hakkama saada :)

S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga" (mai I)

328 lk
2006, Eesti Raamat


Müstiline teos!
Sisukirjeldus raamatu kaanel ütleb, et

"Rootsi kirjanduse klassiku, Nobeli laureaadi Selma Lagerlöfi kuulsaim, perekonnapärimustele ja kohalikele muistenditele toetuv romaan annab värvika pildi autori kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19.sajandi algupoole, keskendudes tolleaegse aadliseltskonna täisverelise, jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele."

Romaan koosneb lugudest, igaühes peategelaseks erinev inimene. Näiliselt polekski nagu mõni lugu teistega seotud, kuni mingis ootamatus kohas saad aru, miks sul näitesk 50 lehekülge tagasi oli vaja kuulda ühest või teisest tegelasest. Väga palju raamatu jooksul ei juhtunud... ja samas kogu aeg tegevus käis, isegi siis, kui tegelaseks oli ainult loodus. Elutute olendite ja looduse kirjeldused on Lagerlöfil nii elavad ja suurejoonelised, et ta suudab üksildase igava kivi ka muinasjutuliseks tegelaseks kirjeldada.

Korraks võib tekkida tunne, et nendest lugudest polegi nagu midagi õppida... kuni süvened ja lased ennast lugudes laasa viia ja saad aru, et need on tänapäevasemad ja asjakohasemad, kui enamus praegusel ajal kirjutatud teoseid.

Seega igast otsast müstiline teos, mis nõuab sügavamaks arusaamiseks ilmselt mitmekordset läbilugemist (kui mainisin selle raamatu lugemist, siis küsiti minult väga mitmel korral, et "mitmendat korda sa Gösta Berlingit loed?"- pidin ausalt vastama, et esimest! Seega jõudsin mina pika rekte järel selle lugemiseni, millest paljud naised on järelikult alustanud).

Tsitaat:
-

"Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." (lk 11)

K. Kõusaar "Alfa" (aprill II)

230 lk
Eesti Ekspress Raamat, 2011


Kadri Kõusaare "Alfa" on raamat, mis võitleb lolluse ja ebaõigluse vastu.
Kõigist sisukirjeldustest ja arvustustest sain kuidagi aru, et tegemist on pigem naistekaga tänapäevasest edukast ja seega üksikust naisest. Seda teemat oli küll käsitletud, kuid pigem oli suurem rõhk mitmetest poliitilistest teemadest ning "keskmise inimese" arusaamisest ning käitumisest neil teemadel.

Selliste teoste puhul on lugemisel üheks taustaks pigevalt mõte, et kui palju on selles autorit ja kui palju väljamõeldist. Saan aru, et päris palju on autorit ennast, aga kuna ma teda üldse ei tunne, siis arvamus on kõiget ajakirjanduse põhjal (ehk puhas suvaline pakkumine).

Ülle Madise on tagakaanel kirjeldanud:

"Üheülbastumine, inimese vaimne ja füüsiline allakäik on romaani toimumisajaks süvenenud. /---/ Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. /---/"

Läbivad teemad on antisemitism ja Lähis-Ida, armastus ja seks, kuritöö ja karistus. Tunda on, et autor tunneb ennast neis teemades koduselt ning juutide ja Lähis-Ida teemad ei ole raamatu jaoks lihtsalt kokku otsitud. Samas jäi kohati tunne, et lugejate harimine ongi eesmärgiks ning dialoogidest said loengud, kuidas enamus inimestest saab asjast aru nii, aga tegelikult on teisiti. Pidevalt lendu lastud kirjanike ja kunstnike jms nimed panid mind pidevalt lollina tundma, aga no see on mu isiklik traagika ja harimatus :)

Raamatu lõpp jättis kuidagi segase tunde- jäi veidi arusaamatuks, et millest ma siis aru pidin saama? Kuigi "Alfa" on haaravalt kirjutatud ja lugemine läheb ladusalt, siis läks mul kolm päeva selle lõpetamiseks, kuna oli vaja pause, et loetut veidi seedida ja samas naudingut pikendada. Seda enam oligi pettumus, et lõpp jäi ülejäänule alla.

Mõned tsitaadid:
- "Poliitikuid ei usalda ei plebeid ega eliit. Kõik saavad aru, kui pragmaatiline see on; et ei tehtaebapopulaarseid, aga vajalikke otsuseid, sest enda positsioon on olulisem kui riigi heaolu." (lk 160)
- "Õigus on hiinlastel. Üks omadus pole parem kui teine. Tervis, iseloom, IQ, ilu, raha- kõik olid võrdselt olulised, võrdselt kaduvad." (lk 191-192)

E. Petrone "Minu Ameerika 2" (aprill I)

Kaasanoogutamise raamat!

Epp Petrone "Minu Ameerika 2" jõudis mu koju mingi võitmise kaudu. Ma isegi ei mäleta enam, kust ja kuidas ma selle võitsin, aga riiulis on ta seisnud tükk aega. Ikka mõtlen, et loen siis, kui on piisavalt aega ja energiat, et ka enda mälestustesse süüvida. Teada ju oli, et enda Ameerika reis tuleb meelde.

Ja nii oligi- enamus raamatust noogutasin, et jah, sellised nad olidki! Kogemus korteritega jäi mul küll ära, kuna elasingi selle teise rühmana ehk rikaste juures elavad lapsehoidjad. Ameeriklasi mu ümber see aga ei muutnud. Kohati tekkis lugedes igatsus taaskord Usasse külla minna... samas tänu Petronele tuli eredalt meelde, miks mina ameeriklasega ei abiellunud ja sinna elama ei jäänud. No ja minu jaoks oleks eneseületus olnud ka elu ameeriklasest mehega Eestis (julgen ju siinsetegi üle kurta!), nii et jääb ära.

Ämmade teema on vist aga rahvusvaheline. Tore, et Epp sellest nii otsekoheselt kirjutas, aga need read panid mind mõtlema, et kas mitte ämmad ei tundu meile alati võõramaalastena, ükskõik, mis neil tegelikult kodakondsusena kirjas on?

Minugi ettekujutus 2001.a USAsse sõites oli tänavad täis pakse inimesi, Miki Hiir jms. Oleks Petrone raamat tol ajal valmis olnud, oleks sealne sisseelamine ehk lihtsamalt läinud. Nii et kindel reisiraamatu soovitus kõigile, kes Ameerika poole liikumas on!

H. Künnapas "Homme on ka päev"

See on see päev... ehk ILMUS MINU TEINE RAAMAT- romaan "Homme on ka päev"! Käsikiri sai valmis juba 2011a septembris, konkursi tulemused selguseid 2012a alguses ja seejärel on olnud pikk ootamise aeg. Aga jõudsin ära oodata ja nüüd on ta raamatupoodides ja internetis saadaval.

Raamatu tagakaanel on järgmine kirjeldus:
Kairiti elus on kõik üldiselt rahulik ja stabiilne. Tal on juhtiv töökoht ministeeriumis, kindel elukaaslane ja head sõbrannad, ent täielikku rahuldust ta sellest peamiselt töö ümber keerlevast oravarattast siiski ei tunne. Kui see teistele üsna kadestamisväärsena näiv elu ühel hetkel mitmest nurgast logisema hakkab ja Kairit lisaks sellele ka kodumaile väikesesse Nootsa alevikku sattudes mõnda vana tuttavat kohtab, avaneb tal oma elule täiesti uus vaade. Heli Künnapas on varem avaldanud ühe raamatu, noorteromaani "Lõpupidu" 2011. aastal. Igapäevaselt peab ta Pärnumaal suurt talu ning on aktiivne blogipidaja. "Homme on ka päev" on Tänapäeva 2011. a romaanivõistlusel äramärgitud töö.

E.L. James "Viiskümmend halli varjundit" (märts II)

512 lk
2012 Pilgrim

Tegelesin taaskord kõrgema taseme masohismiga- lugesin raamatut sellepärast, et see on edetabelite tipus ja oli ju vaja teada, MIKS???
Koduperenaiste pornoks ristitud "Viiskümmend halli varjundit" on algselt Videviku-saaga fännikirjandus. Seda lugesin pärast Wikipediast. Kogu raamatu jooksul on see sinna aga nii tugevalt sisse kirjutatud, et igaüks saab aru. Nõrgad, abitud, kaitsetud, meestele lootvad tibikesed pole kunagi minu teema olnud. Samuti oli seal väga-väga palju asju, mis oli nii otse Videvikust maha võetud, et... natuke paha oli lugeda. Tagantjärgi teades, et see pidigi nii olema ja et tegelikult polegi algselt tegu isesesiva teosega, on sarnsasused arusaadavad.

Seksist on küll üsna julgelt räägitud. Interneti-avarustest leitud kommentaarides avaldatakse arvamust, et see raamat võiks muuta arusaama seksi, kuna peale selle lugemist julgevad naised täpsemalt oma vajadusi esitleda.
Ma ei tea...

Christiani saladused ja tema olemuse põhjendused olid küll lõpuks huvitavad. Esimese osa lõpus aga ei selgunud eriti palju. Seetõttu sirvisin kiirelt veidi ka teisest osast, kuigi esimese osa poole peal oli selge, et rohkem ma sellest triloogiast läbi ei higista. Lapsepõlve mõjude teema sissetoomine tegelikult mulle meeldis, kuna porno lubamisega on leitud raamatule palju lugejaid, kuid ehk jõuab massideni ka meeldetuletus sellest, kui palju meie käitumisest on seotud lapsepõlvega. Olevikku on raske lahendada minevikku mõistmata.

Anastasia saamatusele ja abitusele lisaks oli lisatud palju asjaolusid, mis ta veel ebaloogilisemaks muutsid. Tegemist oli tänapäevase teosega, milles 21-aastane tüdruk ei teadnud eriti midagi arvuti kasutamisest, ülikooli lõpuaastatel oli paar korda suudelnud, süütu, kuigi ise ilus ja tark, võõrastas nutitelefoni (seda see Black Berry pidavat olema ;) ). Tegevuse ajastu muutus selliste asjade tõttu aegajalt kuidagi hoomamatuks.

Ümberkäimine kirjasõnaga oli sama meisterlik, nagu Videviku-saagas. Ehk mitte just kõrgem tase. Pigem- häirivalt lihtne ja ühekülgne.

Kokkuvõtlikult suhteliselt keskpärane teos. Liigselt üleshaibitud selles leiduvate erootiliste stseenide pärast. Ma ei teagi, kellele ja millises meeleolus ma seda lugeda soovitaks.

I.Leps "Perihveerija päev" (märts I)

168 lk
Kirjastus Tänapäev, 2013



Ivi Lepsi debüütromaan "Perihveerija päev" kirjeldab ühte päeva väikese maakoha inimeste elus. Raamatu tagakaanel on järgmine tutvustus:
"Ühe täiesti tavalise päeva hommik leiab väikese maakoha inimesed kõige erinevamatest eluetappidest ja olukordadest – kellel on ränk pohmell, kes saabub vargsi armukese juurest koju, kes ärkab lapse kisa peale ja nii edasi. Päeva edenedes ristuvad, sõlmuvad ja lõikuvad nende elud sellesama loomulikkuse ja keerukusega, millega juba aastaid enne ning ka pärast seda päeva, millest kõneleb käesolev lugu."

Alustasin lugemist suure hoo ja vaimustusega. Väga meeldis. Jutt jookseb ladusalt, tegelased on mitmekesised, keelekasutus rikkalik ja mõnus, kohalikud kohad aimatavad ja ka mõne inimese mõtleb välja... vähemalt minu arust. Leheküljed aga kadusid väga kiiresti ja lõpp lähenes hirmutava kiirusega. Viimane leht lõpetatud, jäi sisse kuidagi segane tunne- oleks veel tahtnud! Just hakkasid tegelased tuttavaks saama ja tegevus käima... kui oligi kõik!

K. Murutar "Talv Eedenis" (veebruar II)

256 lk
Stella Borealis, 2010

Olles lugenud "Eedeni aeda", teadsin ette, et ka see on minu raamat. "Talv Eedenis" räägib 2009/2010a talvest samas Jausa talus, mille ühe suve tegevus toimus "Eedeni aias". Millegi pärast ajasin vahepeal selle segamini raamatuga "...ja mere ääres väike maja...", mida ma järelikult tegelikult polegi lugenud. Aga "Eedeni aia" tegevus vastab täpselt mere äärse väikese maja pealkirjale.

Talvel on Eedenis samuti teguderohke. Elu keeb koos loomadega, kes aitavad eemalduda inimeste negatiivsetest külgedest ja ennast maha- ja täislaadida. Lapsed elavad koos loomadega. Kõigega tuleb hakkama saada, pole võimalik käsi üles tõsta ja alla anda. Ning samal ajal tuleb kogu aeg kõik meeled lahti hoida, et endale oma koda ja koht leida.

Kui veidi kiunuda ka, siis taaskord oli minu jaoks liiga palju juttu (tulevasest) eksabikaasast, kuid kui võtta kirjutamist lahtilaskmise võimalusena, siis saan aru, et see võis olla ka Kati viis see mees oma elust välja kirjutada, eemalduda. Ja loomulikult taustajõuna mõjutas mehe käitumine kõike. Samuti eeldasin pealkirja järgi rohkem lund-külmumisi jms, kuid ülekaalus olid pigem suvised mälestused. See ei häirinud, lihtsalt pealkiri tekitas teised ootused.

Mulle endale andis loetu taaskord tuge, et kõik on võimalik! Loomulikult pole maal kerge, aga... see on ainuke loomulik viis praegusel ajal kõigega hakkama saada ja elada looduse ja iseendaga kooskõlas! Selliseid teoseid peaks rohkem olema, see aitakski Eesti maaelul areneda, kui nähakse, kudias asjad maal tänapäeval käivad. Minevikus olnust lugemine ju tänasel päeval otseselt ellu jääda ei aita.

Lisamärkusena: mul oli raamatut väga raske lugeda, sest Joosep ja Mathias tahtsid kogu aeg loomi ja Minnit näha (ehk siis peaaegu iga peatüki algul oli foto, mida poisid muudkui vaatamas käisid).

Mõned tsitaadid:
-

"Mida kardad, selle saad. Kui mu kolleegid on ajakirjades kirjeldanud minu kui mitmenda põlve linnalapse kolimist maale, tööoskuste omandamist ja ränga rutiini kiuste erialatöö tegemist, siis olen just seda peljanud. Meie küll loome neid lugusid selleks, et teisi linnainimesi julgustada: tulge, on võimalik, saame hakkama- tulge linnast ära, enne kui hilja, loobuge energeetilisest ja olmelisest kuhjumisest!" (lk 229)

-

"Poolikute asjade kammitsevast energiast pean ju ometi pidevalt loenguid /---/. Inimene pole reisilt koju jõudnud, kui ta kohvrit lahti ei paki ja reisiriideid ära ei ole pesnud. Tuba neelab magaja energiat, kui sinna on must pesu laiali laotatud. Kabinet ei toeta tööd ja loovust, kui seal on paberid korrast ära, vanad märkmed laiali- siis oleme läbitud etappidesse takerdunud. Mida uut ja elujõulist me niimoodi mõelda ja teha saaksime... Niisiis tuleb ka siia planeeritu lõpuni teha, muidu ei saa eluga edasi minna." (lk 233-234)

T. Vint "Avalikult abielust" (veebruar I)

229 lk
2012, Tulikivi

See oli minu jaoks esimene kokkupuude Toomas Vindiga. Seda ka vabatahtlik-sunniviisiliselt. :) Nimelt võitsin Kirjandusministeeriumist raamatu, mille juba seetõttu pidin läbi lugema. Autogramm ju seeski ja puha!

Sisukirjeldus oli paljutõotav- "/---/vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid/---/". Samuti seostub nimi Vint (ilma teda lugemata!) minu jaoks siiski nö tõsisemate kirjanikega, keda igaüks ei loe, sest pole lihtsalt võimeline. Näiteks Õnnepalu. No ja need on ka minu arvates inimesed, keda Kirjandusministeeriumi-taolistesse tõsisematesse saadetesse kutsutakse.

Mida kaugemale lugesin, seda enam segadusse sattusin. Teos tundus suht lihtne ja pigem kibestunud. Hakkasin siis netist tausta uurima ja tuligi välja, et selline telesaade ja ajalehe artiklid jms ongi olemas. Vot minu jaoks on selliste pooleluliste raamatutega keeruline. Eriti kui inimesi üldse ei tunne, siis mõtle kogu aeg, et millal on tegemist tegelaste ja millal päriselu juhtumistega.

Ma saan aru kogu sellest kollase meedia kriitikast ja kahjutundest, et seda meie inimesed tarbivadki. Samas näiteks naise roll peres... aastate... aastakümnete jooksul... Minu suhtumine sellisesse lömitamisse pole vist kunagi saladus olnud.

Ükskõik, kas need saatevälised meenutused olid võetud päriselust või välja mõeldud, siis naise olukorda see teos kindlasti ei päästnud. Kogu teosest jäi mulje kui kibestunud "kättemaksuinglist" Eesti kollase meedia ja ka selle tarbijate suhtes. Samas tegi see raamat reklaami kõigile sellest saatest rääkivatele artiklitele ning tõestas ainult, et artiklites räägitu/arvatu on õigustatud... ja olukord isegi veel hullem, kui saates näidati (saadet pole ma ka näinud- ei tarbi sellist kollast kraami!) :)

Erinevad lasteraamatud (jaanuar II)

Seoses mu uue projektiga on hetkel lugemisvaraks hunnik lasteraamatuid. Siia blogisse panen nad kirja ühe postituse alla ühe raamatuna, sest... et see tundub lihtsalt aus :)

142 lk
2011, Keropää Kirjastus OÜ

Esimesena sai läbitud Mika Keräneni "Salapärane lillenäppaja". Ebapiisava kodutöö tõttu ei juhtus, et see on samade tegelastega juba neljas raamat, seega ei alustanud ma sugugi sarja algusest. Aga lugemise ajal see ei seganud. Veidi ehk oleks tahtnud tegelaste kohta rohkem teada.
Täiskasvanud lugejana on mul raske selle raamatu kohta midagi öelda, kuna ilmselgelt pole mina selle teose sihtrühm. Usun, et lastele meeldib aga väga, sest tegevus on liikuv, mitmed eri liini tegevused käivad kõrvuti ja usun, et neil säilib ka pinge lõpuni. Minu jaoks oli lillenäppaja saladuse lahendus selge juba lk 38 (selles oli abi vist ka personalijuhi töökogemusest :D ).
Ilmselge on autori püüe väikeseid lugejaid harida, kuid see on ainult tänuväärne, sest õpetused on viisakalt ülejäänud tegevuse sisse ära peidetud.

262 lk
2011, Tänapäev

Mingis edetabelis oli üsna kõrgel kohal (äkki isegi esimene?) Ketlin Priilinn raamatuga "Evelini lood". Olen temalt ka varem raamatuid lugenud, kuid seekordne sai kätte võetud just tänu lasteraamatute edetabelite tulemustele.
Iseenesest oli selles raamatus räägitud väga paljudest teemadest, mis on läbi aegade aktuaalsed olnud ning arvata võib, et jäävad veel pikaks ajaks... või igavesti (nt vaesus, varastamine, kiusamine koolis ja tänaval, suhted vanematega jne. Minu hetk aga tundus, et kogu jutt on liiga venitatud ja ühte raamatusse on topitud liiga palju nö kohustuslikke elemente, millega siis üks laps pidi hakkama saama. Mul oli pidevalt tunne, et kas üks 10-aastane ikka saab selle kõigega nii mõistlikult hakkama? Evelini mõttekäigud olid minu jaoks tihti nö eemalt-kõrgelt probleemidele vaatavad, nagu ta teaks ette, et kõik asjad on lahendatavad ning kuidas täpselt seda teha. Ma arvaks, et tavaliselt tuleb selline ülevaatlikkus ja hindamisoskus ikka aastatega... aga äkki ongi ka selliseid väga taiplikke 10-aastaseid :)
Lugesin lõpuni ja seda võib küll öelda, et teos on positiivne ja probleemilahendusi soovitav.





Kõigi valitud raamatute kättevõtmise põhjuseks oli see, et edetabelites või lasteraamatutest rääkivates artiklites neid kiideti. Ja eks lugemise põhjuseks oli aru saada, millisel tasemel ja teemadel raamatud lastele meeldivad.
Lõppkokkuvõttes tekitas see aga veel rohkem küsimuse, et mis siis lastele TEGELIKULT meeldib ja KES tegelikult neid lasteraamatute edetabeleid kokku paneb???

Ja igal juhul sain julgustust iseomaenda lasteraamatu kirjutamise jätkamiseks :)

K. Hamsun "Maa õnnistus" (jaanuar)

287lk
1991, kirjastus "Eesti Raamat"

Hamsuni teos jäi mulle silma vanaema raamatuid lapates, kui otsisin lugemiseks midagi tõsisemat ja eestimaist. Mitmest eelloetust tõsisem on see teos küll, kindlasti aga mitte eestimaisem :) Nimelt on Knut Hamsun Norra kirjanik. "Maa õnnistuse" eest sai ta 1920.aastal Nobeli preemia.

"Maa õnnistus" räägib asustamata alale kodu rajanud mehest Iisakust. Tema ümber kogunevad ning temast mööduvad erinevad inimesed, kuid tema jaoks jääb algusest lõpuni oluliseks maa harimine. Maa on see, mis teda toidab, maa on see, mis ta päevi sisustab. Loodus on küll ettearvamatu, kuid tema töö tulemusena hakkas Iisaku ja ta pere rikkus kiiresti kasvama.

Teose üldidee on sarnane Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osale. Erinevalt Tammsaarest jääb Hamsuni tegelane lõpuni välja maaga headesse suhetesse, kui Andres siiski mingis mõttes annab loodusele alla.

Selles teoses pole erilist action´it, vaid pigem rahulik kulgemine (mis ei tähenda, et midagi ei juhtuks, sest ühtlaselt põnev on kogu aeg). Minu jaoks hetkel väga äratav ja toetav teos, sest tuletab meelde, mis on oluline, mis on päris. "Maa õnnistus" on aktuaalne lugemine ka meie pidevas maailmalõpu ootuses olevatele inimestele, tuletades meelde, kust me pärineme ja et oma töö ja vaevaga on võimalik palju ära teha. Jah, annetada tuleb küll oma energia ja aeg, aga see eest saad vastu selle, mida loodusel on anda. Linnas on kindlasi lihtsam elu, aga samas ka suurem sõltumine kõigest. Ka Hamsun on Iisaku naabri näol näidanud, mis saab nendest, kes rajavad oma elukorralduse tootmise asemel igasugu vahendamise või niisama sahkerdamise peale- mingi aeg võib õnneks minna, aga edasi? Lapsed ja ise tahad ju süüa alati, mitte vaid õnnestumiste korral.

Seega- maaelu terviseks! :)