287lk
1991, kirjastus "Eesti Raamat"
Hamsuni teos jäi mulle silma vanaema raamatuid lapates, kui otsisin lugemiseks midagi tõsisemat ja eestimaist. Mitmest eelloetust tõsisem on see teos küll, kindlasti aga mitte eestimaisem :) Nimelt on Knut Hamsun Norra kirjanik. "Maa õnnistuse" eest sai ta 1920.aastal Nobeli preemia.
"Maa õnnistus" räägib asustamata alale kodu rajanud mehest Iisakust. Tema ümber kogunevad ning temast mööduvad erinevad inimesed, kuid tema jaoks jääb algusest lõpuni oluliseks maa harimine. Maa on see, mis teda toidab, maa on see, mis ta päevi sisustab. Loodus on küll ettearvamatu, kuid tema töö tulemusena hakkas Iisaku ja ta pere rikkus kiiresti kasvama.
Teose üldidee on sarnane Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osale. Erinevalt Tammsaarest jääb Hamsuni tegelane lõpuni välja maaga headesse suhetesse, kui Andres siiski mingis mõttes annab loodusele alla.
Selles teoses pole erilist action´it, vaid pigem rahulik kulgemine (mis ei tähenda, et midagi ei juhtuks, sest ühtlaselt põnev on kogu aeg). Minu jaoks hetkel väga äratav ja toetav teos, sest tuletab meelde, mis on oluline, mis on päris. "Maa õnnistus" on aktuaalne lugemine ka meie pidevas maailmalõpu ootuses olevatele inimestele, tuletades meelde, kust me pärineme ja et oma töö ja vaevaga on võimalik palju ära teha. Jah, annetada tuleb küll oma energia ja aeg, aga see eest saad vastu selle, mida loodusel on anda. Linnas on kindlasi lihtsam elu, aga samas ka suurem sõltumine kõigest. Ka Hamsun on Iisaku naabri näol näidanud, mis saab nendest, kes rajavad oma elukorralduse tootmise asemel igasugu vahendamise või niisama sahkerdamise peale- mingi aeg võib õnneks minna, aga edasi? Lapsed ja ise tahad ju süüa alati, mitte vaid õnnestumiste korral.
Seega- maaelu terviseks! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar