Seis on sama, et ma olen viimasel ajal päris palju koolitööde jaoks raamatuid osaliselt läbi töötanud, aga see pole päris lugemine, seega siia neid ei kirjuta. Peale viimast sessi võtsin paar päeva kohustustest puhkust ja täna lõpetasin Jilly Cooperi raamatu "Ratsanikud".
Ma lugesin seda viimati umbes 10 aastat tagasi ja tookord olin väga vaimustuses. Olen temalt lugenud ka Rivaale ja Appassionatat. Kõigist olin vaimustuses!
Seekord võtsin raamatu ette selle mõttega, et enne, kui hakkan oma jutukesi edasi kirjutama, tahaks lugeda midagi väga head. Aga seekord ei olnud enam nii hea. Seekord ma lugesin seda norides. Otsisin imelikke lauseid ja kohtu, kus ma ei saanud aru, et kes täpselt ühte või teist asja ütles, kus tegevus läks liiga kiiresti edasi ja kus liiga aeglaselt... no igatahes on päris raske niiviisi raamatut lugeda.
Mulle ikka veeldis, aga nii vaimustunud ma enam ei ole.
Sellegi poolest kirjutab Cooper väga ladusalt ja hoogsalt. Pidevalt on pinge olemas ja kuigi palju on selliseid kohti, kus järgnev on loomulik, siis lõpuks ootad ikkagi, et kuidas siis kõik asjad lahenevad. Seega mina liigitaks selle teose nö kvaliteetse ajaviitekirjanduse alla :)
