J. Haahtela "Liblikakoguja" (veebruar IV)

165 lk
2012, OÜ Hea Lugu

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:

Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.

Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.

Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

See rändamise teel millegi jälgede ajamise motiiv oli tuttav Haahtela eelmisest teosest "Kadumispunkt". Taaskord põhjamaiselt väheste sõnadega teos, millega tegelikult öeldi palju. Tegelasi oli vähe, palju tagasipõikeid minevikku, laienemist kusagile "kõljele". Ja sellegi poolest ühtne teos.

R. Siekkinen "See oli siin" (veebruar III)

85 lk
Loomingu Raamatukogu, 2007/3-4

Nagu ühest varasemast postitusest näha, lugesin Haahtelat. Tema teos viis aga Siekkinenini.

"See oli siin" on põhjamaiselt karge teos üksildusest. Samas ei ole selle tegelased ülemäära õnnetud, ega mures, vaid... lihtsalt üksikud omal talutaval moel. See on üksildus, mis ei jää pärast lugemist kammitsema, vaid on hoopis kuidagi vaba.

Teos on Soome kirjaniku lüüriline romaan, mis räägib "ajast kahe armastuse vahel", naisest ja mehest, hüljatud ja taas elustatud majast.

K. S. Vatmann "Anita ja UFO" (veebruar II)

225 lk
2014, Kirjastus Hea Tegu

Kati sibula-koorimise-triloogia teine raamat! Või kahekümne teine?

"Anita ja UFO" tutvustus raamatupoodide lehel on selline:

"Kui sinu kõige kallim viskab su ära, tahad teada, miks. Kindlaim moodus sellest aimu saada on läbi südame tema mõtteilma sisenemine ning iseenda nägemine läbi tema silmade. See on valus ja kohutav - ent nüüd vähemasti tead, miks ta su ära viskad. Ja kui sellest raamatu lood, saab kergem - ka paljudel teistel, kes on kogenud sama. Ära visatud ema ja tiibu sirutava tütre lugu teebki kõigepealt haiget - ja seejärel saab kõigil kergem. Elame edasi."

Katit teadvate või tema päevaraamatut lugevate inimeste jaoks on Kati raamatute tegelased tihti tuttavad ja reaalsest elust aimatavad. Loodki on tuttavad. Ja samas nii erinevad.

Käesolevaski teoses on lood ja tegelased tuntavad... ja samas nii võõrad. Nii "Tuusik teisele kaldale" (mis on ametlikult käesoleva raamatuga samasse triloogiasse kuuluv), kui Kati eelnevad raamatud on mõnda käesoleva teose juhtumit kirjeldanud, kuid mitte nii sügavalt. "Anita ja UFO" raamatuga läheb Kati taaskord mitme kraadi võrra sügavamale sibula sisemusse, mis ajab küll nutma, kuid pärast on parem ja puhastatum tunne.

Eks see ju selliste eneseteraapiliste teoste mõte ongi. Taaskord võib suur hulk inimesi ennast siit leida ja mõelda, et "see on minu elult maha kirjutatud", sest teema on paljusid puudutavad. See kinnitabki taaskord Kati võimet inimhingedesse tungida ja silmade taha näha.

Minu jaoks mõjus see raamat nii, et täna tegime koos muffini tainast ja kooke... mis küll ebaõnnestusid, sest ma ei osanud poes õigesti soome keeles lugeda, et pärmi on ka selle jahu jaoks vaja, kuid igaks juhuks tegime ülejäänud taignast koos lisanditega pannkooke... need õnnestusid. Kuidas see teosega seotud on? Lugege ja saate teada.

Jään huvi ja hirmuga ootama "Ingli puudutust". Kes teab, kui sügavale endasse veel selle teose lugemisel peab süüvima? Kati teab. Varsti ehk meie ka.

Keks-keks: vahva üllatusena leidsin, et raamatu esikaantel ka mina avaldan arvamust Kati ja tema loomingu kohta, koos teiste toredate inimestega.

Mõned tsitaadid:

"/---/ Ufo ragistas arvutis ajusid. Toru oli kah arvutis. Valis traktorit ja autot. Kui naine oli arvutis, võis järelikult ka tema päevad virtuaalias veeta. Ta ei saanud aru, et emps teenib arvutis raha." (lk 80)

"/---/ kui ma poleks naistearsti silma alla sattunud, poleks õigel ajal avastatud," kinnitas ema. "Eks ma selle vapustuse ajal ikka ühtteist jõudsin süüdistada küll. Naiselikkusega seotud kasvaja tähendas solvatud naiselikkust- kes teine kui oma mees seda ikka kõige osavamalt ja põhjalikumalt teeb?" (lk 97)

"Head tüdrukud ei tee üksteisele kogu aeg meelega haiget." (lk 224)

S. Lotila "Kasutusjuhend: Soome" (veebruar I)

112 lk
2012, Massimeedia

Teist nädalat Soomes olles jõudsin lõpuks selle lugemiseni, mida tahtsin enne siia tulekut jõuda.
Väga asjalik ja kasulik raamat Soomes elamise praktiliste teemadega. Kuna meie siin siiski päriselt ju ei ela, siis minu jaoks oli see hetkel soomlaste mõtteviisi ja süsteemi toimimist avav teos.

Esmaseks kiireks ülevaateks väga hea. Ülesehituselt ja sisult Merike Mikk´u raamatuga sarnane (mis on loogiline, sest mõlemad on samast Soomest kirjutatud).