2008, Tammerraamat
Viimasel ajal olen palju kokku puutunud võrdõiguslikkuse teemaga, et kuidas meile naistena (eriti lastega naistele) liiga tehakse ja ei arvestata ning koheldakse ebavõrdselt. Kõigi meie igapäevaste teemade kõrvale oli Souadi lugu aga väga äratav ja šokeeriv.
Jah, ma tean, et mitmetes usundites on nö äärmuslasi, kes järgivad jätkuvalt rangeid ja äärmuslikke tavasid. Ühel islamimaal, mida raamatus pole täpsustatud, on selliseks aumõrva põhjuseks väljaspool abielu rasestumine. Nii juhtus Souadiga, kes küll ootas pingsalt aastaid oma abiellumise järge, kuid kuna vanem õde ei abiellunud, siis ei lubatud ka teda mehele, kes teda küll küsimas käis. Sellegi poolest naine armus mehesse ja lootes meest kinni hoida, oli tema jaoks kõigeks valmis. Selle tulemusena jäi aga naine rasedaks, kuid mees lasi jalga.
Meie räägime üksikemade puhul vaesusriskist ja muudest taolistest ohtudest. Souad aga teadis, et tema tulevik on ainult aumõrv. Selle täideviijaks valisid vanemad naise õemehe Husseini, kes valas naise bensiiniga üle ja pani põlema. Naisel õnnestus põgeneda, kuid see teda veel ei päästnud. Isegi haiglas ei ravitud seda, sest sellistesse juhtumitesse oli keelatud sekkuda. Ta jäeti lihtsalt surema. Kuna sekkus humanitaarabiorganisatsiooni töötaja Jacqueline, kes aitas naise ja ta lapse Euroopasse tuua.
Lugu oli kirja pandud u 20-30 aastat peale Euroopasse jõudmist, kuid sellegi poolest polnud naise hingehaavad selleks ajaks paranenud. Selliseid lugusid aga ei jõua meie ette tihti, kuna aumõrva ohvrid tavaliselt ei pääse. Ja kui pääsevad, ei julge nad oma lugu rääkida. Pidavat teada olema juhuseid, kus naine otsitakse hiljem siiski üles ja viiakse ebaõnnestunud aumõrv lõpuni. Nii pole ka Souadi kohta täpsustusi, et kus ta elab ja kes täpsemalt on.
Väga õõvastav ja vastik lugu... kuid äratav lugemine. Lihtne on meie igapäevaseid muresid pidada maailma suurimaks, aru saamata, kui hea meil tegelikult on. Eriti, et kui kaitstud meie inimõigused tegelikult on. Soovitan kindlasti lugeda!
