R. Carr "Eksleja" 1.raamat (september III)

352 lk
2014, Ersen

Ma ei mäleta, millal ma viimati niii väga ootasin, et raamat loetud saaks!!!
Ausalt- väga igav oli. Aga ma olen nii tihti raamatupoes neid ilusaid Harlequini sarja romaane imetlemas käinud. Neile on raamatupoes eraldi riiulid, kus siis hulk ühtemoodi ilusaid värvilisi kaasi reas. Nii ma siis mõtlesin, et kaua ma elan nii, et ma ei tea, millest sellised raamatud räägivad. Mõtlesin seda kõik need 352 lehekülge. Pooleli ei tahtnud jätta, aga loetud ka nagu kuidagi ei saanud.

Lugu on siis klassikaline, kus väiksesse kohta ilmub üks uustulnud- mees, nimega Hank Cooper. Ta on aastaid ringi rännanud ja pole ennast ühegi koha, ega inimesega pikemalt sidunud. Loomulikult leiab ta just sellest väikesest kohakesest elu armastuse, kelleta enam lahkuda ei suuda. Peale selle avastavad mitmed teised kohalikud, kuidas nad on aastaid teineteist armastades kõrvuti elanud ja nüüd julgevad seda tunnistada.

Ehk lugu, mille esimestel lehekülgedel saad aru, kes kellega kokku saavad. Ja nii ka on. Ei mingeid üllatusi. Isegi mitte selles, millist teed pidi nad teineteiseni jõuavad. Kogu selle armumise ja üksteise leidmise ümber puudus minu jaoks kogu romantika. Ei mingeid tundeid lugedes. Tegelased jäid samuti väga võõraks ja ei puudutanud üldse.

Tegemist on seega lihtsa ajaviiteromaaniga. Mind väga huvitab, kuidas kirjanik samal teemal veel mitu-mitu raamatut on üles ehitanud... aga ma tõesti ei suuda seda rohkem lugeda.

Harlequini raamatute kaanepildid on aga ikkagi ahvatlevad ja lugema kutsuvad.

A. Jardin "Ainult üks kord" (september II)

151 lk
2015, Eesti Raamat

"Ainult üks kord" oli minu esimene tutvumine Eesti Raamatu nüüdisromaani sarjaga. Tunnistan- ma ootasin midagi muud!

Teose lugu on paljutõotav (tekst raamatupoe kodulehelt):

"Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda.
Ta ütleb Hannah’le: “Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.”
Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah’ pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?"

Kuna New Yorgi WTC kaksiktornid (või õigemini nende endine asukoht) ja kuupäev 11.september kohe esimestel lehtedel mängu tulid, siis tegelikult reetis see suuresti kogu loo tuleviku. Mitte küll teed, kuidas selleni jõutakse, kuid ega väga palju variante ei jäänud.

Minu jaoks oli see lugu... mehelik. Tegelikult polnud selles loos minu jaoks mingit kirge. Vaid puhas matemaatika- kes, kellega, miks ja millal peaks koos olema. Nö kire ajel tehtud teod jäid ka minu jaoks liiga mõistuspäraseks.

Sellised kiitsakamapoolsed raamatud on tavaliselt õhukesed sellepärast, et need on keerulised ja neis on palju mõtlemistvajavaid mõtteid (no vähemalt need, mis kõvade kaantega mingis nimekas sarjas ilmuvad). Kõik need teemad, millele ma oleks tahtnud peale sellise raamatu lugemist mõelda, minu jaoks sealt lõpuks üldse üles ei kerkinud.

Üks põnev kirjanikupoolne nõks minu jaoks, mida ma pole varem kohanud, oli kirjanikuga teoses kohtumine. Ehk et Alexandre Jardinist sai raamatu "Ainult üks kord" üks kõrvaltegelane, kellele isegi paar rida teksti anti. Aga tema ühest teisest teosest (guugeldades leidsin, et see pidavat tema kuulsaim teos olema) oli juttu korduvalt. Arvata võib, et ma selle võtte mõnes enda raamatus varsti ära kasutan, nii et minu tegelased saavad ka kokku kirjanik Heli Künnapasega ning räägivad tema raamatutest.

S. Montefiore "Tuletorni saladused" (september I)

344 lk
2016, Varrak

Santa Montefiore on minu jaoks varasemast tuttav valik. Varem olen lugenud tema teoseid "Meelespeasonaat" ja "Prantsuse aednik". Mõlemad raamatud on sellised, mis jäävad meelde. Eriti "Meelespeasonaat". Samas on selle lugemisest möödas pea 10 aastat, seega ega ma ei tea, kas praegu loeksin seda sama vaimustunult.

"Tuletorni saladused" peategelane on 33-aastane Ella Trawton, kes põgeneb oma sisutühja ning suuresti ema poolt planeeritud elu eest Londonis. Ta varjub Iirimaa võrratus kohas nimega Connemara, kust ta perekond on pärit. Algab retk läbi perekonna ajaloo saladuste ning loomulikult toob uustulnuk uut hingamist väikese koha elanike seas.

Seoses mu enda noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisega on mul niigi praegu Iirimaa vaimustus (ei, mu teose tegevus pole Iirimaale kolinud, ikka "kõigest" Ameerikas, kuid Iirimaa tuleb ka teemaks). "Tähtajaline elu" 1.osa on müügil näiteks Rahva Raamatus. Nii vaimustas mind ka raamatus kogu see Iirimaa metsiku looduse kirjeldamine. Oleks tahtnud kohe ise ka sellesse sukelduda.

Montefiore kirjutamise stiil on mõnusalt ladus. "Tuletorni saladused" ei tekitanud mingeid tohutuid emotsioone, loos polnud mingeid väga erilisi pöördeid, kuid sellegi poolest oli kogu aeg huvitav ja kõik liikus edasi.

Seega mõnus meelelahutus.