Lugesin oma blogist, et aasta aega tagasi oli Vaike Ranneti "Kivid ja leib" IV osa oli juba siis üks raamatutest, mis mul pooleli oli. Tegelikult alustasin "Kivid ja leib" esimese osa lugemist umbes keskkooli ajal... seega kokku olen seda sarja lugenud mingi 7-8 aastat. :-) Aga nüüd on loetud!"Kivid ja leib" raamatutest meeldis mulle kõige rohkem esimene osa (ilmunud 1972.a.) . Selle oli kirjutanud Egon Rannet, kes suri enne teise osa ilmumist ja seejärel oli järgmiste osade autoriks juba Vaike Rannet.
Esimeses osas oli kõige rohkem juttu maaelust ning tolleaegsest olustikust. Kuna minna sellest ajast midagi ei mäleta, siis on väga huvitav lugeda, kuidas meie vanemad ja vanavanemad on pidanud elama, millega hakkama saama. Kõigi "Kivid ja leib" nelja osa lugemise läbi sain kindlasti palju targemaks tolleaegse olustiku suhtes ning see aitab rohkem mõista neid inimesi ja lugusid.
Viimane osa hakkas minu arvates juba väga venima. Üldiselt oli tore, et nii paljude inimeste elukäiku oli jälgitud ja et need omavahel ka ristusid, mitte lihtsalt ei kulgenud. Samas lõpuks jäi mul arusaamatuks, et kas niiviisi raamat lõppebki??? Mis neist edasi sai? Ja see polnud selline hea tunne, kus jääda peale raamatu lõppu tegelastele kaasa mõtlema ja tundma, vaid see oli kummaline arusaamatus, et kuhu siis jõudis see tee, mida terve raamatu vältel muudkui edasi keriti? Näiteks Pargase, Meyla jt selliste saatus ja mõtted jäid minu jaoks lõpuks liiga õhku rippuma.
Sellegi poolest on mul ülihea meel, et kõik need osad läbi said loetud.
