A. Hofberg "Ikkagi" (detsember II)

Jätkuvalt tutvun kirjastuse Tänapäev erinevate võistluste teostega. Seekord siis pseudonüümi Angela Hofberg taha peituva isiku romaan "Ikkagi".
Loomulikult soosis selle raamatu kättevõtmist info, et see on eesti kirjanduses eriline, kuna käsitleb religioosseid teemasid, nö religioosne kireromaan.
Algusest saadik jäi silma autori sõnakasutus- arusaadavalt teab ta rohkem eestikeelseid sõnu, kui keskmine eestlane ning pole kahelnud neid kasutada. Mõnikord tundus mulle isegi, et mu eestikeele-alased teadmised on nõrgad, sest päris mitu oli sõnu, mida olen küll kuulnud, aga tegelikult ei tea.

Millegipärast eeldasin ka, et tegevus toimub tänapäeval. Tegelikult aga ajal, kui Pika Hermanni tornis lehvis alles punalipp. Aga see pole romaanis oluline teema.

Religioosne kireromaan... Suhte üheks pooleks on küll kirikuõpetaja, kuid juba algusest saadik ei jäta ta ise väga religioosse inimese muljet (või siis on esitatud info selle "mõõtmiseks" ebapiisav). Lõpuni välja jäävad minu jaoks mehe motiivid ja tegelik tegevus segaseks. Lõpuni lugemise üheks põhjuseks oligi, et oleks ikka tahtnud teada, mis siis TEGELIKULT mehe elus kogu see aeg toimus.

Kusagil keskel (või enne seda) hakkas minu arvates kõik korduma. Lihtsalt naine sai vanemaks... ja laps ka... aga elu möödus ikka ühemoodi. Ma usun, et oleks võinud kiiremini hakkama saada.

Seega peale selle romaani lõpetamist jäid väga segased tunded... ei oskagi nagu midagi arvata. Ei kahetse, et lugesin, sest keelekasutus oli kindlasti rikastav ja mõneti uudne (või pigem vanamoeline?)... kuid praegu küll ei kiirusta sama autori uusi teoseid avastama. Kui aega kunagi üle jääb, siis võib küll! :)

R. Reinaus "Must vares" (detsember I)

Reeli Reinausi "Must vares" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaanivõistlusel I koha.

"Must vares" räägib sellest, kuidas kena ja viisakas Liis kolib koos perega linna nig peab seetõttu gümnaasiumi viimases klassis kooli vahetama. Ta satub ootamatult koolikuisamise ja rivaalitsemise maailma, mis talle siiani võõras oli. Temal endal probleeme ei ole, kuid teravalt on tõstatatud rassismi küsimus. Ehk et klassis käib mulatist lastekodu kasvandik, keda kõik näiliselt vihkavad. Väga palju on raamatus ka narkootikumide teemat.

Ma mõtlesin, et loen kõik selle konkursi raamatud läbi. Kui ma nüüd võrdlen Kriisa "Neetud", Reinausi "Musta varest" ja enda (samas sarjas veel ilmumata) "Lõpupidu", siis tunduvad kõik kuidagi sarnased. Jah, loomulikult täiesti erinevad, aga kuidagi... väga sarnase eluhoiaku ja väärtushinnangutega. Seega nüüd otsustasin, et rohkem selle sarja raamatuid ei loe :-)

Reinausi raamat on ladusalt kirjutatud ning huvitav. Kiiresti saab läbi ja igavaid kohti ei olnud. Keeleliselt oleks mõnes kohas sõnakorduste üle norinud, aga see peaks vist pigem toimetaja teema olema.

Igatahes noortele julgen soovitada küll!