Kirjaniku ja kirjastaja Heli Künnapase lühikesed kokkuvõtted ja arvamused raamatutest, mida olen hiljuti lugenud. Aegajalt juttu ka minu enda kirjutatud raamatutest. Tänaseks olen rohkem kui 30 avaldatud raamatu autor.
Selle raamatu kohta oleks nii palju öelda, et ... raske on midagi öelda.
Lõuna-Korea poistebänd BTS on minu jaoks juba mõnda aega olnud hea näide ja eeskuju sellest, mis suure töö ja pingutamisega on võimalik. Selle raamatu lehekülgedel laotatakse laiali see, mida nad oma kümne tegutsemise aasta jooksul on üle elanud ja kuidas ikka edasi liikunud.
BTSi liikmed alustasid väikeses agentuuris, kehvades oludes, väheste võimalustega. Nad jätkasid aga töötamist. Neid halvustati ja kiusati taga. Nad jätkasid aga töötamist. Nende tulemused ei vastanud ootustele. Nad jätkasid aga töötamist. Ja nii edasi ...
Põhilised mõtted, mis lugedes muudkui üles kerkisid:
1) tööta oma tugevustega
2) tööta ka siis, kui tulemust veel ei paista.
Mõistan, et Lõuna-Korea töökultuur ja enese mugavuste tahaplaanile seadmise traditsioon on teine kui meil. Sellegi poolest on BTSi lugu minu jaoks motiveeriv ning õppida on sellest küllaga.
Järgmine mõtlemiskoht nende tegevusest oli, et kuidas sa liigud edasi siis, kui kõik unistused on täidetud. Ilmselgelt ei suutnud nad kunagi ette näha seda populaarsust, mis neil praegu kogu maailmas on. Unistused olid kordades väiksemad kui praegu saavutatud. Seega on suur osa raamatust päriselt ka sellest, et kuidas edasi liikuda siis, kui tegelikult ei peaks enam üldse pingutama.
BTSi loominguga olen tegelenud umbes 1,5 aastat. Arvestades seda, kui palju neil laule on, siis on seda väga vähe. Raamat lõppeb umbes selles kohas, kus mina BTSiga tuttavaks sain. See on muidugi ka hetk, kus osad BTSi liikmed läksid sõjaväkke ning ülejäänud hakkasid soololaule tegema. Ehk et kuigi mul oli juba 10-aastane teekond, mida tagant järgi käia, siis lahknes edasine tee veel mitmeks, nii et ... ega ma ei tunne, et nende tegemiste osas järjel oleksin.
Mõtlesin just üks päev, et viimasel ajal on pinnale kerkinud mitmeid artiste, keda olen u 20 aastat fännanud ja ikka oskan enamikke nende laule kaasa laulda. Nad lihtsalt teevad neid samu laule. Mõne uuendusega. BTSi puhul on aga hoopis teisiti - muudkui uurin ja õpin ja ikka tuleb kusagilt välja midagi, millest ma mitte midagi kuulnud ei ole. Avastamisrõõmu on küllaga. Siia võib muidugi lisada selle, et kuna paljud laulud on korea keeles, siis kui ma ka loen, et mida sõnad tähendavad, siis mõne aja pärast on see ununenud ja siis on jälle avastamisrõõmu, kui tuletan meelde, mida sõnad tähendasid. No igav ei igatahes ei hakka.
Raamat ise oli aga pigem selline, et mul tekkis veel nii palju küsimusi. Ühelt poolt oli väga hea 10 aasta kokkuvõte ning aitas BTSi ajaliini paika saada ning näitas, mida liikmed mõtlesid ja tundsid. Samas oli see ikkagi selline ametlik teos, mis kuidagi nagu kõndis kikivarvul. Nagu öeldud - oleksin pidevalt tahtnud veelgi rohkem süviti minna ja rohkem küsida. Teisalt - praegugi oli raamat üle 500 lk, seega veel rohkem süviti minek oleks raamatu veelgi mahukamaks teinud. Saan aru, et keerulisemad teemad ning krõbedamad juhtumid on samuti välja jäetud, kuid see ilmselt ka pigem kultuuri eripära.
Minu jaoks oli see lugu igatahes väga motiveeriv. Kirjutasin enda jaoks palju mõtteid üles ning julgustust enda teoste kirjutamisega jätkata sain ka.
See raamat oli aga üks lugemisharjumuste kontrollimise lõks ka. Nimelt oli peaaegu igal leheküljel QR kood, millega BTSi mõne loo või tantsutrenni video peale jõuad. Sellele, millest tekstis juttu on. No ja kui oled juba seda videot vaatamas, siis ... ole nii tubli ja tule uuesti raamatu lugemise juurde tagasi, mitte ära jää järgmist videot vaatama. Nagu näha, siis sain hakkama, aga sellisel viisil lugemine võttis tavapärasest kauem aega küll.
Kokkuvõtlikult oli see minu jaoks igatahes väga mõnus lugemiskogemus.
Kui sa aga jõudsid lugemisega nii kaugele, kuid pole BTSist enne midagi kuulnud, siis kuula ja vaata ära näiteks see lugu siin:
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Mis selle raamatu pealkiri on? Päriselt - ma pidin guugeldama, et aru saada, kes on Maxton Hall ja kes on Mona Kasten. Sellisel viisil minu jaoks see kaanepilt kohe üldse ei toiminud. Lugedes muidugi lõpuks kinnistus kooli nimi - Maxton Hall. Raamatut lugemata vaadates olin aga segaduses.
Raamatukogust sain selle raamatuga kaasa kirjelduse, et lihtne, etteaimatav ja klišeedest pungil. Selle teadmisega lugema asusingi. Mul on praegu käsil mitu tellist, millest üks on investor Warren Buffetti elulugu (800 lk) ja ansambel BTSi lugu (500 lk), nii et tundus hea mõte vahepeal midagi kergemat lugeda.
Lühidalt on lugu siis selline, et vaesest perest pärit tüdruk saab stipendiumiga elitaarsesse gümnaasiumisse. Tema edasine plaan ja eluunistus on Oxford. Teda ümbritsevad rikastest peredest pärit lapsed, kelle perekondade tavapärane haridustee on Oxford.
Mitu aastat gümnaasimis märkamatuks jäänud tüdruku (kes ometigi on aastaid osalenud ürituste korraldamisel ning kooliblogi kirjutamisel jne) teed ristuvad kooli kuningaks peetava poisiga. Loomulikult on poisi rikkuse ja enesekindluse ja edu taga hoopis palju kurbust ja paratamatust. No ja nii edasi ...
Ühelt poolt oli lugu jah täiesti etteaimatav. Teisalt oli tegelikult mitmeid kohtu, kus ma päriselt tundsin mõnusat surinat, sest emotsioonid olid mõnusalt välja kirjutatud ja jõudsid kuhugi. Tavaliselt aga sai see kohe ka otsa, sest autor tõi sisse mingi ootamatu pöörde, aga ... see tuli täiesti tühja koha pealt ning oli mõttetu lisateema.
No näiteks sain mitmesajandal leheküljel ootamatult teada, et naispeategelane on läbi elanud vist kõik šokeerivad sündmused, millest tavapäraselt antakse tegelasele üks, millest tuleneva traumaga tuleb tegelasel läbi loo tegeleda. Siin aga need tulid ... ja läksid ... Nagu oli minevikuga tegelemist, aga ... tegelikult see ei puutunud igapäevasesse ellu. Ehk et need lood ei saanud minu jaoks osaks tegelasest, sest need ei avaldunud algselt tema käitumises, ega mõtteviisis mitte kuidagi.
Mitmed kohad olid minu jaoks sarnsased noortekaga "Pärast". Samas kasutab "Pärast" ju samuti korduvaid mustreid, mida elus korrataksegi.
Kokkuvõttes on mul tõeline tunnete segadus - loos oli mitmeid kohti, mis mulle väga meeldisid ja korduvalt tundsin, et tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, aga siis rikkus autor selle laest võetud uue teemaga asja ära ja tekkis tunne, et see on autori esimene raamat. Nii oli jälle mõnda aega raske loosse sisse elada.
Lõpp oli muidugi selline, et ... raamatul on veel mitu järge. Minust jäävad need ilmselt lugemata.
Seega jääb minu soovitus samaks, mis mulle öeldi - lihtne, etteaimatav, aga samas hea vaheldus keerulisematele lugudele.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Willow on tüdruk, kelle isa peab töö tõttu palju kolima. Nüüd on nad ringiga jõudnud tagasi vanatädi koju, kus kunagi elasid. Tüdruku ema on ammu surnud. Tuleb välja, et Willow on päranduseks saanud metsa ning sellega koos nõiaväe.
Tüdrukul tuleb leida veel kolm tüdrukut, et nende nõiavägi täiel määral toimima hakkaks. Seda on kiiresti vaja, kuna Willow metsa ohustab saatus, mis on paljud teisedki metsad hävitanud - kaubanduskeskuseks saamine.
Lugu on lihtsalt kuidagi nii nunnult kirjutatud, et lugemine on tõeline naudind. Nii mets, kuid loomad ja üldse kogu loodus, on olulisel kohal. Teemadeks ka koostöö ning loodusega ühiselt elamine. Muidugi tuli mulle kohe meelde mu enda noorteraamat "Mälestusteta suvi", kus metsaga sõbrustamine ja selle kaitsmine sees on.
Tegelased toovad mitmel korral esile "Harry Potteri" ning "Alice Imedemaal" ning neid mõjutusi võib otsides muidugi ka leida.
Tohutult palju andsid teosele juurde imelised illustratsioonid. Väga ilusad ja haaravad.
Raamatukogust haarasin selle raamatu kaasa oma tütrele. Nüüd viin selle väga enesekindlalt ning soojade soovitustega lapse lugemislauale tagasi.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
See noorteraamat on minust siiani mingil põhjusel mööda läinud. Lapsel oli aga nüüd koolis vaja lugeda ja ta kinnitas, et ei saa mitte millestki aru, nii et ma siis lõpuks võtsin kätte, et vaadata, millest siin aru pole saada. Kusjuures ilmselt olen seda raamatut varemgi raamatukogust laenutanud, aga lõpuks sama targalt ikkagi tagasi viinud. No ei kutsunud kuidagi.
Seekord aga haaras juba esimestest lehekülgedest. Müstilised lubadused sellest, et juhtuma hakkab asju, mida ma oodata ei oska, õhkusid igalt lehelt vastu.
Kogu raamatu osas oli aga kõige müstilisem ikkagi see, kuidas ma seda Goodreadsist üles ei leidnud. Varem on sama teema olnud raamatutega, mille pealkiri erinevates keeltes on sama või sarnane. Seekord oli aga kohe eriti hull, nii et mitte ükski teadaolev ega teadmatu otsimise meetod ei mõjunud. Abi sain loomulikult FB Lugemise väljakutse grupist, kus minust osavamad raamatu üles leidsid.
Lugu kerjuspoiss Krabatist, kes nõiutud veskisse tööle asub, oli aga kaasahaarav. Jah, sain aru, miks lapsel võis olla keeruline seda lugeda, sest mõnegi mõtte puhul tuli ise mitmed otsad kokku viia ning mõnigi mõte jäi veidi lahtiseks.
Pidevalt oli lugemise ajal õhus pinge ja mingi tume olek. Samas polnud see nii sünge raamat, nagu eelnevalt arvasin. Oluline roll on sõprusel ning sellel, kuidas kurjuse jätkumiseks on vaja sõprus eos maha trampida. Rääkimata armastusest, mis võib kurjuse lõpetada. See tähendas, et armastus oli kohe eriti ohus.
Raamatu tausta uurides avardusid tegevuse tõlgendusviisid veelgi. Kogu see Meistri poolt veskipoiste jälgimine, et neid oma sunnile allutada ja kõige hea karistamine ning kaotamine ... Eks ole päriseltki selliseid ajastuid olnud.
Seega on tegu väga mitmekihilise raamatuga, milles võib näha lihtsalt müstilist põnevuslugu, aga ka suuremat pilti hea ja kurja võitlusest. Mitmedki kohad jäävad kindlasti mõneks ajaks kummitama.
Seda, kui vanad lapsed seda lugeda võiksid, ma aga küll ei oska öelda. Ilmselt proovin oma teise lapse peal ka, kuid ... pigem ma neile seda praegu väga veel peale ei suruks.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Selle raamatu pealkiri jäi silma, kui enne Itaalia reisi raamatukogust lugemist otsisin. Mõtlesin selle enne reisi läbi lugeda, kuid ei õnnestunud. Praegu tunnen, et hea ongi, sest ega Itaalia reisile see küll midagi väga juurde poleks andnud.
Lühidalt öeldes oli mõnus suvine naistekas. Selles olid olemas reetmine, luhtunud unistused, keerulised peresuhted, huvitavad leiud ajaloost ning ajaloo ja tänapäeva ühendamine. Põhimõtteliselt selline nunnu naistekate retsept.
Minu jaoks oli see kindlasti järgmine raamat, mis tuletas taas meelde, miks ma lühiromaane kirjutan. No mulle tõesti ei sobi, kui ühte sama asja korratakse mitu korda, sest peategelane räägib asja ühele tegelasele ja siis teisele. Ja seda mitu lehekülge. Mul hakkab siis väga igav. Ma ei taha ühte asja mitu korda kuulda. Vähemalt mitte siis, kui see mitte midagi ei muuda. Lühiromaanis ma jätan kõik need kordamised ära ja saabki sama jutt hulga lühemalt kirja.
Peategelase olemus tekitas ka minus kahtlusi. Nimelt on tegemist endise tantsijaga, kes unistas ka rollidest suurtel lavadel. Ühe pettumuse pärast ta sellest kõigest aga loobus ning temast sai hoopis voodihaige ema põetaja. Loomulikult peategelase enesehaletsuse taustal. Minu jaoks on ebausutav, et kui inimene on nii kõrgele ja kaugele jõudnud tantsimisega, mis päriselt nõuab palju distsipliini ja tööd ja enesekindlust ja edasivaatamist, ühe pettumuse pärast kõigest loobub. Eriti veel nii põhjalikult. Siin ma tegingi jälle seda, mida ma enda lugejatelt ei oota ehk et otsustasin, et kuna asi on minu arvates ebausutav, siis see ongi ebausutav.
Minevikust pärit lugu oli armas, aga samas jäi minu jaoks ka väga tühjaks ja kaugeks. Lõpplahendus tuli kuidagi eriti ootamatult ja küllalt tühjalt kohalt. Tean, et raamatu lõpetamine on üks ülimalt keeruline asi ja vaevlen ise ka praegu selle käes. Seda enam aga jäi silma, et ka selle raamatu puhul polnud lõpule piisavalt pikalt aega antud.
Kokkuvõtlikult raamat, millega saab mõnusalt aega veeta, kuid pärast lõpetamist erilisi emotsioone ei jäta.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Lugemise väljakutse raames oli üheks ülesandeks lugeda mõne lätlase või leedulase raamat. Nii see raamat minu lugemislauale jõudiski.
Kindlasti pole see raamat, mida ilma väljakutseta lugema oleksin asunud (no ja eks see ju väljakutsete üks eesmärk ongi, et ületaksid piire, mis endale muidu seadnud oled).
Lugu räägib Tebe ja Tütrekese omavahelisest suhtlemisest ja suhte arendamisest. Kas see suhe on isa-tütre, õpetaja-õpilase või mõni muu suhe, selles osas on mitmeti mõistetavaid kohti.
Suur osa teosest on nende omavahelised kirjad. Tekst on väga tihe ja palju on viiteid erinevatele teostele ja inimestele.
Tebe on kodumaalt sõja ajal Ameerikasse kolinud ning suurema osa oma elust seal elanud. Nii on oluline osa paguluse teemal. Kodumaa järgi igatsemisel, sõja ajal toimunu meenutamisel ning samas hirmul kodumaale naasmise osas, sest sind ei oota siin miskit.
Tütreke kirjutab ise ka raamatuid ning saab Tebelt palju soovitusi. Nii suheldakse teiste autorite teoste teemal, aga räägitakse palju ka mõlema tegelase enda loomingust. Kirjutamise ning oma loomingust mõtlemise osas sain küll päris palju häid mõtteid.
Nii et see oli teistmoodi lugemiskogemus ja mul on hea meel, et seda raamatut lugesin, kuid ega see väga minu teetassike ei olnud.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
(raamatu kaanel on pealkirjaks "24 tundi Vana-Roomas")
Veebruarikuu algul õnnestus mul osa saada imelisest kogemusest ehk et ära käia Roomas. Need olid päevad täis elevil avastamist. Reisi tulemuseks oli aga 2 suurt negatiivset mõistmist:
1) ma olen nii loll ja ei tea Rooma ajaloost mitte midagi (või noh- see, mida ma tean, on imepisike osa ajaloost, mis neil olemas on)
2) see, mida ma oma ühe järgmise noorteraamatu "Küllusemängud" maailmana olen hoolega välja mõelnud, on roomlastel suuresti kõik juba olemas olnud ja ma pole üldse originaalne.
No ja nende kahe vapustava avastuse pealt ongi mu lugemislaual nüüd päris mitu Roomast ja roomlastest rääkivat raamatut.
"24 tundi Vana-Roomas" on mõnusa ülesehitusega teos, sest iga peatükk räägib ühest tunnist ööpäevas ning jälgib selle jooksul ühe inimese tegemisi. Oma päeva jagavad lugejaga kokk, gladiaator, prostituut, vürtsikaupmees, keiserlik kuller jne.
Kohati tegelaste teed ristuvad. Kohati tegutsetakse kõrvuti.
Mõnusalt ja voolavalt kirjutatud. Ajaloo ning ilukirjanduse vahepealne teos. Hästi mõnus lugeda. Praegu tundub küll, et oli hea valik, mille kaudu roomlaste eludesse sukeldumisel alustada.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
No arvata võib, et sellise pealkirjaga raamat jääb mulle silma. Ammu juba jäi. Millegi pärast aga tundus just nüüd õige aeg seda lugeda.
Järgmiseks võib muidugi arvata, et prantsuse pässiga kaanepilt jääb mulle silma. Prantsuse pässid on lihtsalt mu nii suured lemmikud, et ... no lihtsalt on.
Kes veel aru ei saanud, siis prantsuse päss on kaanepildil oleva küüliku tõug. Miks ma seda tean? Sest mul oli aastaid mitmesaja küülikuga küülikufarm. Sellest tuleneb üks ving - mind ajas iga kord närvi, kui raamatus küüliku kohta jänes või jänks öeldi. Jänesed nimelt elavad metsas ja küülikud on need, keda me kodus peame. Aga noh, saan aru, et tavapärases vestluses pole see oluline. Samuti saan aru, et autor ilmselt vahet mõistab, kuid tegelased olid need, kes nii rääkisid, aga ... ikkagi tahtsin iga kord öelda, et: "Küülik! See on teil küülik!"
Üldiselt oli tegemist nunnu-armsa suvitusromaaniga. Mõnus suvine lugemine, mis tuletab meelde eelmist suve ning paneb järgmise suve järgi igatsema. Mõnus rahulik kulgemine läbi mitmete inimeste tegemiste ning arengute.
Rosete ja ta tütre teekond maaelu juurde on ilmselt paljude jaoks julgustav, et see on võimalik. Mina olen ise alles hiljuti vastupidises suunas liikunud ehk et maalt linna, seega tegelikult mõistsin tegelase mõtteid ja unistusi väga hästi. Samas oleksin tahtnud talle veidi ka talvisest maaelust rääkida. Aga ... no see polnud oluline. Rosete talvistest kogemustest võiks aga ehk järgmise raamatu kokku saaada.
Rosete esimese romaani kirjutamine oli ka muidugi mõnus tegevusliin. Vahva oli näha, kuidas lugu loos kulges ning kuidas Rosete kord kirjutatud lugu oma elu järgi lõi ning samas ka enda elu kirjutatud romaani järgi elas. Äratundmist oli korduvalt.
Nii et täisa mõnus ja nauditav suvine lugu, mida sobib igal aastaajal lugeda.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!